Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
Mari vastu, “lapsed, loomad ja kõik.”
Aga Juss ei andnud järele, nõudis nagu täismees kunagi, sest saunatädi oli tal kihutajaks. Maril ei jäänud muud nõu üle, kui pidi peremehega rääkima, sest muidu ikka ei või. Õhtul leidis ta selleks paraja silmapilgu. Kuid Andres ei tahtnud Mari minekust kuuldagi.
“On see selle kõrtsiasja pärast või?” küsis Andres.
“Juss on ju kuulda saand, käis teine siin,” vastas Mari.
“Mis ta selle tühja pärast,” ütles peremees. “Oleks veel mõni muu, aga va Oru Pearu. Ma andsin talle paar korda vastu vahtimist, lubas kohtu kaevata.”
“Kõik räägivad kangesti, sellepärast,” seletas Mari.
“Just nagu siis jääksid teised vait, kui sa sauna lähed. Hakkavad veel hullemini. Ei nüüd aita änam midagi, muudkui peab ära kannatama. Laterdavad selja taga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist, muud midagi.”
“Aga Juss ei lepi, tahab, et mina pean sauna minema.”
“Mis ta nüüd hullu ajab,” ütles Andres. “Kust ma siis üleöö omale uue perenaise võtan? Kes hakkab laste järele valvama? Kes toidab poissi? Ei, Mari, paergu ei tule sellest midagi välja. Ole aga ilusti edasi, ja kui Juss jälle tuleb, siis saada ta minu juurde, ma kõnelen temaga ise. Mina olen teda toimetand, tema peab ka mind toimetama. Ega ma siis paha pärast.”
“Ei noh, ega seda nüüd küll,” oli ka Mari nõus.
Järgmisel päeval läks Juss naisele peresse uuesti järele, aga see saatis ta peremehe juurde. Hulga aega kõnelesid mehed tagukambris küll vaiksemalt, küll valjemalt, aga ei olnud järeleandmist ei peremehe ega saunamehe poolt. Ainult sedavõrd leppis Juss, et Mari võib veel seniks peresse jääda, kui Andres otsib temale kiires korras asemiku. Nõnda kogu asi seks korraks jäigi.
Nüüd muutus peres üsna vaikseks: Andres oli tumm, Mari keeletu, nagu varjaksid nad kahekesi mõnd paha asja. Nõnda jõudis kohtupäev kätte. Pearu oli enne seda nädalapäevad kõrtsi saksakambris veetnud. Võimalik, et Andres oleks ainult valuraha maksmisega Pearu heaks pääsnud, kuid ta ei talitsenud kohtu ees oma keelt, lubades ka tulevikus igaühele vastu vahtimist anda, kes julgeb temale niisuguseid asju nina alla hõõruda, nagu seda Pearu teinud. See ei meeldinud kohtule, sest tema oli enne seda Andresele südame peale pannud omavoli mitte tarvitada, olgu kõrtsis või kirikus, sest mõlemad asutised on ju ülemuse poolt lubatud ja jumalast seatud. Andres aga oma suurustavate sõnadega astus nii-öelda maksva korra vastu. Sellepärast siis tuli tal peale rahatrahvi ka kaheks päevaks vee ja leiva peale minna.
Pearu nägu hiilgas. Andres oleks hea meelega talle otse kohtukulli ees veel kord äianud. Ometi polnud parata, pidi alistuma.
Kohtuotsusest teadis peagi kogu vald, muidugi ka Vargamäe. Ja kui siis päev kätte jõudis, kus Eespere Andres vallamajja vee ja leiva peale läks, ilmus Juss tema äraolekul peresse ja nõudis, et Mari nüüd sauna läheks, vähemalt enne, kui Andres koju tagasi tuleb. Mari punnis vastu, ja kui Juss järele ei andnud, ütles naine.
“Oled sina ka Pearu nõumees või, et sa niisukest asja tahad? Teine ise kodunt ära ja nüüd pista plehku, jäta maja kõik ui-ai. Mina täna ei tule, saagu homme või sitem.”
“Kui sa täna tema selja taga ei tule, siis sa ei tulegi,” ütles Juss. “Just sellepärast ma täna tahangi, et Andrest kodus põle, nüüd ehk ometi. Mari, tule koju. Võtame endi lapsed ja lähme.”
Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. Juba võttiski ta poisi sülle ja hakkas teda riietesse mässima, ilma et ta õieti isegi märkaks, mis ta teeb.
“Juss, ä’ä ole ikka imelik,” ütles Mari. “Lase poiss olla. Mis su sisse siis nüüd nii korraga on läind?”
