Veretasu. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
pidi sügisel mõnd veristama, aga kui juhtub, et abiellub, noh, siis on noorikul lambaid vaja.
Kui Õnnemeel jõudis oma tare uksele, oli tal asi küps. Ta otsustas mitte ohverdada lammast nõiale. Parem läheb ise hiide. Teeb seda ka varasel ja vaiksel hommikul ja räägib otse hiievanaga. Miks pidi seal olema nõid vahemeheks või suuvoodriks? Ta on ise mees omaette ja ajab ise hiievanaga omad jutud maha.
Aga ta ei tohtinud minna hiide ilma loata. Pidi küsima luba kas nõialt või külavanemalt. Nõia juurde ta ei tahtnud enam minna, sest kartis, et too küsib loa eest ikkagi lamba, seepärast otsustas küsida külavanemalt. Ka seegi samm ei olnud kuigi kerge, sest too võis küsida mineku põhjust, mida ta ei julgenuks kuidagi selgitada. Kuid teist teed ei olnud ja ta võttis julguse rindu ning läks külavanemat otsima. Too oli aga kodust ära, oli läinud Raikkülla kärajaid pidama. Tuli oodata. Õnnemeel otsustas oodata, oli oodanud aastaid, nüüd võis selle ootamise välja kannatada, sest teadis, et kärajad ei kesta kaua – need võisid kesta kuu, kõige rohkem kaks, see polnud ju midagi terve aasta kõrval. Õnnemeel ootas.
2
Raikküla kärajad. See oli muistsete eestlaste parlament, kus arutati ühiseid kui ka omavahelisi asju, kus vaieldi ja käratseti. Seda kinnitab ka tema nimetus. Kärajaid peeti tavaliselt Raikkülas, kohas, mis asetses keset maad, ja harilikult sügisel, kui viljad olid koristatud ja aega käratsemiseks.
Seekord koguneti sinna aga kevadel, sest erakorralised sündmused maal ja väline hädaoht nõudsid seda. Kokkukutsujaiks olid seekord sakalased, Lembituga eesotsas.
Ligemale kümmekond aastat olid ristirüütlid ja mõõgavennad
Riiast rünnanud eestlaste maid. Esialgsete rünnakute ohvriks olid langenud lõunapoolsed maakonnad, nagu Sakala ja Ugandi, aga viimastel aastatel olid riialased tunginud edasi ja jõudnud otsaga isegi Harjusse ja Saaremaale. See asjaolu häiris nüüd kõiki eestlasi ja nad kogunesid kiirele nõupidamisele Raikkülasse.
Nagu muistsel ajal tavaliselt, elati naabritega alatises tapluses. Eestlaste elamisalad olid langenud naabrite röövimiste ja ründamiste ohvriks, aga nood korraldasid neile omakorda tasuretki. Peamine kaklemine toimus lätlaste, liivlaste ja leedulastega. Kuid vahest käisid isegi hõimud üksteist röövimas, nagu märgib kroonik saarlaste retke puhul Järvamaale. Suuremaiks ründajaiks olid aga viimaste sajandite jooksul venelased. Nende sõjajõud olid eestlaste omast mitu korda suuremad ja sellepärast oligi kogu Balti mere rannik nende tribuudialaks. Kuid nende rünnakud ja tribuudi kogumised ei häirinud rahva harilikku elamist sedavõrd kui riialaste omad. Läti Henrik, kes oli nähtavasti riialaste röövkäikude pealtnägijaks, kirjeldab neid väga masendavates värvides. Nii loeme tema kirjeldust ühest röövretkest Eestimaale 1212. aasta alguses.
„… Ja nad jõudsid Tarbatu maakonda, läksid üle Emajõe ning jõudsid metsa kaitsetõkete juurde, mis kristlased olid varem maha lõhkunud. Ja samal ajal kui ristisõitjad seal puhkust pidasid, tungisid liivlased, lätlased ning sõjaväe väledamad mehed edasi Vaigasse ja kogunesid, olles terve maakonna paljaks riisunud, Soomelinna juurde. Järgmisel päeval tulid ristisõitjad omade meeste juurde tagasi ja rüüstasid, pärast seda kui olid kolm päeva puhanud, kogu ümbruskaudse maa paljaks, andsid kojad ning külad tule roaks ja, olles paljusid kinni võtnud ning hulga tapnud, said rohkesti saaki. Ja neljandal päeval tungisid nad edasi Järvamaale, kus nad oma sõjaväe mööda kogukondi, külasid ning kodasid laiali jaotasid ja hulga paganaid kinni võtsid ning tapsid, naised ning lapsed kinnivõetult minema viisid ja rohkesti kariloomi, hobuseid ning muud saaki ära riisusid. Ja ühes külas, mida Karedaks hüütakse ja kus nad oma koosoleku ära pidasid, laastasid nad tulekurjaga kõik, mis ümbruskonnas leidus. Aga Kareda küla oli tookord väga tore, suur ning rahvarikas, nõndasama kui kõik külad Järvamaal ning kogu Eestimaal, mida meie omad hiljem tihti rüüstasid ning maha põletasid, kolme päeva pärast pöördusid nad kogu röövsaagiga tagasi, põlema süüdates ümbruskaudsed külad ning maakonnad… naasid oma rõõmuga Liivimaale.”1
Samasuguseid röövretki korraldasid riialased ka kõikidesse teistesse eesti maakondadesse. Neil olid alalisteks abilisteks liivlased ja lätlased, kellede kohta sama kroonik märgib, et „nad olid tooremad kui muud hõimud ega heitnud oma kaassulaste peale armu, tappes lugematu hulk rahvast ja mõrvates ka naisi ning lapsi”. Sellised retked vihastasid eestlasi, nad kogusid endid ja teostasid tasuretki liivlaste ja lätlaste aladele, aga ei jõudnud kunagi Riia linnuse alla. Venelased olid omakorda häiritud, et Riia võimud tungivad nende tribuudialadele ja ristivad rahvast ladinausu kommete järgi. Sellepärast ilmusid nad vahetevahel Eestimaa piiridesse ja sõdisid riialastega väikesi sõdimisi, kuid nemadki ei jõudnud oma vägedega kunagi Riia alla, et halvata sealset keskust.
