Veretasu. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
lõpuks pead siiski alluma tema tahtmisele.”
„Ei allu…”
Linda mõtles jälle tükikene aega ja siis sõnas:
„Lähen nõiaisanda jutule, küsin temalt nõu ja lasen arbutada ja küsida kadunud emalt, mida tema soovitab.”
Linda läkski sedamaid nõia juurde. Kohtas teda metsa vahel ja nad siirdusid mõlemad hiide. Nende vahel toimus järgmine kahekõne:
Linda: „Isa tahab panna mind Õnnemeelele mehele, aga ma ei armasta seda meest.”
Nõid: „Sinu armastus pole tähtis.”
Linda: „Kuidas? Pole tähtis? Ilma armastuseta ei saa koos elada ja ilma armastuseta ei saa ka lapsi – mina tahan lapsi…”
Nõid: „Kui oled abiellunud ja mehega koos maganud, hakkad armastama ja saad lapsi. Õnnemeel on kange ja tugev mees, naised armastavad niisuguseid.”
Linda: „Mina mitte! Mina armastan luulelise hingega meest.”
Nõid: „Mis on luule? See on tuul, ma ei taju seda sinu luulet.”
Linda: „Sina, nõiaisand, oled vana ja hallitanud, nagu pehkinud känd metsas, sina ei taju noorte inimeste südame tundeid.”
Nõid: „Polegi vaja tajuda, see on kardetav ja ajab pea segi, nagu sinul nüüd.”
Linda: „Aga mina ei taha abielluda Õnnemeelega, kas kuuled, nõid?”
Nõid: „Sinu tahtmine ei loe.”
Linda: „Kuidas ei loe? Olen juba täiskasvanud inimene ja minul on ka omad soovid ja tahtmised.”
Nõid: „Sinu soovid ja tahtmised olenevad isast.”
Linda: „Isast… ikka isast, ma ei talu seda, ma karjun… ma, ma jooksen siit minema ja ei kuula kedagi.”
Nõid: „Mitte kuhugi sa ei jookse. Seda on mõni teinegi varem teinud, kuid tuuakse tagasi ja antakse naha peale. Tuleb alluda isale.”
Linda: „Ma ei allu, ma ei salli seda korda…”
Nõid: „Sina, Linda, oled läinud oma isasse, Kotso vaidleb ka alati vastu ja vannub, aga lõpuks allub ikkagi üldisele korrale.”
Linda: „Olen läinud koguni oma emasse. Tema oli õrn ja hingeline inimene, mina olen ka õrn ja hingeline…”
Nõid: „Ei usu…”
Linda: „Sina ei usu midagi, aga mina usun. Usun sinu arbutamisse, ole va kallis, nõiaisand, ja arbuta mulle.”
Nõid: „Arp pole tühiste asjade jaoks.”
Linda: „See pole tühine, see on minu südame asi.”
Nõid: „Ja arp pole ka naiste suvadeks…”
Linda: „Tean, tean, va tarkpea, neid asju ei arbutata, aga ole pai ja tee seda minule, saa aru, et mu süda on kurb ja valu täis.”
Nõid: „Mh, sa väikene võlur, poleks sa külavanema tütar ja… ja nii kaunis, nii ilus, siis ei arbutaks… aga mida siis?”
Linda: „Oh, arbuta kõigepealt Võttelele, kas ta ikka armastab mind ja, kas soovib mind väga enesele, ja kui kuuleb, et mind ei saa, siis?”
Nõid: „Siis leiab endale teise…”
Linda: „Ei, ei – seda ta ei tee, aga kas ta sureb siis kurvastuse kätte?”
Nõid: „Päh, jäta see lapsik jutt, mees ei sure kunagi kurvastusse, ta võib surra lahingus, või, noh, teinekord ka katku hätta.”
Linda: „Aga arbuta siiski mulle tulevikku, küsi minu kallilt emalt manalas, kas ta tahab, et ma lähen Õnnemeelele mehele ja kas saan olema temaga õnnelik?”
Nõid: „Seda võiksin ju teha ja ainult sinu iluduse pärast.”
Nõid kadus nüüd hiietagusesse metsa. Linda jäi urikivi juurde seisma ja ootele, mida vastab arp. Aga arp vaikis ja ta ei kuulnud midagi. Kuid korraga kostis hiiemetsast siiski hääl – see oli nõia hääl.
