Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
Читать онлайн книгу.
kui pehme on Jace’i nahk seal, kus see polnud armistatud, ning mismoodi poisi seljalihased tema käe all võpatavad. Poiss ägas tema suu vastas; tal oli tee, šokolaadi ja soola maitse.
Nüüd oli Clary see, kes juhtis suudluse tempot. Ta tundis, kuidas noormees tõmbus pingule ning vastas sellele, hammustas tema alahuult, kuni tüdruk hakkas värisema, näksis tema suunurka, suudles lõuajoont, imes kohta, kus tuksles tema pulss, ja neelas tema südametukseid. Jace’i nahk hõõgus tema käte all, hõõgus…
Poiss tõmbus eemale; tuikudes, otsekui oleks ta purjus, põrkas ta vastu teise maja seina. Jace’i silmad olid pärani ning meeltesegaduse hetkel tundus Claryle, neis lõkendavad leegid nagu kaks tulukest pimeduses. Siis kustus valgus noormehe silmis ning ta üksnes seisis, hingeldades, justkui oleks jooksnud, ja surudes käepäkki vastu nägu.
„Jace,” sõnas tüdruk.
Noormees laskis kätel alla vajuda. „Vaata enda selja taha seinale,” lausus Jace kõlatult.
Clary pöördus ning jäi ainiti vaatama. Enda taga, seal, kuhu nad olid nõjatunud, nägi ta kivis kaht kõrbenud jälge, millel oli täpselt Jace’i käte kuju.
Haldjakuninganna lamas voodis ja vaatas üles, oma magamiskambri kivist lakke. Sellest rippusid alla sõrestikest läbipõimunud roosid, okastega roosid, kõik täiuslikud ja veripunased. Igal õhtul need närbusid ja surid ning igal hommikul pandi nende asemele uued, sama värsked kui eelmisel päeval.
Haldjad magasid vähe ja nägid harva und, aga kuninganna tahtis, et tema voodi oleks mugav. See oli lai kivist lavats, millele laotatud sulgmadratsile oli kuhjatud paksult sametit ja libedat siidi.
„Kas on juhtunud,” sõnas tema kõrval voodis lebav poiss, „et te end mõne okkaga veristate, Teie Majesteet?”
Haldjatar pöördus ja vaatas linade vahel lesivat Jonathan Morgensterni. Poiss oli küll palunud kutsuda ennast Sebastianiks ning kuninganna oli tema soovile vastu tulnud: ükski haldjas ei lubanud teistel samuti kutsuda ennast tõelise nimega. Noormees lamas kõhuli, olles toetanud pea ristatud käsivartele, ning isegi hämaruses olid tema seljal selgesti näha vanad piitsavermed.
Varjukütid olid kuningannat alati kütkestanud: nad olid pooleldi inglid nagu haldjarahvaski ja kahtlemata pidid ühed ja teised olema mingil moel suguluses, aga ta polnud kunagi arvanud, et leiab nende seast niisuguse, keda suudab üle viie minuti välja kannatada – mitte enne Sebastianit. Varjukütid olid nii tüütult kitsarinnalised. Sebastiani kohta seda öelda ei saanud. Tema oli inimese, iseäranis varjuküti kohta üpris ebatavaline.
„Arvan, et mitte nii sageli, kui sina ennast oma vaimukustega, mu arm,” vastas haldjatar. „Nagu sa tead, ei soovi ma, et mind kõnetataks kui Teie Majesteeti, vaid eelistan saada kutsutud leediks või kui just peab, siis armuliseks leediks.”
„Seda ei paista sa pahaks panevat, kui kutsun sind kaunitariks või mu kauniks leediks.” Noormehe häälest ei kostnud kahetsuseraasugi.
„Hmm,” ümatas kuninganna, vedades saledate sõrmedega läbi Sebastiani hõbedaste juuste pahmaka. Poisil olid maapealse meeldivad värvid: mõõgaterana helkivad juuksed, oonüksikarva silmad. Haldjatar mõtles tema õele – sootuks erinev, kaugeltki mitte nii elegantne. „Kas uni kosutas sind? Oled sa väsinud?”
Noormees veeretas end seljale ja vaatas talle naerdes otsa. „Arvan, et mitte viimseni kurnatud.”
Kuninganna kummardus teda suudlema ning poiss tõstis käed ja põimis sõrmed naise rusketesse juustesse. Ta vaatas ühte kiharat – see oli tema armidega kaetud sõrmenukkide taustal veripunane – ja puudutas sellega oma põske. Enne kui ta oleks jõudnud veel midagi öelda, koputati kuninganna magamiskambri uksele.
Kuninganna hüüdis: „Mis on? Kui see pole tähtis, käi minema, vastasel korral lasen su tükkideks lõigata ja jõehaldjatele sööta.”
