Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
tema poole, kui just hädapärast tarvis polnud. „Meeldiv tõdeda, et oled omaks võtnud meie vaatenurga, Gabriel, ebatavaline on üksnes viis, kuidas sa selle teatavaks tegid.”
Heitnud Willile etteheitva pilgu, pöördus Gideon uuesti venna poole. „Mida sa öelda tahad, Gabriel? Millega isa hakkama sai?”
Gabriel raputas pead. „Ta on uss,” kordas ta kõlatult.
„Ma tean. Ta on Lightwoodide nime porri tallanud ja meile mõlemale valetanud. Isa häbistas meie ema – hävitas ta. Aga meie ei pea olema temataolised.”
Gabriel kiskus end venna haardest lahti; tema hambad välgatasid vihases grimassis. „Sa ei kuula, mida ma räägin,” ütles ta. „Isa on uss. Uss. Kurat võtaks, ta on muutunud mingiks suureks maotaoliseks olendiks. Nüüd kui Mortmain enam rohtu ei saada, läheb tal järjest halvemaks. Ta muutub. Lõhed, mis varem katsid ainult käsivarsi, on hakanud levima üle kogu keha. Need on ilmunud kämmaldele, kaelale, n-näole…” Gabrieli rohelised silmad peatusid Willil. „See on deemonitaud, kas pole? Sina oled sellega kursis, eks? Kas pole sa sellel alal asjatundja või mis?”
„Kuule, ära nüüd tee nägu, nagu oleksin mina selle haiguse leiutanud,” lausus Will. „Ma lihtsalt uskusin, et see on tõepoolest olemas. Selle kohta leidub kirjapanekuid – raamatukogu vanades lugudes on mainitud…”
„Deemonitaud?” sekkus Cecily, näol hämmeldunud ilme. „Will, millest ta räägib?”
Will avas suu ja tema põsenukid lõid kergelt õhetama. Tessa surus alla huulile kerkiva muige. Cecily oli viibinud Instituudis juba mitu nädalat, aga tema kohalolek oli Willil ikka veel pinnuks silmas. Poiss ei paistnud teadvat, mida hakata peale noorema õega, kes pole enam too laps, kellena vend teda mäletas, ning andis igal sammul märku, et tüdruk ei ole siin teretulnud. Ent ometi oli Tessa näinud, kuidas poiss Cecilyt toas pilguga saadab, silmis seesama kaitsev ja armastav pilk, millega ta mõnikord vaatas Jemi. Mis on deemonitaud ja kuidas sellesse jäädakse, oli kindlasti viimane asi, mida ta soovinuks õele seletada. „Sinul pole tarvis seda teada,” pomises ta.
Gabriel pöördus Cecilyt vaatama ja noormehe suu vajus üllatusest lahti. Tessa nägi, kui tähelepanelikult ta tüdrukut vaatab. Willi vanemad peavad ilmselt mõlemad olema väga ilusad, arutles Tessa endamisi, sest Cecily oli niisama kaunis, nagu Will oli nägus – samasuguste säravmustade juuste ning jahmatamapanevalt siniste silmadega. Cecily vastas julgelt Gabrieli pilgule ning tema näolt võis välja lugeda uudishimu; küllap mõtles ta, kes küll on see poiss, kel näis olevat tema venna vastu nii suur vimm.
„Kas isa on surnud?” nõudis Gideon häält kõrgendades. „Kas deemonitaud on ta tapnud?”
„Tapnud mitte,” vastas Gabriel. „Muutnud. Tõbi on teda muutnud. Mõne nädala eest laskis isa meie majapidamise Chiswicki kolida. Miks, seda ta ei öelnud. Paar päeva tagasi lukustas isa end kabinetti. Ta keeldus sealt välja tulemast – olgu või sööma. Täna hommikul läksin, mõeldes teda üles ajada. Kabineti uks oli hingedelt maha kistud. Mööda koridori kulges… mingi limane jälg. Läksin selle järgi trepist alla aeda.” Noormees laskis pilgul vaikseks jäänud trepihallis ringi käia. „Ta oli muutunud ussiks. Saad nüüd aru, millest ma räägin?”
„Kas poleks ehk võimalik,” kostis tekkinud vaikuses Henry hääl, „talle… ee… jalaga peale astuda?”
Gabrieli pilk väljendas tülgastust. „Vaatasin aias ringi ja leidsin osa teenijaid. Kui ütlen osa, siis pean silmas just seda. Nad olid rebitud… tükkideks.” Poiss neelatas ja langetas pilgu oma veristele rõivastele. „Siis kuulsin mingit kõrget ulguvat heli. Pöördusin ning nägin teda enda poole tulemas. Suurt silmitut ussi, kes meenutas mingist legendist pärit lohet. Tema päraniaetud suust paistsid pistodadena teravad hambad. Pöördusin ja tormasin talli poole. Uss vingerdas mulle järele, aga mul õnnestus hüpata pukki ja kihutada väravast välja. Too elukas… isa… ei hakanud mind jälitama. Küllap ei taha ta end rahva seas näidata.”
