Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
kõrvenurk koos: peremehed ja perenaised olid kutsutud Krõõta ära saatma. Tubades valitses imelik vaikus ja pühalikkus. Kõik käisid ja rääkisid nii tasa, nagu kardaksid nad Krõõta tema rahus segada. Kogu eluajal polnud keegi teda sel määral arvesse võtnud. Naised käisid aida vahet, kus puhkas Krõõt, valged höövlilaastud pea all.
“Küll oli temale vähe neid päivi antud,” ütles Hundipalu eit silmi pühkides.
“Mis muud, koorem oli liig raske,” arvas Ämmasoo perenaine.
“Põlnd seda konti ega jäksi,” lausus Oru pereeit.
“Liig pikk ja peenike Vargamäele,” ütles Aaseme eit elutargalt. “Ja nooruke! Alles alla kolmekümne, aga juba neli väikest…”
Lapsi nimetades hakkasid kõik eided silmi pühkima.
“Jah, tema ise sai vaevast lahti, aga lapsed…” lausus Hundipalu.
“Jah, mis temal endal nüüd änam,” kiitsid ka teised eided nõus olles.
Söögiajaks toodi puusärk kambri, nagu tahaks kadunud perenaine ühes tuttavatega viimast korda leiba võtta, et siis alatiseks lahkuda Vargamäe eluhooneist. Viimast korda pidi olema Krõõt Vargamäel perenaiseks, kuigi tegi ja talitas juba Sauna-Mari.
Luges ja laulis Krõõda saateks Andres ise. Ja ehk küll hääl kippus kurku kinni jääma, ometi tegi ta kõik nagu kord ja kohus. Aga nuttu olid kõik Vargamäe hooned täis. Sõnad olid suhu hangunud, voolasid ainult pisarad. Mehedki pühkisid silmi, Oru Pearugi pühkis. Aga temale nähtavasti ei meeldinud niisugune silmapühkimine ja sellepärast läks ta enne teisi uksest välja, nagu oleks päiksepaistel seda parem teha.
Õueväravast teele minnes leidsid surnumatjad, et sügavad roopad tasaseks tehtud ja suuremad kivid vankrirataste ning inimeste jalust koristatud.
“Oled teedki silunud,” ütles Hundipalu Tiit Andresele.
“Mina mitte,” vastas Andres.
“Siis on õige Pearu selle tembuga hakkama saand.”
“Tema vist küll, kes muu.”
Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. Rava Kustas, kes alati valmis rumalat nalja heitma, ütles oma eidele.
“Vargamäel peaks sagedamini matukseid olema, siis saaks varsti sileda tee.”
“Mis sa lõõbid,” vastas eit talle etteheitvalt ja lisas siis juurde: “Vargamäe mehed sillutavad teed surnutelegi, aga teised ei tee sedagi.”
Andrest ärritas millegipärast see sillutatud tee. Oli küll parem sõita, aga ikkagi ajas südame täis. Temal endal polnud teesilumine pähegi tulnud, aga Pearu oli oma meestega selleks kogu laupäevase päeva ja poole ööd tagant järele viitnud.
Andresel tuli meelde, mis nad Krõõdaga soosillast rääkinud, kui nad kahekesi esimest korda temast üle sõitsid – Vargamäe poole. Ja nüüd läks nõnda, et eluajal ei näinudki Krõõt paremat teed, ainult puusärgis sõites võis ta tunda, et soosild oleks nagu siledamaks muutunud. Ehk on hea seegi! Ja Andres ise? Näeb tema oma eluajal paremat silda? Näeb ta seda puusärgiski? Ja ometi oli ta Krõõdale lubanud siin varsti tõllaga sõita, kaks hobust kõrvu ees.
Õhtul Vargamäele tagasi tulles olid mehed kõik juba lõbusas tujus. Andresel endalgi oli paras kilk peas, sest kurvastuse tõttu oli ta pudelist harilikust rohkem rüübanud. Sauna-Mari aina imestas, missuguse mõnuga matuselised õue sõitsid. Kõigist kõige valjemini rääkis aga Oru Pearu. Ja ta rääkis vahetpidamata. Ikka kaldus tema joobnud jutt kadunud Krõõdale. Iga natukese aja tagant hüüdis ta söögilauas, kus võeti söögialust ja söögipealist.
“Kuule, sina naabrimees! Veart eit oli sul! Niisukest änam ei tehta! Vargamäe silmad ei sua änam niisukest nähja. Hallelooja! Sinu kadunud eide terviseks! Issand olgu meile armuline!” Nõnda valas ta klaasi klaasi järel omale kurgust alla. Aga mida rohkem ta jõi, seda sagedamini hakkas tal keel lällutama kadunu nime. Viimaks ei saanud ta muidu, kui tõusis omalt paigalt ja läks istus üleaedse kõrvale.
