Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
hüppas Simonist mööda ning külg külje kõrval sööstsid tema ja Jordan tumedale varjukütile kallale. Korraks vaatas Jordan Simoni poole, pähkelpruunid silmad põlevad ja metsikud. Simon noogutas ning jooksis elutuppa. Ta tõukas akna lahti – niiskusest pundunud puit kriiksus ägedalt ja laiali paiskus kooruva värvi tükke – ning ronis välja tuletõrjeredelile, mille metallist veere ümber keerdusid Jordani koerapöörirohutaimed, nüüd juba talvekülmast kolletunud.
Kogu Simoni olemus kisendas, et ta ei tohiks põgeneda, aga ta oli tõotanud Isabelle’ile, et laseb Jordanil täita ihukaitsjana oma kohust ega sea ennast sihtmärgiks. Pigistades ühe käega Izzy ripatsit, mis oli tema pihus nii soe, nagu oleks neiu selle alles äsja talle kaela pannud, hakkas poiss mööda metallist astmeid alla minema. Need kõmisesid ja olid lumest libedad; mitu korda oleks ta äärepealt kukkunud, enne kui jõudis viimasele pulgale ja hüppas alla pimedale kõnniteele.
Silmapilk oli ta ümbritsetud vampiiridest. Simon jõudis ära tunda ainult kaks Dumorti hotelli klanni liiget – hapra tumedajuukselise Lily ja blondi Zeke’i, kes mõlemad irvitasid põrgulikult –, aga kohe tõmmati talle midagi pähe. Riie kisti kaela ümber tihkelt kokku ning Simon hakkas läkastama – mitte et tal õhust puudu oleks olnud, aga kõvasti kokkusurutud kõril oli valus.
„Maureen palub sind tervitada,” lausus Zeke talle kõrva.
Simon avas suu, et karjuda, aga ei jõudnud kuuldavale tuua ainsatki heli, enne kui pimedus tema üle võimust võttis.
„Ma ei teadnudki, et oled nii kuulus,” ütles Clary, kui sammus Jace’i kõrval edasi mööda Oldway kanali juures kulgevat kitsukest kõnniteed. Õhtu hakkas kätte jõudma; linnale oli juba langenud pimedus ning tänavad olid täis siia-sinna tõttavaid inimesi, paksude keepide hõlmad tihedalt ümber tõmmatud, näod külmad ja kinnised.
Juba olid süttinud esimesed tähed, idataevast kirjasid nõrgad valgustäpid. Kui Jace Claryle uudishimulikult otsa vaatas, nägi tüdruk tema silmis nende vastuhelki. „Kes siis Valentine’i poega ei teaks.”
„Seda küll, aga kui Emma sind nägi, käitus ta, justkui oleksid kuulsus, kellesse ta armunud on. Nagu oleksid iga kuu varjuküttide ajakirja kaanepoiss.”
„Tead, paludes mul poseerida, lubasid nad, et pilt tuleb maitsekas…”
„Kui hoiad seeravinuga strateegiliselt õiges kohas, ei tohiks ju olla mingit küsimust,” vastas Clary ning poiss purskas naerma – turtsatas lühidalt, nagu oleks tüdrukul õnnestunud teda nii üllatada, et ta ei suutnud end tagasi hoida. Niisugust naeru armastas Clary Jace’i juures kõige rohkem. Jace oli alati nii talitsetud; oli ikka veel sulaselge rõõm kuuluda nende väheste hulka, kes suutsid pääseda läbi tema hoolikalt paigaldatud soomusrüü ja teda üllatada.
„Ta meeldis sulle, eks?” küsis Jace.
See tuli Claryle ootamatult. „Kes mulle meeldis?” küsis ta. Nad läksid parajasti üle väljaku, mida Clary mäletas eelmisest korrast: munakividega sillutatud plats, mille keskel olevat kaevu kattis nüüd ümmargune kiviplaat, arvatavasti selleks, et vesi ei külmuks.
„Too tüdruk. Emma.”
„Temas oli midagi,” nõustus Clary. „Võib-olla see, kuidas ta Heleni venna, Juliani kaitseks välja astus. Tüdruk teeks tema heaks kõike. Blackthornid on Emmale tõesti väga armsad ning kedagi teist pole talle jäänud…”
„Ta meenutas sulle sind ennast.”
„Ei usu,” vastas Clary. „Arvan, et pigem meenutas ta mulle sind.”
„Sellepärast et olen pisike ja blond ning mulle sobivad patsikesed?”
Clary müksas teda õlaga. Nad olid jõudnud poodidest palistatud tänavale. Ärid olid juba suletud, aga võredega kaetud akendest kumas nõiavalgust. Claryle tundus, nagu näeks ta und või oleks sattunud muinasjuttu; Alicante tekitas temas alati niisuguse tunde: pea kohal mõõtmatu taevalaotus, ümberringi vanad majad, millesse oli raiutud legendidest pärit stseene, ning kõige kohal läbipaistvad deemonitornid, mille järgi Alicantet oli hakatud nimetama Klaaslinnaks. „Tead ju,” jätkas ta, kui nad möödusid poest, mille akendel olid väljas leivapätsid, „et ta kaotas perekonna. Tal on ainult Blackthornid. Kedagi teist pole – ei tädisid ega onusid, mitte ainsatki sugulast, kes võtaks ta enda juurde, aga Blackthornid võtavad. Niisiis tuleb tal õppida sedasama mis sinul: perekond ei tähenda ainult veresidemeid. See tähendab inimesi, kes sind armastavad. Inimesi, kes pakuvad sulle tuge. Nii nagu Lightwoodid sulle.”
