Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.eile ka,” ütles Juss.
“Aga lapsed…” põikles Mari.
“Kas täna lapsi ei olnd?” küsis Juss, kes asja hästi läbi mõelnud.
“Täna tuli saunatädi,” vaidles Mari edasi.
“Eks ta eile oleks niisama tulnd.”
“Täna kutsus teda peremees.”
“Eile oleks mina kutsund.”
“Aga sina põle ju peremees, sina põle kellegi kutsuja. Ega ainult meie lapsed, pere lapsed ju ka.”
Selle peale polnud Juss mõelnud. Maril võis nagu pisut õigust olla.
“Aga kui oleks peremehega rääkind,” arvas Juss.
“Ma ei julend peremehe poja pärast, et kes teab…” vastas Mari.
Jussi-Marit seisid toa otsas nii ligistikku, et nad oma riietega teineteist puutusid. Juss sai äkki üsna nõutuks. Tema oli tahtnud Marile oma küsimuse ette panna ja oli lootnud, et saab Marilt selge ja otsekohese vastuse ning nõnda teab ta, kuis asjad on. Aga nüüd sai tema küsimusest hulk küsimusi ja ühegi peale ei vastanud Mari nõnda, et see oleks tõesti vastatud. Nõnda jääb jällegi kõik ehku peale.
“Kas sa siis ei taht, et ma läksin?” küsis Mari, kui Jussil enam midagi polnud öelda.
“Ma mõtlesin terve tänase päeva, et miks sa küll eile minuga ei tulnd,” vastas Juss. Aga sellest, kuidas ta hommikul üle väljamäe jooksis ja lumiste kuuskede vahel piilus ning pärast saaniroose silmitses, ei lausunud ta sõnagi.
“Ma änam ei lähe peremehega, kui sa ei taha,” lausus Mari nagu vabandades.
Sellega lõppeski saunarahva jutt seal Eespere toa otsas tähtise taeva all. Juss läks mööda mäge alla sauna poole ja Mari jooksis peretuppa, külmajudinad kehal, sest ta oli ju kerge riidega välja tulnud meest saatma.
“Mis see Juss tahtis?” küsis Andres Marilt. “Oli tal asja ka või?”
“Ei, mis asja nüüd,” vastas Mari. “Niisama tuli teine aega viitma, pühade aeg.”
Aga peremehel oli nägu, nagu kahtleks ta Sauna-Mari sõnade tões.
“Mõtlesin, et tuli ehk selle kirikuskäima pärast,” ütles ta. “Istus teine niisukese näoga, ei läind söök ega jook tal sisse.”
“Mis nüüd sellest,” lausus Mari. “Aga väljas nimetas, et…”
“Seda ma arvasin kohe, et niikauaks välja jäite,” ütles Andres. “Mõtlesin juba hommikul seda, kui sõitsime… Mõtlesin, et kui me kahekesi võikski nõnda sõita.”
Aga Mari ei võtnud viimaseid sõnu kuuldavakski. Sellepärast jatkas peremees.
“Sina, Mari, kõlbaks nii hästi Vargamäele perenaiseks, oled kraps ja kärmas ja lastega saad ka toime.”
“Miks peremees kallil pühade ajal niisukest patujuttu a’ab,” ütles Mari nüüd, “mul ju omal lapsed ja Juss.”
“Mari, see põle patujutt, kui ma ütlen, et sa kõlbaks,” vaidles Andres vastu. “Tõejutt, sina kõlbaks küll seia perenaiseks ja oleks võindki selleks saada, kui asjad oleks teisiti. Mul põleks olnd otsimist ega kedagi, perenaine oleks olnud tubli ja töökas, muud kui las käia. Ja ega kadund Krõõdalgi selle vastu põleks olnd, ta nii pidas sinust lugu. Ja lapsed armastavad sind. Suuremadki armastavad, poisist põle rääkidagi, tema nagu olekski sinu laps, mitte Krõõda.”
Mari nuttis. Maril oli millegipärast halb. Peremees ei rääkinud küll midagi halba, aga Marile ajas see nutu peale. Perenaine, kadunuke, oligi ju ükskord öelnud, et kui ometi Mari tema lapsi kasvataks, nende eest muretseks, siis sureks tema rahuliku südamega, sest siis oleks tema laste eest hoolitsetud. Ja nüüd tuleb ka peremees selle jutuga, nagu oleksid nad kahekesi millalgi kokku rääkinud. Aga mis võib siis Mari sinna parata, et temal on Juss ja kaks last, tütar ja poeg. Ega ta siis ometi saa Jussi maha jätta. Samuti ei saa ta ühel hoobil Sauna-Jussi naine ja Vargamäe perenaine olla, seda peaks peremees isegi teadma. Ometi räägib tema ja rääkis ka kadunud perenaine, nagu võiks Mari oma elu muuta.
