Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
Pearut puudu, tema torkab kohe,” ütles Aaseme Aadu.
“Ah Vusaeme Vuadu kua seal,” imestas Pearu nüüd.
Ja siis pöördus ta uuesti oma üleaedse poole, nagu poleks teisi toas olemaski. Aga kui see tema joobnud jutust tüdines, ütles ta tõsiselt.
“Kallis üleaiamees, mis sa niipalju selle asjaga lõõbid, anna minu eidele hauaski rahu.”
“Mis? Mina lõõbin?” küsis Pearu haavatult. Ja kui Andres temale midagi ei vastanud, võttis Pearu viinaklaasi ja läks istus nurka. Ning kõik nägid, et ka seal tal pisarad habemekarvadelt tilkusid kuuerinnale, põrandale ja viinaklaasi.
XVIII
Vargamäe Andresel olid Krõõda surmast saadik rasked päevad. Tänini oli ta vaevalt osanud aimata, et inimesel võiksid olla niisugused päevad. Ainukese lohutusena tundus temale, et seisukord polnudki veel kõige hullem. Tal oli vähemalt Sauna-Marigi, kes täitis perenaise ja osalt ka ema kohuseid mahajäänud lapse vastu. Aga kui Marit poleks olnud, mis oleks pidanud Andres siis tegema.
Vaadates, kuidas Mari oma rinna väikesele Andresele suhu pistab ja kuidas poiss seda ahnelt imeb, tekkisid vanal Andresel endal mõnikord imelikud mõtted. Kui Sauna-Mari võikski peresse jääda ja kui ta võiks siin perenaiseks hakata ning kasvatada ühes väikese Andrese ja teiste Krõõda lastega ka omad lapsed! See meeldiks vististi kadunud Krõõdalegi, sest miks muidu püüdis ta surres nii väga Mari kätt. Aga Maril on oma Juss ja sellega elab ta saunakambris. Kui Andres oleks oma elu ette teadnud, siis poleks ta vist Jussi kunagi sauna lubanud asuda ning nõnda, võib-olla, oleks Mari veel tänapäev tüdruk. Ning siis? Siis oleks võinud Marist saada Vargamäe Eespere perenaine. Aga nüüd ei teadnud Andres, mis teha.
Andres peaks omale uue perenaise otsima, sest ega Marist ikka jumal teab kui kauaks saa, aga ometi elab ta päevast päeva edasi, ilma et midagi perenaise otsimiseks teeks: veel üks nädal ja veel üks nädal. Mari mängib endiselt perenaist ja karjatab niihästi iseoma kui ka pere lapsi. Jusski sööb nii sagedasti pere lauas, et paistab, nagu polekski nad saunarahvas.
Aga sügisepoole, kui hakkasid pikemad ja pimedamad ööd, siis hakkas ka Jussil igatsus Mari järele. Sellepärast ütles ta temale kord peres.
“Sa’p tahagi änam sauna tagasi tulla, jäädki Andresele perenaiseks.”
“Põle peremehega veel jutuks tulnd, ei tea, kuis uue perenaisega lugu,” vastas Mari.
“Peaksid õige Andresega rääkima,” arvas Juss.
“Mine ikka, kuis siis mina,” ütles Mari tõrjuvalt. “Ise suretasin Krõõta ja nüüd siis peaksin hakkama uuest perenaisest rääkima.”
“Kuis siis saab?” küsis Juss. “Kaua ma üksi saunas olen nagu vana hunt. Tädi juba nokib mind, ütleb, et küllap jääd Marist ilma, sest Marist saab nüüd perenaine, Jussi lastest saavad viimaks veel perelapsed.”
“Juss, ä’ä niisukest juttu a’a,” ütles Mari.
“Ega siis mina, teised,” vastas Juss. “Nemad võtavad minu kallal.”
“Ära kuula, mis teised loravad,” manitses Mari meest. “Las tuleb saanitee, küll peremees toob siis uue perenaise koju ja meie lähme jällegi kahekesi sauna. Ega ma paergu saakski ka tulla, kes hakkab siis poissi toitma, kuhu ma väikese Andrese jätan, pean ta ikkagi nüüd piimast välja imetama, sest perenaine palus surmavoodil nii. Kõvast’ ja kõvast’ hoidis ta veel surreski minu kätt.”
“Ütle, Mari, kas sa oled vahel kahetsenud, et sa mulle tulid?” küsis Juss natukese vaikimise järele.
“Ei, Juss,” vastas Mari mõtlemata. “Miks sa seda küsid? Meil on ju kaks last.”
“Ma muidu niisama,” vastas Juss. “Üksinda tulevad vahel niisukesed mõtted, öösel sängis, kui üles ärkan. Ei tahaks küll nõnda mõelda, aga ikkagi mõtlen, ei saa parata, nagu iseenda kiuste.”