Nood omavahelised kakelused kestsid ligemale viis aastat, mis väsitasid asjaosalisi, ja siis tehti rahuleping kolmeks aastaks (1212– 1215). Peamiseks põhjuseks näis olevat lahtipuhkenud katk, mis tekkis matmata laipade roiskumisest üle maa ja sõjamehed hakkasid selle kätte surema. Vene vürstidel olid omavahelised tülid, mis hoidis neid suuremate sõjakäikude teostamisest eemale väljaspool nende kodumaad. Riia võimud vajasid aga aega endi jõudude kogumiseks ja uute värbamiseks Saksamaal. Nii tundus, et rahuaeg oli suuremate sõdimiste ettevalmistamiseks. Seda ka eestlaste juures.
Kohe pärast rahuleppe lõppemist puhkesidki aastal 1215 uued võitlused valla. Kõige kiiremad olid riialased. Nad sooritasid väga ulatusliku röövkäigu Ridalasse, kust said rikkaliku saagi ja vedasid vangi naisi, poisse ja tüdrukuid, sest maa oli olnud seni puutumata nii riialaste kui venelaste poolt. Kohe pärast seda korraldasid riialased uue sõjakäigu Sakalasse, kus vallutasid Lehola linnuse, sundisid Lembitu allaandmisele ja rahva ristimisele. Siis mindi uuesti Ugandit röövima, ja rüüstati maad kuni Vaigani välja.
Eestlased korraldasid tasuretki Lätti ja Liivimaale, kuid need retked ei tabanud riialaste jõude. Viimased organiseerisid järgmisel aastal suurema sõjakäigu Soontaganasse ja kord isegi üle jää Saaremaale. Peale seda mindi uuesti Järvamaale ja viimaks Harjumaale (augustis 1216).
Nüüd nägid eestlased, et nemad ei saa oma jõududega pidurdada riialaste vallutamist, sellepärast otsustasid nad minna abi paluma venelastelt. Polotski vürst Vladimir oligi nõus ja kogus venelasist ja leedulasist suure sõjaväe, kuid suri järsku selle retke algul. Sõjakäik jäi teostamata. Seejärele pöördusid eestlased Novgorodi suurvürsti Mstislavi poole abisaamise palvega. Too nõustuski tulema ja sõlmiti nähtavasti sõjalise koostöö leping, sest kroonik märgib sel puhul, et „nad tegid vandenõu eestlastega ning pidasid aru, kuidas nad saaksid sakalasi maha suruda ning Liivimaa kiriku purustada”. Selle koostöölepingu sõlmimise heakskiitmiseks ja sõjaplaanide arutamiseks oligi kärajate pidamine Raikkülla kokku kutsutud, kuhu ka Avispea külavanem Kotso oli sõitnud.
Kärajatel arutatigi peamiselt sõjalisi küsimusi. Kõik rahvavanemad olid kohal, isegi saarlaste omad, kes kärajatelt varem tihti puudusid. See näitas, et eestlaste seas valitses üksmeel suure Riia hädaohu pärast. Otsustati ühiselt astuda vaenlasele vastu. Et endi jõudusid peeti küllaldaseks, siis kiideti heaks liidulepe novgorodlastega, kes olid lubanud tulla suure sõjaväega ja kutsuda kaasa pihkvalasigi, kellede vastu eestlastel ei olnud kuigi suurt armastust, sest et nood käisid ise tihti eesti alasid röövimas. Aga nüüd lepiti selle pahega, sest Riia hädaoht oli senistest ohtudest palju suurem. Iga maakond pidi saatma välja oma maleva ja üldjuhiks valiti Lembitu. Selleks, et kõik malevad välja tuleksid, otsustas Lembitu teha maakondades ringsõidu ja ergutada malevapealikuid tulekule, ettevalmistustele ja ka vaprusele.
Samaaegselt arutati ka relvastuse ja võitlusviiside kasutamise küsimust. Rahvavanemad pidid kodus selgitama oma malevlastele, et riialaste vägede seas võitlevad rüütlid raudrüüdes ja mõõgavennad kannavad metallkilpe. Sellepärast kästi erilist tähelepanu osutada heale noolesihtimisele, et tabada rüütleid silmaauku ja kasutada sõjatapreid kilpide purustamiseks. Arvati, et riialastega peab pidama lähivõitlust, et mitte anda nendele võimalust tarvitada patarelle ja kiviviskamise masinaid, mida eestlastel oli kasinasti. Lembitu pidi ise arutama koostöö kava venelastega. Selleks pidi ta sõitma veel korraks Novgorodi ja kui vajalik isegi Pihkvasse.
Pärast neid
J. Mägiste tõlke alusel.