„Aa,” sedastas Henry. „Peale astumiseks on ta järelikult liiga suur.”
„Ma poleks tohtinud põgeneda,” ütles Gabriel vennale otsa vaadates. „Oleksin pidanud jääma sinna ja elukaga võitlema. Ehk oleks andnud temaga rääkida. Võib-olla on temas ikka veel kusagil peidus meie isa.”
„Aga võib-olla oleks ta sind pooleks kaksanud,” sekkus Will. „See, mida kirjeldasid, on taudi viimane järk – haige muutub deemoniks.”
„Will!” Charlotte laiutas käsi. „Miks sa sellest varem ei rääkinud?”
„Teate ju ise ka, et raamatukogus leidub deemonitaudi kirjeldavaid teoseid,” vastas Will ja tema hääl kõlas haavunult. „Mina ei keelanud kellelgi neid lugeda.”
„Jah, aga kui oli oodata, et Benedict muutub tohutu suureks maoks, võinuksid seda ikkagi mainida,” õiendas Charlotte. „See oleks võib-olla pakkunud teistelegi huvi.”
„Esiteks,” kostis Will, „polnud mul aimugi, et temast saab hiigelmadu. Deemonitaudi lõppjärgus muututakse deemoniks. Too võib olla ükskõik mis sorti. Teiseks kestab muundumine mitu nädalat. Isegi Gabrielisugune paberitega idioot oleks minu arvates pidanud seda märkama ja kellelegi teatama.”
„Kellele siis?” küsis Jem põhjendatult. Vestluse ajal oli ta liikunud Tessale lähemale. Nüüd seisid nad kõrvuti ja nende käeseljad puutusid kokku.
„Klaavile. Postiljonile. Meile. Ükskõik kellele,” vastas Will ja mõõtis Gabrieli vihase pilguga; värv oli hakanud tolle näkku tagasi pöörduma ja noormees paistis olevat raevus.
„Ma ei ole paberitega idioot…”
„Kui sul pabereid pole, ei tähenda see veel, nagu oleksid tark,” pomises Will.
„Ning nagu ma teile juba rääkisin, istus isa viimasel nädalal kabinetis luku taga…”
„Ja sul ei tulnud pähegi seda asja lähemalt uurida?” andis Will vastu.
„Sa ei tunne meie isa,” lausus Gideon kõlatult nagu ikka neil harvadel puhkudel, kui ei olnud võimalik oma perekonnast rääkimist vältida. Ta pöördus uuesti venna poole, pani käed talle õlgadele ja kõneles temaga rahulikul summutatud häälel, nii et keegi teine ei kuulnud.
Seistes Tessa kõrval, tõmbas Jem väikese sõrme konksu ja libistas ümber tüdruku oma. Viimastel kuudel oli Tessa peigmehe armastava žestiga nii harjunud, et ulatas mõnikord automaatselt käe, kui Jem ligiduses viibis. „Kas see on su laulatuskleit?” küsis noormees vaikselt.
Tessa ei saanud vastata, esiteks ilmus uksele Bridget, hoides süles lahinguvarustust, ning teiseks pöördus Gideon nende poole ja lausus: „Chiswick. Peame minema Chiswicki. Gabriel ja mina läheme, kui keegi teine ei taha tulla.”
„Üksinda?” sõnas Tessa, piisavalt jahmunud, et sekkuda. „Miks ei teata te teistele, et nad teiega kaasa…”
„Klaav,” sõnas Will, kelle sinistes silmades oli süttinud säde. „Ta ei taha, et Klaav tema isast teada saaks.”
„Kas sina tahaksid?” küsis Gabriel ägedalt. „Kui see oleks sinu perekonna liige?” Tema huuled kõverdusid. „Aga mis seal ikka. Sina ei tea ju niikuinii, mida tähendab olla ustav oma perekonnale …”
„Gabriel.” Gideoni hääles kõlas etteheide. „Ära räägi Williga nõnda.”
Gabriel näis olevat üllatunud ning Tessa ei osanud seda talle süüks panna. Gideon teadis nagu kõik teisedki Instituudi asukad Willi needusest, usust, mis oli põhjustanud tema vaenuliku hoiaku ja järsud maneerid, aga see oli nende siseasi ja kõrvalistele ei olnud sellest räägitud.
„Tuleme teiega kaasa. Muidugi tuleme teiega kaasa,” ütles Jem, lastes Tessal käest lahti ja astudes ette. „Gideon osutas meile teene. Me ei ole seda unustanud, ega ju, Charlotte?”
„Mõistagi mitte,” vastas Charlotte ja pöördus. „Bridget, lahinguvarustus…”
„Kui mugav, mul on lahingurõivad