Veretasu. Oskar Lõvi
Читать онлайн книгу.
sai kurvaks, ta pöördus ümber ja hakkas minema. Tõstis noolevibu õlale ja lausus:
„Siis lähen ma Avispealt minema. Ma ei saa siin elada, kui näen iga päev sinu ilusat tütart ja ei saa teda. Mu sisikond on nagu tuld täis, mis teeb mind haigeks.”
Kuid Kotsole ei meeldinud too jutt. Ta koondas nüüd noori mehi malevasse ja igaüks neist oli vajalik. Nähes noolevibu Õnnemeele õlal, meenus talle, et too on hea laskur. Kuid ta ei olnud näinud selle osavust. Osutas käega vibule ja küsis:
„Olen kuulnud sinu osavust laskmises, oled sa hea kütt?”
„Olen… ja mõõka mõistan tarvitada.”
„See on ka vajalik, aga noole täpsus on tähtsam. Ristirüütlitel on rauast rüü kere ümber ja vasest kiiver peas, sinna ei hakka mõõk, kuid kiivris on kaks auku vahtimiseks – sinna peab noolega tabama, ainult nende väikeste aukude kaudu saab teda rabada, selleks peab olema aga osav laskur.”
„Tühi asi, seda ma võin…”
„Noh, näita siis oma osavust… näe, seal kuuseladvas istub pisikene lind, just silmaaugu suurune, katsu, kas saad pihta.”
Õnnemeel nägi lindu, tundis ära peoleo, kes oli äsja temale laulnud, ja keeldus laskmast. Otsis muud märki ja leidiski kuuse otsas pisikese käbikese.
„Linnukest ma ei taha tappa, aga kas näed, külavanem, seal seda käbikest, tahad, ma näitan oma osavust ja lasen sellele pihta.”
Kotso otsis tükk aega käbi, viimaks leidis, kissitas silmi ja lausus:
„Noh, proovi – katsu, kas saad selle alla,” ütles ta.
Õnnemeel tõstis vibu, sihtis ja nool lendas. Käbi kukkuski sedamaid alla. Kotso sai vaimustatud, patsutas Õnnemeelele õlale ja kiitis osavust. Ta meel muutus rõõmsamaks ja mees hakkas muhelema. Siis tuli ta mõttele proovida Õnnemeele tugevust, sest ta oli ka kuulnud, et too olla tugev kui karu. Ta küsis:
„Kas sa saaksid oma jaksu ka näidata, nüüdne malevlane peab olema ka tugev, kui saad ristirüütlile silma pihta, langeb ta küürakile, siis pead kargama talle peale ja suskama… suskama, kas mõõgaga või piigiga.”
„Pole vaja, kui on silm peast väljas, on ta pime ja oimetu.”
„Oi, Õnnemeel, suskama peab, tapma peab – neil on papid kaasas, kes panevad kohe uue silma asemele, ja siis ta tapab sinu… suskama peab.”
„Ei usu…”
„Usu, usu, Õnnemeel, üks rändmunk seletas siin, et nende papid äratavad isegi surnuid ellu, kui laibal pole veri välja susatud, siis äratavad üles.”
„Noh, siis suskan, kui vaja – jaksu mul leidub.”
Kotsole hakkas Õnnemeele südidus meeldima. Ta vahtis noormeest igast küljest, katsus ta lihaseid ja koputas pea peale. Siis tahtis näha ka ta tugevust. Õnnemeel vaatas ringi ja otsis võimalust oma jõudu näidata. Kargas korraga ühe kuuse tüvest kinni ja ähvardas seda maha murda. Kotso jooksis vahele ja keelas:
„Ära hull ole, need puud on pühad, neid ei tohi puutuda, võta parem see suur kivi ja kanguta seda.”
Õnnemeel haaraski äkilise hooga kivi sülle ja viskas selle prantsatades otse hiieplatsi keskele. Kotso tuju tõusis nüüd ülimale tasemele, ta ei uskunud oma silmi, et noormees võib olla nii tugev. Haaras Õnnemeele ümbert kinni ja kallistas.
„Tubli mees oled sa, Õnnemeel, sinu teen ma Avispea maleva pealikuks ja pealikule annan oma tütre naiseks.”
„Pealikuks ma ei taha, anna ainult tütar, sellest jätkub.”
„Ei, pealikuks pead hakkama, ilma selleta ei anna ma tütart, saa aru, et praegu vajan hädasti osavat meest, kes korraldaks meie maleva ja õpetaks mehi hästi sõdima, saa aru, Õnnemeel.”
„Mul pole selleks aega, talu tahab pidada.”