“Peremees ei peaks nõnda rääkima,” ütles Mari viimaks põllenurgaga silmi pühkides.
“Miks siis mitte?” küsis Andres vastu. “Miks ei või ma siis öelda, et kui sinul põleks Jussi, siis võiks sa kas või tänapäev Vargamäel perenaiseks saada? Nutta põle siin midagi.”
“Kadund perenaine rääkis ka sellest… laste pärast,” ütles Mari ja puhkes uuesti nutma.
“Näed, ka Krõõt, mitte ainult mina,” rääkis peremees julgemalt. “Sina, Mari, oled koha perenaiseks nagu loodud, sul on niisukesed käed otsas, saunas ei jätku neil tööd, tuleb puudus kätte.”
Nõnda jutlesid Andres ja Mari tagukambris kinnisukse taga. Aga et nad seda ka varemalt olid teinud, siis ei pannud ükski seda mikski. Oli räägitud ja oli arutatud ning sellega lõppeski. Täna oli pisut teisiti. Sest kui Mari täna tagukambrist välja tuli, mõistsid kõik – sulane, tüdruk ja suuremad lapsedki, et on räägitud mingisugust iseäralikku juttu, sest Mari silmad olid nutetud, suu sõnakehv ja nägu tume, nagu oleks tal äkki mõni raske mure.
Ometi möödusid pühad Vargamäe Eesperes, ilma et midagi harukorrist oleks sündinud. Samuti tulid ja läksid ka uus aasta ja kolmekuninga. Selle järele elati harilikke tööpäevi. Mari mängis endiselt perenaist ja imetas Andrese poega oma tütre kõrval, nagu oleksid tal sündinud kaksikud. Peremees ei rääkinud Mariga peale tarviliku enam midagi.
Uue perenaise otsimisest polnud kippu ega kõppu kuulda. Eided vaterdasid mis võisid, aga see jäi sinnapaika, Andrese kõrvu see ei puutunud. Nõnda oleks võinud Vargamäel kõik endiseks jääda, kas või kevadeni. Aga siis juhtus nõnda, et Andres läks sulasega vallavoori. Sealsamas oli ka Oru Pearu oma sulasega. Õhtul said nad kõrtsileti ääres kokku. Tipsutati ja lõõbiti, kuni Pearu juba paraja auru peale sai. Siis hakkas naabrite vahel vastastikune nokkimine, kuni Pearu pahvatas.
“Kallis nuabrimees, sul on küll head lõuad, aga miks sa Sauna-Jussi naise käest ära võtsid? See, vaesekene, vahib vesise suuga pealt, kui sina tema eidega…”
Mida Pearu öelda tahtis, seda ei tea, sest enne lause lõppu andi.
Andres talle rusikaga lõua alla, nii et ta kõrtsipõrandale selili kukkus. Aga sealt jalule ajades astus ta uuesti üleaedse ette ja ütles.
“Miks sa mind lõid? Kõik reagivad ju, et sina Sauna-Mariga…”
Jälle lendas Pearu põrandale.
“Kui sa mind oma Sauna-Mariga rahule ei jäta, löön su maha nagu konna!” põrutas Andres Pearule.
“Ega sa kõiki ikka jõua maha lüüa, kes reagivad,” karjus Pearu põrandalt.
“Sinu käest kuulen esimest korda,” ütles Andres.
Pearu ajas enda uuesti jalule ja hakkas tunnistajaid otsima, kes oleksid näinud, kuidas Andres teda löönud.
“Kaevan kohtusse!” karjus Pearu. “Küll kohus seletab!”
Andres rüüpas viimase viinatilga klaasist, maksis arve ja lahkus ühes sulasega kõrtsist. Pearu jäi kõrtsi omale tunnistajaid nõutama.
Järgmisel päeval teadsid kõik, keda asi huvitas, et Vargamäe mehed Sauna-Mari pärast kõrtsis riielnud ja et Andres lubanud Pearu kui konna lõhki lüüa, kui ta veel julgeb Sauna-Marit puutuda. Saunatädi kaudu puutus asi ka Jussi kõrvu. See tahtis esteks kohe Andrese jutule minna, aga kui oli pisut järele mõelnud, jättis ta selle nõu katki. Kes teab, ehk sünnib temaga samuti nagu Oru Pearugagi, kui ta Andresele läheb Marist rääkima. Pealegi, mis oleks Jussil peremehele öelda? Et ta Pearule vastu vahtimist andnud? Aga mis siis ikka teha.
Juss mõtles ja mõtles, ta ei saanudki enam muud teha kui mõtelda. Iga silmapilk leidis ta, et juba jälle seisavad käed töö juures, ainult mõtted liiguvad. Ainuke pääsetee – jällegi Mariga