“Kallis nuabrimees,” hakkas ta sellele rääkima, “veart eit oli sul, seda tulin ütlema. Nüüd on sul kurvad päevad, sest niisukest eite ei ole änam ja teist niisukest põle ühelgi olemas. Mina kurvastan ka, aitan sul kurvastada, kallis nuabrimees… Tegin eilse päeva ja terve öö sinu eidele sulastega teed. Aga sulased hakkasid öösel porisema, ei taht sinu eidele teed teha, siis tegin üksi, ilma poisteta. Tegin, jah, teed ning mõtlesin: seal ta nüüd on see nuabrimehe elu, oli teisel eit, oli teisel veart eit, aga nüüd änam ei ole. Ja siis ma mõtlesin, et ma lõhkusin sel korral aja rukki eest ära ja su sead läksid rukkisse, tahtsin näha, mis sa teed, kui näed, et sead minu rukkis ja et mina aja maha lõhkusin. Aga sina ei tulnd, tuli sinu eit – nüüd viisime ta ära. Eessuke olgu temaga! – nonäh, tuli sinu eit ja ütles niisukese pehme jaalega: “Kallis nuabrimees, miks sa aja eest ära lõhud, meie sead lähvad ju sinu rukkisse?” Veart eit oli sul, tundis rehnutti – sead lähvad mu enda rukkisse! Ja ma vastasin temale, et kallis nuabri perenaine, mul on aeda teisale vaja, sellest see lõhkumine ja sigade rukkisse laskmine. Aga tema – Eessuke ülendagu tema hinge! – tema tundis rehnutti, nii veart eit oli sul, tundis ja ütles: “Kuule sina, nuabrimees, sina ei reagi tõtt, sina luiskad.” Just nõnda ta ütles seekord: “Sina luiskad.” Aga mina valetasin siis lausa, lõhkusin aeda kiusu pärast, tahtsin sind kiusata. Ja siis ütles sinu eit veel: “Kui sa aja tahtsid rukki eest ära lõhkuda, miks sa siis meile enne ei öelnd, et oleks teand loomad ära ajada?” Ning, kallis nuabrimees, siis hakkas mul sinu eide ees häbi seal lõhutud aja juures, sest tema tuli, laps süles, sigu ajama. Ja ma tahtsin ise sigadele rukkisse järele minna, aga sinu eit hakkas sigu heleda jaalega kutsuma, ikka põssa, põssa, põssa, kotsu, kotsu, kotsu (Pearu katsus kadunud Krõõda häält maksku mis maksab järele teha). Ning sead ajasid kõrvad kikki, kuulatasid ja pistsid siis jooksma, aina sinnapoole, kust kostis hele jaal. Nüüd ei ole änam seda ajaauku, kus sinu eit siis seisis, sina tegid ta kinni. Ja seisku ta nõnda seal igavesti, mina teda ei puudu, seisku mälestuseks, et sinu kadunud eit kutsus siis sigu minu rukkist. Aga kui sead, sindred, kõik rukkist välja tulid, palja kutsumisega, ja sinu eidele järele traavisid, siis tahtsin ka mina sinu sigadega kaasa traavida, pangu sinu eit mind kas või oma sigadega ühte lauta… Ning nüüd, kallis nuabrimees, oleme siin kahekesi, peame sinu eide matukseid. Öösel, kui soosilda tegin, mõtlesin, et mis meist kahest nüüd küll suab. Kui sinu eit alles elas, lepitas ikka tema meid, sest tema oli meist mõlemist parem. Tema oli ka minu eidest, sellest minu lambasihvrest parem, sest minu eit põle niisuke, kui oli sinu eit. Peksteski põle minu eit nii hea, kui oli sinu eit peksuta. Nüüd on ta aga surnud, ning kui tegin öösel ja täna, pühapäeva hommikul, päev tõusis juba, soos silda, mõtlesin, et nüüd oleme kaks vaest vanameest Vargamäel. Kui lähme riidu, ja riidu me lähme, siis põle änam lepitajat, kui tahme vahel leppida. Põle änam, kes ütleks hea sõna, vaataks hea silmagagi. Aga sinu eidel olid head silmad. Ja siis hakkas mul hirm seal soosillal minu ja sinu pärast siin Vargamäel. Nagu kaks kärbest istume siin s..ahunniku otsas, kõnnime ja peame aru ning tühised on kõik meie arupidamised ja suured rehnutid. Seni kui elas sinu eit, oli meil ikka hea elu. Riidlesime mis riidlesime, aga ega me sellepärast halvasti eland. Me olime muidu niisama kaks kanget vanameest, üks ei kuuland ja teine ei and järele! Aga nüüd! Sinu veart eit on nüüd surnud, peame kahekesi tema matukseid ja mäletame oma kurja pattu. Ja põle änam kedagi, kes meid näeks ehk kuuleks, sest…”
Pearu mõttering tõmbus koomale. Lõpuks ei saanudki ta sõnadega enam kaugemale, kui keerles kadunud “veart eide” surma ümber. Omal hakkasid silmad ikka enam ja enam vett jooksma. Habemekarvadelt tilkusid pisarad kuuerinnale, söögilauale ja viinaklaasi. Viimaks sai ta meel nii härdaks, et pidi tahes või tahtmata kallile naabrimehele kaela langema. Mis Pearu südame nii härdaks tegi, kas Krõõda surm, öösine teesillutamine, üleaedsega riidlemine või purjus pea, seda ei teadnud vististi ta ise ega teised.
Rava Kustas, kes Pearut tahtis pisut kainestada, küsis temalt.
“Misukese silla sa oma eidele teed?”
“Mis? Mis see Rava rädiseb?” küsis