Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
vastas Cecily, vaadates vennale trotslikult silma. „Kui sa mult seda nõuad, siis… siis ma…”
Pööningu uks avanes ja ukseavasse ilmus Jemi siluett. „Aa,” sõnas poiss, „näen, et siin ähvardatakse teineteist. Kas see on kestnud kogu õhtupooliku või algas alles?”
„Tema alustas,” vastas Cecily, nooksates lõuaga Willi poole, ehkki teadis, et sel pole mingit mõtet. Willi parabatai Jem kohtles teda küll heasüdamlikult ja leebelt, nagu on kombeks suhtuda sõprade noorematesse õdedesse, aga oli sellegipoolest alati Willi poolt. Lahkelt, ent kindlalt seadis ta Willi siin maailmas alati kõigist teistest kõrgemale.
Õigem olnuks öelda peaaegu kõigist. Instituuti saabudes oli Cecily olnud rabatud Jemi eriskummalisest ebamaisest ilust – tema hõbedastest juustest ja peentest näojoontest. Noormees nägi välja nagu muinasjutuprints ja ta oleks ehk lubanud endal poisisse sügavamalt kiinduda, kui poleks olnud nii ilmne, et too on kõrvuni armunud Tessa Graysse. Kuhu neiu ka iganes poleks läinud, Jemi pilk saatis teda kõikjal ning tema häälgi muutus Tessaga kõneldes. Cecily oli kord kuulnud ema muigamisi lausuvat, et üks naabripoiss vaatas teatud tüdrukut, nagu oleks too ainus täht taevas, ning just nõnda vaatas Jem Tessat.
Cecily ei pannud seda pahaks. Tessa oli tema vastu kena ja lahke, mis siis et natuke uje ja alatasa ninapidi raamatus nagu Willgi. Kui Jemile meeldis sedasorti tüdruk, poleks Cecily talle niikuinii sobinud, ning mida kauemaks ta Instituuti jäi, seda selgemini mõistis, kui keeruliseks oleks see muutnud tema ja Willi suhted. Vend kandis Jemi eest lausa raevukalt hoolt ning oleks hoidnud Cecilyl kogu aeg silma peal, et õde tema sõbrale mingil moel haiget ei teeks või meelehärmi ei valmistaks. Ei – parem on, kui ta oma nina sellesse ei topi.
„Mõtlesin just Cecily kinni siduda ja Hyde Parkis partidele sööta,” vastas Will, lükates niisked juuksed silmilt ja kinkides Jemile tema puhul nii haruldase naeratuse. „Sinu abi kuluks marjaks ära.”
„Kahjuks tuleb sul õetapuplaanid vist mõneks ajaks edasi lükata. Alakorrusel on Gabriel Lightwood ja mul on sulle öelda kaks sõna. Su lemmiksõnad – või siis pigem lemmiksõnaühend.”
„„Täielik kõlupea”,” oletas Will. „„Vääritu tõusik”.”
Jem hakkas naerma. „Deemonitaud,” lausus ta.
Hoides kandikut pikaajalisest harjutamisest vilununa kergesti ühe käega tasakaalus, koputas Sophie teisega Gideon Lightwoodi uksele.
Ta kuulis lähenemas kärmeid samme ja uks läks lahti. Tema ees seisis Gideon, püksid traksidega kinnitatud ja valge särgi varrukad küünarnukkideni üles kääritud. Noormehe käed olid märjad, nagu oleks ta just tõmmanud nendega kiiresti läbi juuste, mis olid samuti niisked. Neiu süda võpatas korraks rinnus ning rahunes siis. Sophie sundis end kulmu kortsutama. „Härra Lightwood,” lausus ta. „Tõin kuklid, mida te soovisite, ja Bridget valmistas teile lisaks veel taldrikutäie võileibu.”
Gideon astus sammu tagasi, et lasta tüdruk tuppa. See oli samasugune kui kõik teisedki Instituudi ruumid – raske tumeda mööbli, laia baldahhiinvoodi, suure kamina ja kõrgete akendega, millest siin avanes vaade alla hoovi. Sophie läks üle toa ja asetas kandiku küdeva kamina ees olevale lauale, tundes endal noormehe pilku. Ajanud end sirgu, pöördus ta Gideoni poole, käed põllel kokku pandud.
„Sophie…” alustas noormees.
„Härra Lightwood,” katkestas Sophie teda. „Kas teil on veel mingeid soove?”
Noormees vaatas teda pooleldi trotslikult, pooleldi kurvalt. „Soovin, et kutsuksid mind Gideoniks.”
„Olen teile juba öelnud, et ei saa kutsuda teid ristinimega.”
„Olen varjukütt; mul ei ole ristinime. Sophie, palun sind.” Gideon astus talle sammukese lähemale. „Enne kui Instituuti elama asusin, tundus mulle, et meist on hakanud saama head sõbrad. Minu siia saabumise päevast peale oled paraku kohelnud mind külmalt.”
