Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
endale sülle; tüdrukute seelikud kummusid kellukestena nende ümber – Tatiana toretsev roosa kõrvuti Tessa räsitud laulatuskleidi kullaga. Tessa oli kummardunud Tatiana kohale, otsekui sooviks takistada teda nägemast isa, ning suur osa deemoni verd oli purskunud tema juustele ja rõivastele. Näost kaame, tõstis ta silmad ning kohtas Willi pilku.
See kestis viivu: aed, müra, vere ja deemoni lehk taandusid ning nad viibisid ainult kahekesi täielikus hääletuses – tema ja Tessa. Ta oleks tahtnud joosta neiu juurde, põimida käed tema ümber. Kaitsta teda.
Aga see oli Jemi kohus, mitte tema oma. Mitte tema oma.
Hetk möödus ja Tessa ajas end jalule, tõmmates väevõimuga üles ka Tatiana, upitades tolle käe oma õlale, kuna naine rippus pooleldi teadvusetuna lõdvalt tema najal.
„Pead ta siit eemale toimetama. Ta saab surma,” lausus Will, libistades pilgu üle aia. „Ta on treenimata.”
Tessa huuled hakkasid juba moodustama tuttavlikku jonnakat kriipsu. „Ma ei taha teie juurest lahkuda.”
Cecily näol peegeldus õudus. „Sa ei arva ju ometi… Kas too koletis ründaks teda? Tatiana on tema tütar. Kui selles… kui temas on säilinud kas või vähegi perekondlikke tundeid…”
„Oma väimehe pistis ta nahka, Cecy,” nähvas Will. „Tessa, mine Tatianaga kaasa, kui soovid tema elu päästa. Ja jää koos temaga maja juurde. Kui ta siia tagasi tormaks, oleksime püsti hädas.”
„Tänan sind, Will,” ütles Jem vaikselt, kui Tessa eemaldus, vedades komistavat Tatianat võimalikult kiiresti endaga kaasa, ning Will tundis sõbra sõnu nagu kolme teravat nõela südamesse tungivat. Kui Will püüdis Tessat kaitsta, mõtles Jem alati, et sõber teeb seda tema, mitte enda pärast. Will soovis neil puhkudel ikka, et Jemil oleks jäägitult õigus. Igal nõelatorkel oli oma nimi. Süütunne. Häbi. Armastus.
Cecily karjatas. Päikese ette kerkis vari ja Willi ees olev hekk paiskus laiali. Poiss leidis end vaatavat otse tohutu suure ussi tumepunasesse suhu. Roomaja hiiglaslike hammaste vahel rippusid süljeketid. Will sirutas käe, et rapsata vöölt mõõk, aga uss vibutas end juba tahapoole, pistoda kaelast välja tolknemas. Will tundis selle ära, ilma et oleks pidanud pöördumagi. Relv kuulus Jemile. Ta kuulis parabatai hoiatushüüet; siis ründas uss uuesti Willi ja noormees andis mõõgaga ülespoole hoobi, läbistades eluka alalõua. Koletise hammaste vahelt purskas verd, mis ujutas sisinal üle Willi lahingurõivad. Ta sai põlveõnnaldesse hoobi, mida polnud osanud oodata, ning prantsatas pikali, rammides õlgadega maad.
Kukkumise hoog lõi tal hinge kinni. Ussi peenike saba oli Willi põlvede ümber rõngasse keerdunud. Ta andis hoobi, silme ees sädemed ja Jemi murelik nägu, pea kohal sinine taevas…
Pots. Roomaja sabasse tungis Willi põlvest üksnes õige pisut allpool nool. Benedicti haare nõrgenes; Will veeretas end mööda maad eemale, tõusis põlvili ning nägi, et mööda jalgrada tormavad nende poole Gideon ja Gabriel Lightwood. Gabrielil oli käes vibu. Ta seadis sellele jooksu pealt uut noolt ning Will tõdes hajameelse üllatusega, et Gabriel Lightwood oli äsja lasknud vibust oma isa, et päästa Willi elu.
Uss põrkas tagasi ning juba haaras keegi Willil kaenla alt ja upitas ta püsti. Jem. Ta laskis Willist lahti ning pöördudes nägi too, et parabatai on juba haaranud keppmõõga ja vaatab raevukalt enda ette. Deemonmadu vingerdas ja tõmbles otsekui surmaheitluses; ta vehkis oma suure silmitu peaga kahele poole ning kiskus viseldes juurtega välja põõsaid. Õhku paiskus lehepööris, tolm mattis väiksel varjuküttide rühmal hinge, Will kuulis Cecilyt köhimas ja oleks tahtnud käskida tal naasta maja juurde, aga teadis, et õde ei tee seda niikuinii.
Lõugadega pekseldes oli maol kuidagiviisi õnnestunud mõõgast vabaneda; üleni musta limaga koos, langes relv kolinal roosipõõsaste vahele maha. Uss hakkas vingerdades taganema, jättes endast maha limase ja verise raja. Gideon, näol vastikusgrimass, sööstis edasi, et haarata kinnastatud käega mahakukkunud mõõk.
