Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
et kuigi ehk endine sulane Jaagup peksu oli korraldanud, siis ometi polnud ta ise sest osa võtnud: olid kindlad tõendused käepärast, et Jaagup oli peksu ööl ligi kümne versta taga. Tuisu tõttu olid hommikuks igasugused jäljed kadunud. Isegi kuritöö kohal oli hommikuks sügav hang. Aga hange all leidusid veremärgid, mis olid sündmuse tunnistajaks.
Kogu talve, järgmise kevade ja poole suvegi loksles Pearu, enne kui õieti jalad alla võttis. Harva sai teda mujal näha kui tagukambris. Nagu haavatud metsloom, kes koopas oma haavu lakub, lamas ta seal. Ning nõnda oli Vargamäe Tagaperes rahu maa peal ja jumalal inimestest hea meel. Eespereski tõmmati kergemini hinge tagasi, sest nüüd polnud karta veepaisutamist ega muud “rehnutipidamist”. Ei puudunud palju, siis oleks Andres kahetsenud, miks küll just tema peksjaile peale pidi minema, muidu oleks ta ehk Pearu kiusust alatiseks lahti saanud. Pealegi, milleks hakkas tema teda sealt tee kõrvalt korjama, ta oleks võinud ta sinnapaika jätta.
Aga varsti mõistis Andres, et niisugused mõtted on kurjast ja et neid ei pea üldse mõtlema. Ta teab väga hästi, et ta ka tulevikus oma üleaedse teeäärest koju korjaks, kui seda tarvis peaks olema. Needki kurjad mõtted ei tekkinud otseteed Andrese omas peas, vaid Aaseme Aadu ja Hundipalu Tiidu sõnade tõttu. Sest kui need asjast kuulda said, ütlesid nad kohe Andresele.
“Last ta olla, mis sa tast tahtsid! Arvad, et maksab sulle heaga kätte? Eks oota!”
“Heaga või halvaga, ükskõik,” vastas neile Andres. “Kudas sa siis inimese just lausa surema jätad. Hing oli ju teisel alles sees.”
Aga sügiseks toibus Pearu jällegi. Juba nähti teda kõrtsi saksatoas. Jõulu eeli tuli ta sealt juba kord hirmsa mürgliga koju. Näis, nagu tahaks ta nüüd seda tasa teha, mis ta aasta jooksul oli pidanud tegemata jätma. Lõppes sellega, et Tagapere perenaine jooksis Eesperre pelgu, sest mees tahtvat teda tappa. Olid mingisugused segased asjad arutada, mis sündinud Pearu haiguse ajal.
Natukese aja pärast tuli Pearu eidele järele. Aga ta ei astunud Eesperesse sisse, vaid jäi õueväravasse teele ja hakkas sealt oma eite hüüdma. Andres läks välja, et naabrilt küsida, mis ta karjub ja miks ta sisse ei tule.
“Kus mu lambasihver on?” küsis Pearu.
“Kust mina seda tean,” vastas Andres.
“Ta tuli ju sinu õueväravast sisse.”
“Ei mina põle teda näind,” kinnitas Andres. “Sinu eit on küll meil. Tahad ehk ise ka sisse astuda?”
Pearu võttis kutse vastu. Aga niipea kui ta kambri sai, küsis ta kohe.
“Kus sa siis oled, mu lambasihver?”
“Sinu eit on tagakambris, minu eide juures,” ütles Andres.
“Või tema, lohakas, läheb saksakambri s…e!” karjus Pearu ja taarus tagukambri poole. Niipea kui ta üle uksepaku sai, karjus ta oma eidele: “Mis sa, lohakas, siin vahid, kasi koju! Kasi silmapilk koju!”
Ja juba oligi ta tema natis kinni. Aga Andres astus vahele, võttis üleaedsel käsivarrest kinni ja ütles vaigistavalt.
“Kallis üleaedne, lase eit olla, küll ta läheb isegi koju, tal minu eidega pisut õiendamist.”
“Minu lambasihvrel pole teisepere perenaisega midagi õiendada, kasigu oma sõraväe juurde!” karjus Pearu ja kiskus ning mudis oma naist edasi.
“Armas naabrimees,” palus Andres, “ole nüüd mõistlik, jäta eit rahule, mis sa tast karjutad, ajad meie lapsed magamast üles.” Ja ta katsus Pearut eidest eemale tõmmata.
“Ära kisu mind!” sähvas Pearu. “Ma põle sinu eide kallal.”
“Naabrimees, mis sa nüüd nõnna,” püüdis Andres ikka veel leplikult.
