Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
kui ta kodus pimedas toas asemele heitis, hakkas teda kuri kiusama, kes kiusanud teda varemaltki Mari pärast, nagu tuleks see kuri just Marist. Nõnda ei võinud Juss muidu, kui tõusis asemelt, nagu ta sinna heitnud, üliriided seljas, võttis seinalt lõksust pussi, pistis selle põue, lahtiselt, nagu ta seisis lõksus, ja läks välja.
“Juss, vaeseke, ei saa ega saa rahu,” ütles saunaeit vanamehele.
“Las ta läheb ja käib, mis sinul temaga asja,” vastas Madis.
Aga tädi ei saanud rahu. Natukese aja pärast lausus ta uuesti.
“Kuhu ta nüüd küll veel pidi minema, õige Marit vaatama või?”
Vanamees ei vastanud selle peale midagi.
Aga saunatädi eksis: Juss ei läinud Marit vaatama, sest sealt ta ju alles vähe aja eest tuli. Juss läks sama teed üle väljamäe, kust ta oli jooksnud jõulu keskmisel pühal, kui ta tõttas lumiste kuuskede vahele piiluma, kuidas tema Mari sõidab pere Andresega kirikusse, roosilise saani, punasekirju teki ja kõrge loogaga, mis noorel märal peal.
Praegu, pimedas, polnud tema rutt sugugi väiksem kui sel jõulu keskmisel pühal. Juss jooksis, nii et kopsud töötasid sepalõõtsadena; ise hoidis kramplikult pussi peast kinni, esteks põues, nagu oleks teda pimedal väljamäel kellegi eest varjata, pärast lausa õhus vehkides, et oleks soodsam joosta. Juss jooksis seni, kui jõudis sinnasamasse kuuskede vahele, kus ta oli piilunud jõulu ajal. Lõõtsutades ja ajuti hinge kinni pidades kuulatamiseks ronis ta varsti teele lähemale, kükitas viimaks otse teekaldale kahe paksu ning madala kuuse varju. Aga natukese aja pärast tõusis ta uuesti püsti, sest ta sai aru, et praegu pole tal ennast kellegi eest varjata. Hulk aega pidi ta siin kahe kuuse varjus seisma, enne kui hakkasid kostma teelt sammud ja kui hakkas viimaks paistma tulija must kogu.
Juss kükitas maha ja hoidis pussipead kramplikult peos. Süda kippus kui meeletu peksma, kusagil üleval lõua all või mõnes muus paigas arvas ta teda tundvat. Kui ometi tulija enneaegu tema hirmsa südame peksmist ei kuuleks, siis oleks kõik otsas! Aga ei, tulija ei kuulnud nähtavasti midagi, sest ta lähenes omasoodu vahetpidamata, ikka samm sammu järele, aina jalg jala ette, nagu oleks tal aega küll.
Imelikul viisil ei tulnud Jussil kuuskede varjus sugugi pähe mõelda või kavatseda, mis ta oma pussiga teeb või kuidas ta tõelikult talitab. Selle asemel nägi ta äkki enese kusagil kuuse all, mille oksas silmusega nöör, ja tema ning Mari hoiavad kahekesi nöörist kinni. Juss tahaks selle loo üle pikemalt järele mõelda, aga enne jõuab tulija ligi ja hakkab kuuskedest mööda minema. Paras silmapilk. Mõtlemata kargab Juss kuuskede tagant välja, aga tema parem jalg hakkab lumes seisva alumise kuuseoksa taha kinni, ta komistab, kukub peaaegu, toibub ometi kohe ja jookseb ülestõstetud pussiga. Aga teine on Jussi komistuse ajal ümber pöördunud, ja et tal kaitseks midagi käes ei ole, siis lööb ta Jussi jalaga. Nõnda satubki Jussi puss talle pealepoole põlve. Seega arvab Juss, et kõik on nurjas, viskab pussi ja hüppab üle kraavi metsa sügavasse lumme, kadudes paksude kuuskede vahele. Andres jatkab oma teed kodu poole.
Juss sumas mööda sügavat lund välja äärde ja läks üle mäe otseteed sauna sihis. Lagedal põllul aedade ääres kandsid hanged. Aga kuigi nad poleks kandnud, ometi oleks Juss vististi neist läbi roninud, ilma et midagi oleks tähele pannud. Praegu talitas ta nagu kuutõbine. Koju jõudes läks ta lehmalauda ette, seisatas seal üürikeseks, avas siis laudaukse ja vaatas sisse, nagu tahaks ta lehmalt millegis nõu küsida või lohutust leida. Aga see magas rahulikult, ei tõusnud ülessegi, sest ta teadis, et praegu pole ei sööki ega jooki loota, on ju südaöö. Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis ukse, ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedase kuuse alla, millel üks oks nii madalas, et ulatas seda kikivarvule tõustes puutuma. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles silmus otsas. “Eks olnd hea, et ta jätsin,” mõtles Juss silmuse kohta, “nüüd on valmis, põle tarvis teha.” Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui tahtis minna kuusikusse jumala asjade üle järele mõtlema.
