Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
Aga nüüd esines Pearu vastuväidete ja vastunõuetega. Tema tõenduse järele polnud õige, nagu oleks ta sulasele toitu keelanud. Tunnistajaks andis ta tüdruku, kes ka peremehe ütlusi kinnitas. Küll aga olnud sulane laisk tööle, hooletu hobuste ja kõigi oma tööriistadega, ropp suu poolest, nii et lapsi tema eest pidanud hoidma, kõlvatute elukommetega ja ööhulkur, joodik ning sõnakuulmatu, nii et tööd sagedasti otse peremehe käskudele vastuoksa teinud. Paned ta kraavi kaevama, siis teeb ta teisiti, kui õpetatud, ajad ta hagu tegema või puid raiuma, siis raiub ta sul käsuvastaselt ilu- ja emapuud maha, nagu seda ka Sauna-Madis teadis tunnistada. Nõnda teinud ta Pearule rohkem kahju, kui et saadav palgaosa seda suudaks tasuda.
Kohus ajas peremeest ja sulast leppima, sest eesistnik arvas, et eesel ei pea mitte astla vastu takka üles raiuma ja pahmaja ei peaks härja suud siduma. Pearu oli valmis sulasega leppima ja temale ta palka kas või siinsamas kohtu ees välja maksma, ainult kui sulane end süüdi tunnistaks ja teda, Pearut, ainsagi sõnaga paluks. Aga sulane seisis nagu tige härg peremeeste kohtu ees ja ei lausunud sõnagi, nohises ainult. Kohus arvas, et ehk tahavad vastased asja isekeskis veel arutada ja lükkas otsusetegemise järgmiseks kohtupäevaks.
Kohtust läksid Pearu ja Jaagup kõrtsi ja ka seal ütles peremees, et tema maksab sulase palga kohe välja, niipea kui see temalt andeks palub. Aga siin polnud sulane valmis seda tegema. Isegi viina ei võtnud ta Pearult vastu, vaid ütles.
“Peremees valab minu jäo oma emapuudele kasteks.”
Nõnda ütles Jaagup ja sülitas, nagu olekski ta juba peremehe klaasist rüübanud.
“Ah sa oled ikka veel kangust täis!” hüüdis Pearu. “Küll mina su kaelakünnapid mudin.”
“Küllap näis, kumb kummal nad mudib,” vastas Jaagup.
“Ah sa ähvardad mind?” küsis Pearu.
“Mis mina sust ähvardan,” vastas Jaagup. “Mis on sulasel peremeest ähvardada.”
“Säh, joo viina,” pakkus Pearu. “Lepime ära. Kõrtsmik, korv õlut!”
Pearu pakkus ja pakkus oma klaasi, aga Jaagup ei teinud nägemagi.
“No rüüpa ükski kord minu klaasist,” mangus Pearu, “siis maksan siinsamas kõrtsiletil su palga välja.”
Pearu tahtis nähtavasti maksku mis maksab sulasega leppida.
“Poiss, ligund, võta klaas vastu, kui peremees pakub!” hüüdis kõrtsmik. Sama nõu andsid ka kõrtsilised. Kuid sulane oli oma otsuses kindel: ei võtnud.
“Mine siis p…e!” karjus Pearu lõpuks Jaagupile. “Tänasest päevast põle sa enam minu sulane! Asjad viisid Eespere Andrese juurde, sinna mine ka ise. Mis mulle ei kõlba, see temale paras. Kuipalju on sul veel palka saada? Maksan su kõrtsiletil kui mustlase setuka kinni ja kasi kus kurat!”
Ning kui sulane saadava summa oli nimetanud, ladus Pearu raha kõrtsiletile ja kutsus kõrtsmiku tunnismeheks.
“Kasi mu silma alt!” karjus Pearu Jaagupile.
“Ega sa Vargamäel ole, et nõnda karjud,” lausus poiss raha tasku pannes.
“Kas nüüd rüüpad mu klaasist?” küsis Pearu Jaagupilt.
“Maksa enne kõik mu rahapalk välja,” vastas sulane. “Niikuinii läheb ta mul muidu kaotsi.”
“Rüüpa enne viina,” tingis Pearu.
“Ei, enne kõik rahapalk, riidekraam võib jääda,” vastas sulane.
Kõrtsmik astus mõlemi vahele lepitajaks, öeldes.
“Tehke mõlemad ühekorraga, peremees annab raha, sulane võtab viina.”
“Nõnda olen nõus,” ütles sulane.
Pearu mõtles pisut.
“Üks ta mats puha,” ütles ta viimaks, “sulasest niikuinii meest põle.”
Nõnda leppis Vargamäe Pearu oma sulase Jaagupiga. Lepituseks tühjendati nii mõnigi klaas ja pudel. Alles hilja öösel hakkasid peremees ja sulane kõrtsist koju minema.