“Mis sa siis iseendast nõnda kiusad,” noomis Mari. “Ega minulgi kerge ole. Kaks last rinna otsas, terve kari suuremaid sabas, suure koha tegemine ja toimetus pealekauba.”
“Olen mõelnd, et just niisuke lastekari ja suur toimetus ning tegemine kõlbabki sinule,” ütles Juss. “Ja kui sa minule põleks tulnd, siis oleks sa võind ehk nüüd selle kõik kätte saada.”
“Juss, sa lähed saunas üksinda arust ära,” ütles Mari mehele. “Või ajab see tädi sul oma juttudega seal pea segi?”
Tuli külm ja tuli lumi, aga Sauna-Mari askeldas ikka veel perenaisena Vargamäe Eesperes. Ei saanud alla minna oma lehmagi lüpsma. Seda tegi pahatihti tädi. Viimaks võttis Juss ise lüpsiku kätte ja läks lehma alla – esimest korda muidu naljaks, ainult katseks, sest mis üksinda igavusega ikka teha.
Aga lehma lüpsmine polnudki nii väga suur kunst ja nõnda hakkaski Juss ise oma lehma lüpsma, et poleks tädi tülitamist, tema juttude kuulamist. Ta oleks liivamollil püttegi küürima läinud, aga tänini oli tädi seda ikka nii korralikult teinud, et Jussil polnud mingit põhjust end tema tegevusse segada.
Pikisilmi ootas Sauna-Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. Millal hakkab ta käima ja liikuma, nagu oleks ta poissmees, kes otsib tallu perenaist. Aga Andres elas endiselt, rühmeldas ainult hommikust õhtuni tööd teha, nagu tahaks ta nõnda summutada igasuguseid mõtteid.
Juba hakkasid ümberkaudsed tuttavadki Andresele mõistu ja avalikult rääkima perenaisest, sest mis kohapidamine see muidu on, kui pole kodus õiget osalist, õiget majalukku. Aga Andres tegi, nagu ei mõistaks ta hästi inimeste mõtteid. Kui ta enam kuhugi ei pääsnud, siis lausus ta rahulikult.
“Eks ta ole küll, aga tänini olen Sauna-Mariga läbi ajand.”
“Kauaks siis temast,” vastati, “temal ju omal mees ja lapsed. Sinul vaja oma inimest.”
“Muidugi,” oli nüüd ka Andres nõus, “oma on ikka oma. Aga või see oma siis kohe poissi imetama hakkab.”
Nõnda see perenaise-jutt enamasti lõppeski.
Lähenesid jõulud. Nende eeli sõitis Andres oma kodukohta. Kõik mõtlesid: nüüd on see aeg käes, nüüd läks perenaist otsima. Ka Sauna-Mari mõtles nõnda ja millegipärast käis tal valus hoog südamest läbi, nagu oleks keegi pussiga torganud. Nagu oleks keegi lausa päeva ajal ette astunud ja pussi südamesse pistnud. Aga siis oli kõik möödas, oli ainult rahustav tundmus, et nüüd võib ta sauna Jussi juurde minna. Väikest Andrest vaadates, kes parajasti rinna otsas rahuldunult talle vastu naeratas, tõusid Maril silmad vett täis. Niisugune hale süda oli tal.
Aga Andres tuli mõne päeva pärast Vargamäele tagasi, ilma et midagi oleks öelnud või teinud, mis oleks lasknud üht või teist oletada. Ainult tööd hakkas endise hooga murdma, ei andnud armu endale ega teistele.
Jõulus oli nõnda, et Sauna-Juss läks kirikusse esimesel pühal ja mangus ka Marit kaasa minema. Aga Maril polnud võimalik, sest kuhu panna või kelle hooleks jätta kaks väikest last. Nõnda läkski Juss üksinda, läks jala ja ei võtnud peremehelt hobust, kuigi see pakkus.
Keskmise püha hommikul hakkas Andres ise kirikusse asutama ja ei olnud tal kedagi, kes oleks toonud aidast riided tuppa sooja, andnud puhtad sokid või seadinud kaelarätti ja salli. Polnud parata, Sauna-Mari pidi seda tegema, nagu oleks ta tõelik perenaine Vargamäel. Aga kui Mari parajasti seda tegi, ütles talle Andres.
“Mõtlesin, et kui õige sina tuleks ka, oled niikuinii ööd-päevad nagu ahelas, saaksid end vähegi lahutada ja hinge tagasi tõmmata.”
“Mina nüüd,” ajas Mari vastu. “Kus siis lapsed?”
Aga omal hakkas süda nii hullusti peksma, ei tea, kas suure rõõmu või hirmu pärast.
“Laseks saunatädi alt ülesse tulla, eks tema nendega see mõni tund ikka hakkama saa,” arvas Andres.
Mari ei lausunud enam sõnagi. Mõelda, et tema paneb enda täna kirikuriidesse ja istub Andrese kõrvale saani,