Ühtäkki ajas Benedict end püsti nagu kobra, nõretavad lõuad laiali. Gideon tõstis mõõga; hirmuäratavalt koguka koletise ees paistis ta ehmatamapanevalt väike.
„Gideon!” Gabriel, näost valge, oli tõmmanud vibu vinna; välkkiirelt pöördudes nägi Will noolt endast mööda tuhisemas ja ussi kehasse tungimas. Kiunatades pöördus see, tõmbus kössi ja hakkas uskumatu kiirusega eemalduma. Kaugemale vingerdava koletise visklev saba riivas üht skulptuuri ja klammerdus kõvasti selle ümber; kuju prahvatas tolmuks, mis sadas alla ühte kuiva ehisbasseini.
„Ingel hoidku, ta litsus praegu Sophoklese puruks,” tähendas Will, vaadates, kuidas uss kaob Kreeka templit meenutava suure ehitise taha. „Klassikute vastu ei tunta tänapäeval enam mingit austust.”
Gabriel langetas hingeldades vibu. „Lollpea,” ütles ta vennale vihaselt. „Mis sul pähe tuli, et niiviisi isa juurde tormasid?”
Gideon pöördus kannapealt ning osutas verise mõõgaga Gabrieli poole. „Ära ütle „isa”. Too olend ei ole inimene. Ta ei ole enam meie isa, Gabriel. Kui sa ei suuda selle tõsiasjaga leppida…”
„Ma lasksin talle noole keresse!” karjus Gabriel. „Mida sa minult veel nõuad, Gideon?”
Gideon raputas pead, nagu tekitaks vend temas vastikust; isegi Willil, kellele Gabriel ei meeldinud, oli tollest natuke kahju. Poiss oli koletise pihta lasknud.
„Peame talle järele minema. Ta läks antiikpaviljoni taha…”
„Mille taha?” küsis Will.
„Paviljoni,” vastas Jem. „See ehitis on puhtdekoratiivne. Seespool ei ole seal arvatavasti midagi vaadata.”
Gideon raputas pead. „Ainult krohv. Kui meie läheksime kahekesi ühelt poolt ning sina ja Jem teiselt poolt…”
„Cecily, mida sa teed?” nõudis Will, laskmata Gideonil lõpetada; ta teadis, et käitub nagu murelik lapsevanem, aga ei lasknud end sellest häirida. Cecily oli torganud noa vööle; esimesest hekireast seespool kasvasid väikesed jugapuud ning ühe otsa näis õde nüüd proovivat ronida. „Praegu pole küll õige aeg puude otsas turnida!”
Mustad juuksed silmil, heitis Cecily talle vihase pilgu. Tüdruk avas suu, et vastata, aga enne kui ta jõudis midagi öelda, kostis maavärinat meenutav kõmin ning paviljon paiskus laiali, pildudes igasse kaarde krohvilatakaid. Rusudest ilmus nähtavale madu ja tormas juhitavuse kaotanud rongi hirmuäratava kiirusega nende poole.
Kui nad lõpuks Lightwoodide maja eesõue jõudsid, olid Tessa selg ja kael valu täis. Tema piht oli raske laulatuskleidi all korsetiga kõvasti kinni nööritud ning nuuksuv Tatiana oli vajunud kogu keharaskusega tema vasakule õlale.
Tõldu nähes tundis ta ehmatusega segatud kergendust. Hoovis näis kõik olevat nii rahulik – tõllad seisid sealsamas, kuhu olid neist jäänud, hobused nosisid rohtu, maja fassaadis polnud midagi muutunud. Pooleldi tassinud, pooleldi lohistanud Tatiana esimese tõlla juurde, rebis Tessa ukse lahti ja upitas neiu sisse, krimpsutades nägu, kui too ennast ja oma seelikuid kitsukesse ruumi pressides küüned talle õlga surus.
„Jumal hoidku,” ägas Tatiana. „Missugune häbi, missugune kohutav häbi. Klaav saab teada, mis mu isaga juhtus. Taevas halasta, kas ta poleks võinud siis natukenegi minu peale mõelda?”
Tessa pilgutas jahmunult silmi. „See olend, proua Blackthorn,” lausus ta. „Ma ei usu, et see suutis üleüldse kellegi peale mõelda.”
Tatiana vaatas teda juhmi näoga ning korraks hakkas Tessal piinlik, et ta oli teist hukka mõistnud. Jah, talle polnud meeldinud tulla ära aiast, kus ta oleks ehk saanud millegagi abiks olla… aga Tatiana oli pidanud äsja nägema, kuidas lihane isa tema abikaasa tükkideks rebib. Naine vääris rohkem kaastunnet, kui Tessa oli pakkunud.
Ta lausus pisut leebemalt: „Ma tean, missugune kohutav üleelamine teile osaks sai. Heidaksite õige pikali…”
„Te olete väga pikka kasvu,” lausus Tatiana. „Kas härrasmehed selle üle ei nurise?”
Tessa