“Sa ei tulegi enam sauna, Mari,” ütles Juss värisevail huulil.
“Tulen, Juss, usu mind, aga täna mitte, täna ei või, mõistad isegi,” seletas Mari.
“Ei sa tule, kui sa täna ei tule.”
“Kust sa seda võtad, et ma ei tule?” küsis Mari.
“Ei tule,” kinnitas Juss.
“Tulen, usu.”
“Tule täna, tule paergu kohe, tule enne, kui peremees koju jõuab. Mina üksi änam sauna ei lähe.”
“Mine täna veel, Juss, homme räägin ma peremehega uuesti. Kui tahad, räägin veel täna õhtul, oota, las ta aga tuleb koju.”
“Ära jää peremeest ootama,” mangus Juss. “Ära räägi änam temaga, tule koju.”
“Ei, Juss,” vastas Mari kindlasti. “Enne peremeest ei tule, tee mis tahad.”
Juss istus ja langes ikka enam kössi. Viimaks oleks ta nagu mingisugusele otsusele jõudnud, ta tõusis püsti ja küsis kõlatul häälel.
“Kas sa siis tõesti täna ei tule, Mari?”
“Paergu mitte,” vastas Mari. “Ma ei või lapsi ega maja omapead jätta.”
Juss kobis uksest välja. Mari ei saanud muidu, kui pidi natukese aja pärast talle järele minema, et vaadata, kas ta ikka läheb sauna poole. Sinna ta lonkiski mööda väljamäge alla, sest kelle teise kuju see seal kevadtalve õhtupimeduses mustendas. Nõnda võis Mari rahuliku südamega tuppa tagasi minna.
Andres tuli hilja koju, oli pisut purjus ja hoidis käies paremat jalga, nagu oleks sel midagi viga. Ta läks otseteed tagukambri ja kutsus ka Mari sinna. Seal laskis ta oma parema jala saapa otsast ära tõmmata, käskides Marit seda ettevaatlikult teha.
“Ui aeg!” hüüdis Mari kohkunult, kui ta saapa jalast oli tõmmanud. “Peremehe jalg on ju üleni verine, narts on verest punane.”
“Kukkusin soosillal ja ei tea mis terav ork otse jalga, pealepoole põlve. Pea, risu, põle ju üsna selge, sellepärast,” seletas Andres ja lisas juurde: “Võta kapist piiritusepudel, vaata seal all, pahemat kätt, panen õige seda peale, see parandab.”
Mari otsis kapist piirituse, samuti ka puhta lapi, et peremehe jalga kinni siduda. Aga kui peremees verise püksisääre üles kääris, et haava piiritusega pesta, seisis Mari juures ja imestas.
“Justkui pussiga löödud!”
“Eks ole,” kiitis ka Andres naeratades, “justkui pussiga löödud. Pagan teab, kuhu otsa ma kukkusin, päike on soosillal lõuna poolt oksatüükad juba välja sulatand. Hea, et silma ei juhtund, oleks eluajaks pimedaks teind… Aga küll piiritus ta varsti parandab, sest põle midagi. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi, kiva ja kända nad ei puudu… See pagana viin, põle ju teisega harjund. Öeldakse küll, et joobnul ja lapsel on kukkudes padi all, aga seal ta nüüd on…”
Kui haav kinni seotud, laskis Andres omale kasuka kätte anda ja võttis sealt taskust saiad ning kompvekid ja ladus nad lauale, öeldes ise Marile.
“Need siin on lastele, see sinule nende hoidmise eest… Ei oleks mina seda uskund, et mina pean sinu pärast kinni istuma ja nõnda oma jalga veristama. Siiski ei taha sa mulle perenaiseks tulla.”
“Peremees, ä’ä räägi nõnda, see on kurjast,” vastas Mari paluvalt.
“Kui kurjast, siis kurjast,” ütles Andres, “aga perenaiseks tahaks sind ikkagi, ega ma siis muidu põleks istuma läind. Ja nüüd see jalg ka veel.”
Mari hakkas nutma, sest mis muud oleks pidanud ta tegema. Sai ei läinud tal kurgust alla, käis suus ringi. Mõtles, et hoiab teise Jussile, pistab talle pihku, kui homme tuleb peresse. Siis räägivad nad ka peremehega, sest kauem see nõnda jääda ei või, peab lõpu tegema, nii või teisiti. Maril kipub kõik üle pea kasvama.
XIX
Aga Jussil oli enne kõik üle pea kasvanud, see oli rutemini sündinud, kui Juss isegi oskas aimata. Saunatädigi ei teadnud sellest midagi, ehk küll tema Jussi oma sõnadega kui punase