Uks läks lahti ja sisse astus üks nooremaid kammerneitseid pixiehaldjas Kaelie Whitewillow. Tüdruk tegi reveransi ja ütles: „Armuline leedi, Meliorn on siin ja soovib teiega rääkida.”
Sebastian kergitas heledat kulmu. „Kuninganna töö ei lõpe iial.”
Kuninganna ohkas ja tõusis voodist. „Juhata ta sisse,” lausus ta, „ja too mulle ühtlasi hommikumantel, sest õhk on jahe.”
Kaelie noogutas ja lahkus toast. Hetk hiljem astus sisse Meliorn ja painutas aupaklikult pead. Kui Sebastianile tunduski ehk imelik, et kuninganna võttis õukondlasi vastu, seistes alasti keset magamistuba, siis tema näos ei liigatanud ainuski lihas. Surelik naine oleks tundnud piinlikkust, oleks püüdnud ennast millegagi katta, aga kuninganna oli kuninganna – ta oli ajatu ja uhke ning teadis, et näeb riieteta välja sama kaunis kui riietatult. „Meliorn,” lausus ta. „Kas sul on uudiseid nefilimide kohta?”
Rüütel ajas end sirgu. Meliorn kandis nagu tavaliselt valget turvist, mis koosnes üksteisega kattuvatest soomustest. Tema silmad olid rohelised, juuksed väga pikad ja mustad. „Armuline leedi,” lausus ta ja heitis pilgu kuningannast mööda Sebastiani poole; too istus voodis, puntras tekk ümber vöökoha. „Mul on palju uudiseid. Meie uued tumestatute väesalgad on kogunenud Edomi kindluse juurde. Nad ootavad edasisi korraldusi.”
„Ja nefilimid?” küsis kuninganna, parajasti kui Kaelie tuppa tagasi tuli, kandes käsivarrel liiliate õielehtedest kootud hommikumantlit. Tüdruk tõstis rõiva üles ning kuninganna libistas selle endale selga ja mähkis end valgesse siidisesse kangasse.
„Los Angelese Instituudist putkupääsenud lapsed on andnud neile piisavalt informatsiooni; nüüd nad teavad, et rünnakute taga on Sebastian,” ütles Meliorn üsna kibestunult.
„Selle peale oleksid nad isegi tulnud,” sekkus Sebastian. „Neil on kahetsusväärne komme süüdistada kõiges mind.”
„Küsimus on selles, kas meie omad ka ära tunti,” nõudis kuninganna.
„Ei tuntud,” vastas Meliorn rahulolevalt. „Lapsed pidasid kõiki ründajaid tumestatuteks.”
„See paneb imestama, arvestades, et tolles Blackthorni-poisis on haldjaverd,” lausus Sebastian. „Võiks ju arvata, et nemad on sellele häälestatud. Mida teil õieti plaanis on temaga peale hakata?”
„Temas on haldjaverd; ta kuulub meie hulka,” vastas Meliorn. „Gwyn on nõudnud, et ta ühineks Metsiku Ajujahiga; poiss saadetakse sinna.” Rüütel pöördus kuninganna poole. „Meil on tarvis rohkem sõdalasi,” lausus ta. „Instituudid jäävad tühjaks, nefilimid põgenevad Idrisesse.”
„Kuidas on lood New Yorgi Instituudiga?” nõudis Sebastian teravalt. „Mis on saanud mu vennast ja õest?”
„Clary Fray ja Jace Lightwood on saadetud Idrisesse,” vastas Meliorn. „Me ei saa neid sealt veel tagasi tuua, ilma et avaksime neile oma kaarte.”
Sebastian puudutas randmel olevat käevõru. Kuninganna teadis, et seda on noormehel kombeks teha siis, kui miski on teda vihastanud, aga ta ei taha seda välja näidata. Metallile oli inimeste muistses keeles graveeritud: Kui ma ei suuda käsutada taevast, käsutan vähemalt põrgut. „Ma pean nad kätte saama,” ütles Sebastian.
„Sa saad nad,” lausus kuninganna. „Ma pole unustanud, et see kuulus meie kokkuleppesse. Aga sul tuleb olla kannatlik.”
Sebastian naeratas, kuid tema silmad jäid külmaks. „Meie, surelikud, kipume olema liiga kärsitud.”
„Sina ei ole tavaline surelik,” sõnas kuninganna ning pöördus uuesti Meliorni poole. „Mu rüütel,” ütles ta. „Mida sa soovitad oma kuningannale?”
„Meil on tarvis rohkem sõdureid,” vastas Meliorn. „Peame vallutama veel ühe Instituudi. Relvavarusid poleks ka paha täiendada.”
„Kas ei öelnud sa, et kõik varjukütid on Idrises?” tähendas Sebastian.
„Mitte veel kõik,” ütles Meliorn. „Mõnes linnas on kõigi nefilimide evakueerimine võtnud plaanitust rohkem aega – jäänud on veel London, Rio de Janeiro, Kairo, Istanbul ja Taipei. Vähemalt