“See on minu vanamoor ja mina teen temaga, mis tahan!” karjus Pearu välkuvail silmil ja juba otsisid ta käed naise juukseid.
“Pai naabri peremees, ära lase mind kiskuda!” palus Oru eit.
“Ah sa saadana lõugut, paitad naabri peremeest!” möirgas Pearu. Ja mõni seda teab, missugust etendust Eespere rahvas oleks pidanud pealt vaatama, kui mitte Andres naabril poleks kätest kinni haaranud, öeldes.
“Mina omas majas ei luba, mine kisu mujal, siin pole kõrtsikoht.”
“Mina tahan oma eite kätte saada,” vastas Pearu. “Mis sa tast omas majas peidad?”
“Mina põle peitnud, ta tuli ise,” seletas Andres.
“Mis õigus siis sinul on keelata, kui ma oma eite tahan koju viia?” küsis Pearu.
“See siin on minu maja.”
“Aga see siin on minu vanamoor! Mina võin temaga teha, mis tahan.”
“Eks katsu, kui mina keelan.”
Pearu tahtis uuesti naise natti kinni karata, aga Andres astus vahele. Nüüd kaotas Pearu kannatuse ja virutas üleaedset jalaga. See kahmas selle tõttu naabril kraest kinni, viskas ta esteks nagu takutordi eeskambri ja sealt läbi koja õue, kus oli külm ja hele kuu taevas.
“Niisuke raisk, sinu oma toas sind ennast jalaga lööma!” siunas Andres kambri tagasi tulles. “Oleks veel käega, aga jalaga siis, raip.”
“Mis nüüd küll minust saab!” nuttis Oru perenaine. “Minust ja lastest! Hälises teine küll kaua maas, mõtlesin juba, et ega ta enam tõusegi, aga…”
Kulus natukene aega. Siis hakkas väljast uuesti karjumine kostma.
“See on tema heal,” ütles Oru eit hirmul. “Ainult tema karjub nõnda.”
Andres läks välja vaatama, mis üleaedsega on või kus ta karjub.
Pearu seisis õuevärava taga keset teed kuuvalgel. Tal oli pikk ja haljas seatappe puss käes ja karjus.
“Tule välja! Tule seia! Katsume, kumb kummal vere laseb! Sul põle julgust, sa poed tuppa eide selja taha, hoiad tema seelikust kinni! Sa hoiad kahe käega kahe eide seelikust kinni! Tule mehe vastu! Tule teele soolikaid laskma!”
Ka Krõõt oli uksele kuulama tulnud, mis see teisepere vanamees küll nii suure häälega karjub. Ja kui ta tema sõnu kuulis, ütles ta Andresele, kes keset õue seisis.
“Tule ära, vanamees, ä’ä mine talle lähemale. Tule tuppa, las ta karjub, kaua ta selle külmaga ikka karjub, küll ta läheb isegi ära.”
“Tal ju puss peos, ega see niisama ole,” vastas Andres. “Ihub teine pikka seatapmise pussi.”
Need sõnad ajasid Krõõdale veel rohkem hirmu peale.
“Mis sa tast tühjast kardad,” ütles Andres. “Vaat’ kui võtan teiba ja lähen näitan talle, kuidas Vargamäe Eespere väravas pussi ihutakse.”
“Kulla vanamees, jäta ta!” palus Krõõt. “Tule tuppa, tule kärmesti!”
“Ega ma tahagi minna,” vastas Andres, “ma muidu ütlen, et vaat’ kui võtan teiba…”
Ta astus mõne sammu edasi, nii et Pearu teda ulatus nägema.
“Naisepoeg!” hüüdis Pearu naabrit silmates. “Tule välja mehe vastu! Tule, mõedame, kumbal pikemad pussid! Aga too verepütt kaasa ja segamiseks mõla!”
“Vanamees, ära seisa seal, tuleb viimaks pussiga teine kallale,” ütles Krõõt Pearu sõnu kuuldes.
“Oleks nüüd Matu oma kividega,” arvas Andres toa poole tulles, “küll see ta minema kihutaks.”
Nüüd kostis õuevärava poolt klibin ja klobin: Pearu võristas pussiga mööda väravapulki ja hüüdis.
“Hei, külamees! Kuule, sa sohinaise poeg! Tule päid otsast võtma! Tule verepütti loputama, kui sul süda rinnas, mitte saapasääres! Siin o.
mees, kes tahab verd lasta!”
“Lähme ära tuppa,” ütles nüüd Andres. Sellega oli Krõõt kohe nõus.
Toas