Sophie käsi tõusis loomusunniliselt näo juurde. Talle meenus eelmise peremehe poeg; noorhärra Teddyl oli olnud kohutav komme varitseda hämarates nurgatagustes, toppida käed tema pihiku alla ja sosistada kõrva, et Sophie peaks olema tema vastu sõbralikum, kui ei taha pahandusi. See mõte ajas tal veel praegugi südame pööritama.
„Sophie.” Gideoni silmanurkadesse tekkisid murelikud kortsukesed. „Mis on? Kui olen sulle midagi halba teinud või sind kuidagi solvanud, siis ütle, et saaksin seda heastada…”
„Mingit pahategu ega solvangut pole olnud. Teie olete härra ja mina olen teenijanna; kõik muu oleks sobimatu familiaarsus. Palun ärge muutke mu olukorda ebamugavaks, härra Lightwood.”
Gideon laskis pooleldi tõstetud käel uuesti alla vajuda. Noormees paistis olevat nii murtud, et Sophie tundis, kuidas tema süda pehmemaks muutub. Mina võin ilma jääda kõigest, samal ajal kui temal pole midagi kaotada, manitses ta ennast. Just seda kordas ta endale öösiti, lamades oma kitsas voodis ning mõeldes Gideoni tormikarva silmadele, mis kerkisid ikka ja jälle tema sisepilgu ette. „Arvasin, et oleme sõbrad,” ütles noormees.
„Ma ei saa olla teile sõber.”
Gideon astus sammu tema poole. „Aga kui paluksin, et…”
„Gideon!” Avatud uksel seisis lõõtsutav Henry, seljas nagu ikka mingi jube rohelise ja oranži triibuline vest. „Sinu vend on siin. Alakorrusel…”
Gideoni silmad läksid suureks. „Gabriel on siin?”
„Jah. Ta karjub midagi isa kohta, aga pole nõus meile rohkem midagi rääkima, kui sind kohal ei ole. Nõnda ta vannub. Tule minuga kaasa.”
Gideon kõhkles viivu; tema pilk libises Henrylt Sophiele, kes püüdis teha näo, nagu polekski teda seal. „Ma…”
„Tule kohe, Gideon.” Henry ei rääkinud peaaegu kunagi teravalt, aga kui ta seda tegi, mõjus see ehmatavalt. „Ta on üleni verine.”
Gideon kahvatas ja haaras mõõga, mis rippus ukse kõrval olevas kahest pulgast koosnevas varnas. „Juba tulen.”
Gabriel Lightwood nõjatus Instituudi trepihallis vastu välisust. Kuube noormehel polnud ning tema särk ja püksid olid sarlakpunasest vedelikust läbi imbunud. Avatud uksepoolte vahelt nägi Tessa väljas trepi ees seismas Lightwoodide tõlda, mille küljel oli leeki kujutav vapisümbol. Gabriel oli sellega ilmselt ise sinna sõitnud.
„Gabriel,” lausus Charlotte leebelt, otsekui püüaks rahustada perutavat hobust. „Gabriel, palun räägi meile, mis juhtus.”
Gabriel, pikk ja sale, silmis hirm ja pruunid juuksed verega paakunud, pühkis nägu. Tema käed olid samuti verised. „Kus on mu vend? Pean rääkima oma vennaga.”
„Ta tuleb kohe alla. Saatsin Henry teda kutsuma ja käskisin Cyrilil Instituudi tõlla treppi ajada. Gabriel, kas sa oled haavatud? Kas vajad iratzet?” Charlotte’i hääl kõlas nii emalikult, nagu poleks see poiss teda kunagi Benedict Lightwoodi tooli tagant vaenuliku pilguga mõõtnud ega haudunud koos isaga plaani Instituudi juhtimine temalt üle võtta.
„Verd on väga palju,” ütles Tessa lähemale astudes. „Gabriel, ega see kõik ometi sinu oma ole?”
Gabriel vaatas talle otsa. Tessa mõtles endamisi, et näeb teda esimest korda käitumas täiesti loomulikult. Noormehe silmist võis välja lugeda üksnes mõistmatust ja hirmu – tundus, nagu ei saaks ta aru, mis toimub. „Ei… See on nende oma…”
„Nende? Kellest sa räägid?” Gideon, mõõk paremas käes, kiirustas trepist alla. Tema kõrval olid Henry ja Jem ning tagapool tulid Will ja Cecily. Jem jäi ehmunult seisma ja Tessa mõistis, et peigmees oli näinud teda laulatuskleidis. Jemi silmad läksid suureks, aga juba rüsisid teised temast mööda ning tõmbasid ta endaga kaasa nagu voolust kantud puulehe.
„Kas isa on haavatud?” jätkas Gideon, jäädes seisma vennast astme võrra kõrgemal. „Oled sa ise haavatud?” Ta sirutas käe, võttis vennal lõuast kinni ja pööras selle enda poole. Ehkki Gabriel oli pikem, võis poisi