„Küll Linda peab, ma annan talle paar vaimu ja mõne orja omalt poolt abiks… sina hakka aga pealikuks ja õpetama mehi.”
Õnnemeel nõustus. Hõõrus rõõmu pärast käsi ja kargles, kuid jäi korraga mõttesse ja raputas pead.
„Aga kui Linda ei taha mind, siis ei tule meie kaubast midagi välja?” küsis ta Kotsolt.
„Seda ma temalt ei küsigi ja sinul pole vaja ka küsida, kui mina olen lubanud, siis on lubatud. Sul pole vaja muud teha kui keera tüdruk voodisse, ja kui oled kord keeranud, siis hakkab sind ise tahtma.”
„Kas arvad, et hakkab?”
„Mis seal arvata, tean seda omast käest…”
„Tore, tore… seda ma teen – siis saangi Linda endale. Uh-huu!”
Mehed lõid käed kokku kauba kinnituseks.
Linda magas sel ajal aga rahulikku und, aimamata, mis tema kohta oli otsustatud. Kui päike oli tõusnud keskhommikusse ja vaadanud üle metsa otse tema tuppa, ärkas ta üles, riietus ja jooksis värskena ning elurõõmsana õuele. Päike vaatas ka üle hiiemetsa latvade otse urikivi poole, mille läheduses kaks meest olid elavas kõneluses – üks noor ja sirge, teine vana ja kössis –, arutasid juba kava, kuidas korrastada Avispea malevat ja seada seda sõjavalmis. Viimaks raputasid nad veel kord teineteise kätt – seekord juba pealikuks hakkamise kauba kinnituseks, ja siis lahkusid.
Noormehe samm oli kiire ja kerge. Eemalt hüüdis aga vanem talle:
„Aga head lõivu pead sa hiievanale viima pruudi eest.”
„Viin, viin… ja veel missuguse – kotitäie parimaid rukkeid, uhhuu!”
Kotso lähenes meesorjadele ja käskis:
„Oodake siin, ta toob urikivile kotitäie teri, toimetage see siis meie aita…”
Lind aga laulis hiietaguses kuusikus: peo-leo, sirt-sirt-sirrdi.
4
Linda oli kummuli oma õe põlvedel ja nuttis. Tal oli äsja olnud kõnelus isaga, kes oli käskinud tal minna Õnnemeelele mehele. Aga Lindale ei meeldinud too hallisilmne ja kõrgete põsenukkidega sakalane, kes elas üksinda metsanuki taga asetsevas talus ja oma kätega ehitatud tares. Tolle mehe hääl tundus Lindale olevat kalk ja vaade karm. Ta pidas palju rohkem lugu endisest Lõpekunda vanema pojast Võttelest, kelle silm oli soe ja laug looritatud pehmusega. Nad tundsid juba ammugi teineteist, olid käinud külas ja istunud õhtuti oja ääres ning unistanud. Olid unistanud ilusast ajast, kui maa peal olid elutsenud veel metshaldjad ja vete voogudes näkineiud. Need olid armastanud siis üksteist ja armastus oli olnud palav ja kirglik. Linda oli ihaldanud olla näkineid ja soovinud, et Võttele oleks haldjas. Ja olid vahest olnudki. Metshaldjas puhunud siis pajupilli ja näkineid oli langenud ta rinnale, sulgenud silmad ja avanud huuled. Haldjas oli teda kallistanud ja suudelnud. See oli olnud siis nii magus ja hea, et näkineiu oli sulanud mehe sülle ja unustanud enda, õhtuse videviku ja kogu maailma. Sellistest mälestustest elas hiljem Linda ja unistas Võttelest. Õnnemeelele meheleminek kohutas teda hirmsasti ja ta nuttis meelt heites.
„Ütle, Juta, kas sina armastasid oma Kallet, kui läksid temale?” küsis Linda nuuksudes.
„Ma ei tea… mulle meeldis küll too lokkispeaga rändkaupmees, kes müütas meile siidi, aga too kadus ja ei tulnud enam tagasi.”
„Kas isa oleks lubanud sind võõrale mehele?”
„Ei tea…”
„Aga mind sunnib ta võõrale sakalasele, kes tuli siia kaugelt ja pole meie meeste moodi.”
„Kui saad ta naiseks, siis hakkad armastama… ega minagi oma Kallet kuigi kõvasti armastanud, kuid temaga koos elades sain poja ja nüüd tunnen, et armastan teda väga.”
„Mina ei hakka Õnnemeelt kunagi armastama, ta on karmiloomuline ja kuri mees, ma tunnen vaistlikult seda juba ta välimuse järgi.”
„Ära välimuse järgi meest hinda, vaata pigemini tema töökust ja tublidust; küllap ta seda