Hääl küsis:
„Mis mure sind murrab, mis teeb sulle tuska, tütrekene?”
Linda kohkus. See oli ju nõia hääl, aga kõnetas teda kui emakene. Ta kohmetus hetkeks, kuid siis küsis:
„Ütle, armas emakene, kosta, kallis kooljakene, mis pean, vaene, tegema? Kellele, kallike, minema? Mitmed mind mehed tahavad, kosima kangesti kipuvad.”
Hääl vastas:
„Vali endal’ vahva meesta, vahva meesta malevasta, pika piigi kandijat, vibunoole viskajat…”
Linda küsis:
„Ütle mulle, memmekene, vasta, armas emakene, sõna selget saladust, kas on õrnust Õnnemeelel, kas on kabu tol kosijal, kas mind hellalt ka armastab?”
Hääl vastas:
„Kõike on tal külluses, õued täis tal õrnutsusi, koormaviisi kallistusi, haarded ääreni armastust…”
Linda ei küsinud enam. Oli kahevahel, kuid ei taibanud, kas oli vastaja nõiaisand üksi või rääkis ta kadunud ema sunnil. Manala asetses hiiemetsa taga, seal nood esivanemad kõik olid, võimalik, et nõial oli võim ja vägi nendega pidada ühendust.
Linda oli arbutamisest siiski rahuldatud. Ta meel muutus rahulikumaks ja vihagi olemasoleva korra vastu oli vaibunud.
Kui nõid ilmus metsast hiieplatsile, tänas Linda teda arbutamise eest ja pistis kotikesetäie kanamune temale põue. Nõia näoilme väljendas pettumust.
„Kas mu tasu pole küllaldane?” küsis Linda.
„Kipub olema kehvavõitu niisuguse tähtsa töö eest.”
„Kui tuled meile, ma lisan teist niipalju juurde.”
„Mh, ja lihapoolist ka…”
Nad lahkusid seepeale.
5
Kotso korraldas Lindale vägevad pulmad. See ei võinudki olla teisiti tema iseloomu juures. Ta oli uhke oma ilusale tütrele, kes oli kaunitar kogu maakonnas, ja ka väimehele, kes oli maleva pealik, osav laskmises ja tuntud tugeva jõu poolest. Kotso oleks meeleheast joonud enese purjugi ja pidanud mitmed eelpulmad, kui tal poleks kipitanud üks väike tume täpp südamel: väimees oli sakalane. Ta ei armastanud sakalasi nende kanguse ja ninakuse pärast, nad kippusid tihti olema targemad temast ja trügisid eelistatud kohtadele nii kärajatel kui ka ühiste eestlaste asjade ajamisel. See ei mahtunud Kotso hinge ja ta kandis salaja kartust, et väimees võib ka Avispeal osutuda korraga kangemaks kui tema. Kuid Kotso poleks rõõmustanud ka mõne virulasest väimehe üle, kes olid üldiselt veidi tossid ja aeglase käitumisega, ega ka mõne järvalase üle, kes olid jällegi liiga lahked ja heasüdamlikud. Ja kui Kotso vahest omas mõttes laduski oma soove tütre kosilaste suhtes ritta, siis ei leidnud ta kogu maa peal sellist meest, kes oleks olnud temale kõigiti vastuvõetav ja Linda vääriline. Nii osutus Õnnemeel talle siiski kõige sobivamaks väimeheks ja ta korraldas seepärast uhked pulmad.
Pulmad olid määratud suviharja ajale. Siis olid kevadised tööd rahval lõpetatud ja heinategu alles algamata. Oli aega kõigil pidutseda ja haigeid päid parandada. Meestel muidugi. Aga juhtus ka, et naised jõid ahnelt kangeid jooke, mida oli ohtrasti pakutud, ja siis juhtus, et kõik jäid purju ja laulsid:
Õlle auru õrnakesta,
mee maiku mõnusakesta,
võtab meeled meeste peasta,
pooled meeled poiste peasta,
natukene naiste peasta.
Mehed siis mütsata müravad,
naised tanuta tantsivad,
poisid on poole-küllakille…
Pulmalisi oli kutsutud