Jace oli jäänud seisma. Clary pöördus ja vaatas tema poole. Jalakäijate summ lahknes nende ümber kahte lehte. Poiss seisis ühe poe kõrvalt algava kitsa tänava suus. Sealt puhuv tuul sakutas tema heledaid juukseid ja lahtisi jopehõlmu; Clary nägi, kuidas pulss tema kaelal tuksleb. „Tule siia,” lausus Jace ja tema hääl oli kare.
Natuke kõhklevalt astus Clary sammukese tema poole. Kas ta oli öelnud midagi niisugust, mis poissi pahandas? Tõsi küll, Jace oli harva tema peale pahane ning ütles seda neil puhkudel otse välja. Poiss võttis tal õrnalt käest kinni ja tõmbas teda endaga kaasa, põigates ümber maja nurga ja sukeldudes eemalt paistva kanali poole looklevasse kitsukesse pimedasse põiktänavasse.
Käigus ei olnud kedagi peale nende ja selle sissekäik oli nii kitsas, et tänavalt vaadatuna jäi see varju. Jace’i nägu paistis hämaruses nurgeline: põsenukid olid teravad, huuled pehmed, silmad kuldsed nagu lõvil.
„Ma armastan sind,” ütles noormees. „Ma ei ütle seda nii sageli, kui peaksin. Armastan sind.”
Clary nõjatus vastu seina. Kivi oli külm. Igas muus olukorras oleks see tundunud talle ebameeldiv, aga praegu ei teinud tüdruk sellest väljagi. Ta tõmbas Jace’i enda poole, kuni nende kehad olid kohakuti. Need ei puutunud küll kokku, aga olid teineteisele nii lähedal, et Clary tundis poisist kiirgavat soojust. Muidugi ei pidanud Jace jopelukku kinni tõmbama, kui tema soontes miilas tuli. Tüdruk surus näo vastu tema õlga ja hingas teda sisse; poisist õhkus musta pipra, seebi ja karge õhu lõhna.
„Clary,” lausus Jace. Tema hääl polnud valjem kui sosin, sellest aimus hoiatust. Clary kuulis, kui kähe see on igatsusest, igatsusest füüsilise läheduse pakutava kindlustunde, ükskõik missuguse puudutuse järele. Ettevaatlikult pani noormees käed ümber Clary ja toetas need vastu kivist seina, nii et neiu jäi tema käsivartest moodustunud puuri. Tüdruk tundis juustel Jace’i hingeõhku, tajus, kuidas poisi keha riivab kergelt tema oma. Viimne kui toll temast oli ühtäkki ülitundlik; kõigis kohtades, mida Jace puudutas, läbistasid teda magusvalusad naudingutorked.
„Palun ära ütle, et vedasid mu kõrvaltänavasse ja puudutad mind, ilma et kavatseksid mind suudelda, sest ma ei usu, et suudaksin seda taluda,” ütles Clary vaikselt.
Jace sulges silmad. Tüdruk nägi noormehe tumedaid ripsmeid sulgkergelt põski riivamas, tema sõrmedes oli mälestus Jace’i näo kujust, keha polnud unustanud poisi keha raskust, nahk mäletas naha puudutust.
„Ei kavatse,” ütles Jace ja tüdruk kuulis tema tavalise voolava hääle tagamail tumedat okkalisust. Mee alt turritavad nõelad. Nad seisid nii lähestikku, et kui noormees sisse hingas, tundis Clary tema rinda paisuvat. „Me ei tohi.”
Clary asetas käe poisi rinnale; Jace’i süda rabeles nagu puuri pistetud lind. „Vii mind siis koju,” sosistas tüdruk ning ajas end kikivarvule, et suudelda riivamisi tema suunurka. Nõnda oli ta igatahes mõelnud, puudutada liblikkergelt Jace’i huuli, aga noormees kallutas ennast talle vastu ning nurk muutus sellest liigutusest sedamaid; tüdruk liibus poisi vastu kõvemini, kui oli kavatsenud, ja tema suu laskus otse poisi suule. Neiu tundis huulte vastas Jace’i huulilt pääsenud üllatusohet ning siis nad suudlesid; see oli päris suudlus, sulnilt aeglane, kuum ja kirglik.
Vii mind koju. Aga see oligi kodu. Jace’i käed tema ümber, Alicante külm tuul rebimas nende riideid, Clary sõrmed kaevumas poisi kuklasse, sinna, kus kähardusid pehmelt tema juuksed. Noormehe pihud toetusid ikka veel Clary taga lapiti seinale, aga noormees nihutas keha tema ligi, pressides teda selle vastu. Tüdruk kuulis, kui kähedalt Jace hingab. Poiss ei julgenud