Aga kõik panid pärast väga imeks, et kuidas see küll nõnda võis sündida, sest Jussi jalad puutusid ju rippudes maad. Kuidas võis silmus nõnda kokku joosta.
“Küll vanakuri selle eest hoolitseb, et silmus kokku jookseb,” seletas saunatädi, “seo nöör kas või ajatue-teiba külge. Tema sulle silmusegi kaela paneb, või siis inime ise niisukese teoga toime saab, liiatigi veel Jussi-sugune mees. Tema ei teind ju kärbselegi kurja.”
Kui Madis vastu algavat koidupuna Jussi rippuvat kuju nägema ärkas, jäi ta esteks ammuli suuga vahtima, nii et piip maha kukkus, ja karjatas siis: “Juss!” Nüüd pöördus ta kannapealt ümber, jättis mahakukkunud piibu sinnapaika ja ruttas tuppa tagasi. Tema liigutused ja nägu olid niisugused, et eit, kes juba kambris käinud ja leidnud Jussi vajaka olevat, kohe aimas ja omakorda karjatas: “Juss!”
Polnud parata, Madis pidi jalamaid peresse minema. Esteks tahtis eit minna, aga vanamees ütles.
“Sina ehmatad oma kisaga pererahva ära, ma lähen parem ise.”
Nõnda jäi eit üksinda sauna. Ja ehk küll Vargamäe sauna uksi kunagi poldud lukustatud ega riivitatud, ometi lükkas eit nüüd sisemisele uksele riivi ette ja surus selja kõvasti vastu ust, nagu tahaks sealt keegi sisse tikkuda. Niisuguse hullu hirmu ajas Juss poodult saunatädile peale, ehk küll teda elavalt kogu Vargamäel peaaegu mikski ei pandud. Sai tõeks Vargamäe saunas targa sõna, et peab kartma surnuid, mitte elavaid.
Peres polnud hirm poodud Jussi pärast väiksem kui saunas. Hääletu, tumm hirm! Ainult peremees ise, kes alles magamast ärkas, sai viimaks öeldud.
“Või siis nüüd enda, hull, ülesse poond.”
Need sõnad vabastasid nagu kogu maja kangestusest. Joosti uksest välja ja mööda mäge alla sauna poole – Mari poolpaljalt ees, teised tagant järele. Andreski mõtles esteks minna, aga kui ta oma jalga liigutada katsus, siis tundis, et parem on teda mitte liigutada, sest muidu läheb teine ehk veel käest hukka, hakkab mädanema. Nõnda jäigi ta tagukambri sängi pikutama ja ei võtnud üldisest jooksust osa.
Kui Mari Jussi nägi, karjus ta kohe.
“See on sama nöör, mis seekord heinamaalgi!”
Teised ei mõistnud Mari sõnu ja see ei andnud nende kohta ka mingit seletust, nagu oleks ta nad määranud vaid iseendale ja surnud Jussile.
Sauna-Jussi surm oli mitte ainult Vargamäel, vaid kogu ümbruskonnas suureks sündmuseks. Andrese ja Pearu vahele langes ta tumeda varjuna paljude, paljude aastate kestel, võib-olla eluotsanigi. Juba esimesel kokkupuutumisel ütles Andres Pearule teiste kuuldes.
“Said oma lõõpimise palga kätte: Sauna-Juss poos enda ülesse.”
Ja Pearu, kas ei osanud või ei tahtnud vastata, aga ta vaikis.
Mari oli kui tapetud. Piim kadus rinnast tilgatumaks. Lastele pidi hakkama lehmapiima andma. Õnneks lüpsis peres kaks lehma, nii et piima jätkus pere ja ka Mari lastele.
Mari esimene mõte oli: kui võiks oma pea pista samasse silmusesse, kus oli Jussilgi! Kui võiks sama nööri siduda samasse kuuseoksa, siis oleks kõik mööda.
Aga igakord äratas teda neist mõtteist laste kisa ja nutt. Raske oli öelda, mõjus nõnda ainult ta oma laste häälitsemine või hakkas südamesse kinni ka pere laste karjumine. Üks oli kindel: niipea kui ta kuulis laste häält või tundis nende puutumist, kadus tal kohe silmist ainetine, tühjusse sihitud pilk ja silmi tulid selle asemel ikka pisarad. Need tõid pisut nagu kergendust.
Andres ei lausunud millestki sõna, lamas ainult sängis, haige jalg siruli, või istus toolil, midagi nokitsedes. Unustas Mari midagi tegemata, siis laskis ta tüdrukul teha. Seda märgates oli Maril tundmus, nagu annaks peremees talle märku, et temal oleks aeg minna. Aga nüüd polnud Maril enam paika, kuhu pugeda. Külmas saunakambris lamas Juss ja ootas puusärki.
Jälle tuli Meistri-Ants Vargamäe Eesperesse surnukirstu tegema, aga aidalakka laudade järele