Aga kui Pearu oma peatäie oli välja maganud ja selle üle järele mõtles, mis ta purjus peaga teinud, siis kahetses ta oma tegu. Kuidas võis ta ometi sulasele nõnda palga välja maksta ja ta oma juurde tagasi võtta, oli see ju ometi Eespere Andreselt läinud nõu küsima tema vastu ning lõpuks oma asjadki Andrese ulualla viinud.
Algas uus kiuslemine. Pearu murdis pead, kuidas Jaagupit sisse vedada, kuidas talle vingerpussi mängida. Viimaks arvas ta õige nükke leidnud olevat. Ta läks kõrtsi ja tuli sealt hirmsa mürgliga koju. Varsti oli kogu talu karjumist, jooksu ja nuttu täis. Perenaise palve peale läks Jaagup peremeest rahustama ja kas või jällegi kinni siduma, kui muidu ei aita. Nüüd pistis Pearu appi karjuma, nagu tehtaks temale jumal teab mis liiga. Ja kui sulane ta lahti laskis, läks ta uksest välja ja vestiväel ning palja peaga läbi tuisu Eesperesse.
Oli õhtul kella üheteistkümne paiku, kui Pearu hirmsa müra ja karjumisega Eespere uksest sisse tormas ja seal lõõtsutades toolile langes. Eespere rahvas, kes alles ülal, ehmus õige tublisti, nähes Pearut sarnases olekus.
“Mis on üleaiamehega juhtund?” küsis Andres.
“Juagup tahab tappa,” lõõtsutas Pearu.
“Mis siis tema arusse läind, et ta sinu hinge himustab,” imestas Andres.
“Ta on kurjust täis ja segab end minu asjade vahele,” vastas Pearu ja hakkas Andrest endaga kaasa kutsuma, sest tema ei julgevat enam üksi koju minna. Kui ta alles rääkis, tuli teisepere perenaine oma vanamehele järele, kasukas ja müts tema tarvis kaasas.
Andres oli esteks peaaegu valmis Orule vaatama minema, mis seal lahti, aga et Krõõt väga vastu seisis, siis jäi kõik niisama: Pearu läks viimaks ühes eidega.
“Mine nüüd end tema asjade vahele segama,” ütles Krõõt, kui teisepere rahvas läinud, “aitab sellestki, mis sul endal temaga tegemist.”
Ka Andres arvas, et küllap Pearu mõnda tempu sepitseb. Nõnda see oligi. Varsti saadi kuulda, Pearu kaevanud sulase kohtusse. Käidi paar korda ees ja asi lõppes sellega, et Jaagup sai viisteistkümmend vitsahoopi ja lahkus Vargamäelt.
Nõnda oli Pearu viimaks seda saanud, mis ta tahtis. Aga tema rõõm ei kestnud kuigi kaua. Sest kui ta mõni nädal hiljem tuisuse ilmaga hilja õhtul kõrtsist koju tuli, peeti ta teel kinni ja anti talle niisugune keretäis, et tal vaevalt veel hing sisse jäi.
Kes peksjad olid, ei selgunud. Pearu isegi ei tundnud neid. Ainult ühte pidi arvama: see oli Jaagupi töö, tema kättemaks. Sest nagu läbi udu mäletas Pearu hiljem, et peksjad olid parastades öelnud.
“See on vihmaga haotegemise eest, see emapuude eest, see kartulivõtmise eest, see kraavikaevamise eest, see saamata jäänud söögitundide eest!”
Aga kindlasti ei teadnud Pearu mitte, oli ta neid sõnu kuulnud tõepoolest peksjailt või ainult iseendalt palavikus sonides.
Peksmisel kaotas Pearu vahetevahel mõistuse, aga siis topiti talle lund püksi ja krae vahele, ning kui ta sellest toibus, anti uuesti. Pearu palveist ei hoolitud. Palvesõnad olid kui herned, mis pillutakse vastu kivimüüri.
“Ah nüüd sa, kurat, palud,” ütlesid peksjad. “Jõllsilm niisuke!”
Viimaks ei osanud Pearu meelemärkusele tulles muud, kui kordas.
“Pekske, aga jätke hing sisse! Mul on naine ja lapsed!”
“Ära karda, ei me tapa, peksame ainult, kuni sured,” vastasid halastamatud tümitajad.
Vististi oleksidki nad Pearu surnuks peksnud, kui mitte nagu saatuse pilkena neid selles poleks seganud Eespere Andres, see Pearu suurim vihamees, kes ta maastki korjas ja koju tõi, et külm peksust pääsnud elunatukest ei lõpetaks.
Ei saadud muidu, kui toodi kolme-, neljakümne versta tagant arst Vargamäele.
“Sul on visa hing, vanamees,” ütles tohter. “Mõni