Erilised. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
ringe ja piidles rahvamassi, püüdes leida lõhna allikat.
Keegi ei paistnud silma. Vaid kari naiivseid inetuid ennastunustavalt tantsimas, kätega vehkimas ja õlut laiali loksutamas. Ei kedagi graatsilist või enesekindlat või tugevat…
Siis nägi Tally üht tüdrukut.
Ta tantsis mingi poisiga aeglast tantsu, sosistas pingsalt talle kõrva. Poisi sõrmed tõmblesid närviliselt tüdruku seljal ja nende liigutused ei läinud muusika rütmiga kaasa – nad nägid välja kui kaks kohmakat pisikest mängukohtingul. Tüdruku jakk oli ümber puusade seotud, justkui ei tunneks ta külma. Tema käsivarre siseküljel ilutses kahvatute ruutude rida, päikesekaitseplaastrite jäljed.
See tüdruk veetis palju aega õues.
Kui Tally lähemale liikus, tundis ta uuesti puidu põletamise lõhna. Tema uued ja täiuslikud silmad nägid tüdruku särgi karedust, see oli valmistatud looduslikest kiududest, niidiga kokku õmmeldud ja sellest õhkus imelikku haisu… pesuvahend. Seda riideeset polnud loodud selleks, et seda kanda ja siis taaskasutusse saata; seda pidi pesema, seebiga kokku määrima ja külmas ojas vastu kive taguma. Tally nägi tüdruku ebaühtlase kujuga soengut – metallist kääridega käsitsi lõigatud.
„Boss,” sosistas ta.
Shay hääl oli unine: „Nii ruttu, Tally-wa? Ma lõbutsen.”
„Ma leidsin vist londonlase.”
„Kas sa oled kindel?”
„Täiesti. Ta lõhnab pesuvahendi järele.”
„Ma näen teda nüüd,” lõikas Fausto hääl läbi muusika. „Pruun särk? Tantsib selle kutiga?”
„Jah. Ja ta on päevitunud.”
Kostis tusane ja häiritud ohe, mõned pomisetud vabandussõnad, kui Shay end oma inetu poisi embusest vabastas. „Veel mõni?”
Tally libistas pilgu uuesti üle rahvahulga, suundus suure ringiga tüdruku poole ning püüdis veel suitsu lõhna haista. „Mina küll ei tunne.”
„Mina pole kedagi kahtlast näinud.” Fausto pea ilmus läheduses nähtavale, kui ta endale tüdruku juurde teed tegi. Teiselt poolt rahvahulka lähenesid Tachs ja Ho.
„Mida ta teeb?” küsis Shay.
„Tantsib ja…” Tally vaikis, kui tüdruku käsi poisi taskusse libises. „Ta andis talle just midagi.”
Shay hingamine asendus sisistamisega. Mõne nädala eest olid londonlased Inetukülas vaid propagandat teinud, kuid nüüd smugeldasid nad midagi palju ohtlikumat – nanodega tabelette.
Nanod hävitasid vigastused, mis hoidsid ilusaid udupäistena, kutsusid esile vägivaldsed tunded ja toored ihad. Ja erinevalt mõnest tavalisest ravimist, mille mõju lõpuks hääbub, oli see muutus püsiv. Nanod olid näljased, mikroskoopilised masinad, mis kasvasid ja paljunesid, iga päevaga üha rohkem. Kui sul ei vedanud, võisid nad kogu su aju ära süüa. Ühest tabletist piisas, et mõistust kaotada.
Tally oli näinud, kuidas see toimub.
„Võta ta kinni,” ütles Shay.
Adrenaliin voogas Tally soontes, selgus tõrjus välja muusika ja rahva liikumise. Tema oli tüdrukut esimesena märganud ja seega oli tema ülesanne, tema eelisõigus tüdruk kinni püüda.
Tally pööras sõrmust keskmises sõrmes ja tajus, kuidas sellest sähvas välja väike tera. Üks torge ja Londoni tüdruk hakkab komberdama ning vajub ära, nagu oleks ta liiga palju joonud. Ta ärkab Eriolukordade peakorteris, valmis noa alla minema.
See mõte pani Tally vastikusest kihelema – tüdrukust saab varsti udupea, ilus, kaunis ja õnnelik. Ja hämmastavalt naiivne.
Aga vähemalt läheb tal paremini kui vaesel Zane’il.
Tally kattis nõela sõrmedega, et ta mõnda suvalist inetut ei torkaks. Mõni samm veel ja ta sirutas teise käe välja ning tõmbas poisi eemale. „Kas ma tohin vahele segada?” küsis ta.
Poisi silmad läksid pärani ja üle tema näo levis naeratus. „Mida? Te tahate omavahel tantsida?”
„Kõik on korras,” ütles Londoni tüdruk. „Äkki ta tahab ka seda.” Ta sidus särgi puusade ümbert lahti ja tõmbas selle õlgadele. Ta sirutas käed läbi varrukate ja otse taskutesse ning Tally kuulis plastikkoti krõbisemist.
„Laske käia,” ütles poiss ja astus neid kõõritades sammu tagasi. Tema ilme pani Tally põsed uuesti õhetama. Poiss irvitas tema üle, nagu oleks Tally keskpärane ja kes tahes võiks temast midagi arvata – nagu poleks ta eriline. Inetuks tegev nutikas plastik tema näol hakkas kõrvetama.
See rumal poiss arvas, et Tally on siin tema lõbustamiseks. Ta pidi tema eksiarvamusele lõpu tegema.
Tally peas tekkis uus plaan.
Ta vajutas nuppu oma avariikäevõrul. Signaal levis mööda nutikat plastikut tema näol ja kätel helikiirusel, targad molekulid ühendasid end üksteise küljest lahti, tema inetu mask plahvatas tolmupahvaku saatel ja paljastas selle all oleva julma ilu. Ta pilgutas usinasti silmi, pigistas läätsed silmadest välja ja tema hundilikud süsimustad iirised olidki talvekülma käes. Ta tundis hambakroone lõdvenemas, sülitas need poisi jalge ette ning naeratas talle, paljastades oma kihvad.
Kogu muundumine oli võtnud vähem kui sekundi ja ilme poisi näol polnud jõudnud veel muutuda.
Tally naeratas. „Aura ära, inetu. Ja sina,” ta pöördus londonlase poole, „võta käed taskutest välja.”
Tüdruk neelatas ja sirutas käed laiali.
Tally tundis äkki, kuidas pilgud pöördusid tema julmadele näojoontele, ta tajus, kuidas rahvas vaatab hämmeldunult neid liikuvaid tätoveeringuid, mis katsid tema keha kui vilkuv must pits. Ta lõpetas vahistamise ettenähtud sõnadega: „Ma ei taha sulle haiget teha, aga ma teen seda, kui vaja.”
„Ei ole vaja,” ütles tüdruk rahulikult ja tegi siis midagi kätega, tõstis mõlemad pöidlad püsti.
„Ära mõtlegi…” alustas Tally, kuid nägi liiga hilja kahte riietesse õmmeldud kühmu – nagu benjijaki rihmad, mis nüüd omatahtsi liikusid, tõmbusid tüdruku õlgade ja kintsude ümber pingule.
„London elab,” sisistas tüdruk.
Tally sirutas käe…
… just siis, kui tüdruk sööstis õhku nagu pingule tõmmatud ja siis lahti lastud kummipael. Tally käsi haaras vaid tühja õhku. Ta vaatas ammulisui üles. Tüdruk tõusis endiselt. Kuidagi oli benjijaki aku niimoodi ümber seadistatud, et see tõstis ta paigalt õhku.
Aga kas ta ei kuku lihtsalt alla tagasi?
Tally märkas pimedas taevas liikumist. Metsa servast ilmusid rahva kohale kaks hõljuklauda, ühel sõitis töötlemata nahkadesse riietunud londonlane ja teine oli tühi. Kui tüdruk oli oma tõusu haripunkti jõudnud, sirutas poiss käe ja tõmbas tüdruku hoogu pidurdamata teisele lauale.
Tallyt läbis värin, kui ta Londoni poisi nahast ja käsitsi tehtud jaki ära tundis. Hõljukkera kõrvetavas valguses tabas tema erilise pilk armi, mis kulges läbi poisi kulmu.
David, mõtles ta.
„Tally! Üles!”
Shay käsk lõhkus Tally hämmingu ja juhtis tema pilgu veel mitmele hõljuklauale, mis nende peade kohal sõitsid. Ta tundis, kuidas avariikäevõru püüdis kinni tema enda laua tõmbe, ta kõverdas põlved ja oli valmis peale hüppama.
Rahvas tõmbus temast eemale, ehmunud tema julmast ilusast näost ja tüdruku ootamatust õhkusööstust. Kuid poiss, kes londonlasega tantsis, haaras temast kinni. „Ta on eriline! Aidake neil põgeneda!”
Tema haare oli aeglane ja kohmakas ja Tally torkas endiselt väljas nõelaga tema peopesa. Poiss tõmbas käe tagasi, vaatas seda hetkeks juhmi pilguga ja vajus siis kokku.
Kui ta pikali kukkus, oli Tally juba õhus. Mõlemad