Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
ja siis vastastikku üksteise küpse rukki läbi sõidaksid ning hakkjalad maha ajaksid? Andrese arvates poleks seegi soovitav, kui igaüks oma rukkis purjus peaga nõnda sasiks ja oma hakkjalad nõnda purustaks, rääkimata võõra vara raiskamisest. See ei võiks enam kuidagi jumala armuanni ja tema armunõuga kokku käia.
Lõpuks kaldus ka auväärt kohus arvamisele, et üldine rukkisasimine purjus peaga, olgu omal või võõral põllul, ei võiks mitte jumala armunõu olla, sest kirjutatud on: kel on, sellele peab antama, ja rukkisasimine ning hakkide purustamine pole mitte andmine, vaid võtmine. Nõnda sai Pearu raskema karistuse, kui ta alguses kartnud. Muidugi, Andrese arvates oli seegi vähe, nagu ta väheseks pidas oma kahjutasugi. Aga polnud parata, kohtukullile pidi alla heitma.
Pärast kohut läksid üleaedsed kõrtsi. Mis ühes ütlemata jäänud, sellest võis teises vabalt rääkida. Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini kui kohtukulli ees, sest siin polnud vaja vastast poolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui rinnast häält tuli. Nõnda oli asi mõlemile palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamist.
Üks asi oli ometi olemas, mille kohta Pearu oleks tahtnud kuulda oma vastase arvamist, nimelt: kuidas sattus tema küll läbi odra naabri rukkisse ja ajas seal tema hakid maha? Pearu ei suutnud kuidagi uskuda, et hobune ise nõnda oleks heast-paremast teelt kõrvale pöördunud ja mööda vilja läinud ümber kolama. Ta oli ju ennegi küllalt vankris maganud, aga hobune polnud kunagi muud teinud, kui mööda teeservi süües lõpuks koju läinud. Üsna purju jäädes julges Pearu naabrimehelt minna seletust küsima, aga see vastas mitteteadmisega, sest tema leidnud ju ainult Pearu omast rukkist, see on kõik.
“Siis oled sa niisama rumal nagu minagi,” ütles Pearu, kuigi ta oma sõnu ise ei uskunud, sest tema arvates pidi Andres asjast rohkem teadma kui tema.
Andrest tabasid Pearu sõnad õigesse kohta: tema tahtis ikka Pearust targem olla. Sellepärast vastas ta üleaedsele.
“Kes siis oma tarkust teisele õpetab.”
Ise muigas kavalalt.
“Sa siis tead, kuda ma sinu rukkisse sain?” küsis Pearu.
“Tean või ei tea, sinu ninale ma seda ikkagi ei kirjuta,” vastas Andres iseteadvalt.
“Mis sa maksu tahad, kui ütled?” küsis Pearu. “Võta kümme rubla!.. Säh, kakskümmend viis!”
“Pane juurde,” ütles Andres, “ega minu tarkus nii odav ole.”
“No kolmkümmend!” karjus Pearu.
Kõrtsmik laskis rinnuli letile. Kogu kõrts oli pinevil. “Litsid mehed need Vargamäe omad,” ütles kõrtsmik ja laskis hammaste vahelt lirtsti üle leti põrandale, ärplejate jalge ette.
“No võta raha!” karjus Pearu.
“Hea küll,” ütles Andres viimaks, “kolmekümne eest ma ütlen. Aga sina ei tohi kellegile edasi öelda, kohtulaua ees ka mitte.”
“Pea, pea!” hüüdis Pearu ja katsus joobnud peaga mõelda. “Ei, sellega põle ma nõus,” ütles ta siis. “Sina võid minu rahaga teha, mis tahad, ja mina teen sinu sõnadega, mis mina tahan: lasen kas kiriku kantslist maha öelda või kiriku ukse ette paplasse lüüa, et kõik teaksid, mis sõnade eest Oru Pearu Mäe Andresele kolmkümmend rubla maksis.”
“Üks ta mats puhas!” hüüdis Andres nüüd. “Tee mis tahes, lase või lauluraamatusse üles panna.”
“Kas kuulete, mehed, ja sina, kõrtsmik, seal leti taga: Mäe Andres ütleb mulle siin kõrtsileti ees, kuda sain mina tema rukkisse, ja mina võin sellega teha, mis tahan.”
“Anna raha kõrtsmiku kätte, muidu pärast petad, sind põle uskuda,” ütles Andres.
Pearu andis raha ja kõrtsmik võttis selle vastu. Nõnda oli nüüd kõik korras, oodati ainult, millal Andres oma uudise ilmutab. Aga äkki astus see Pearu juurde, pani oma suu tema kõrva äärde, käe varjuks ette, et teised midagi ei kuuleks, ja sosistas nõnda midagi. Pearu polnud sugugi ette valmistatud, et ta nii ruttu Andrese saladuse teada saab. Aga niipea kui ta selle oli kuulnud, karjus ta.
“Sa pidid ju kõvasti, et kõik kuulevad!”
“Seda kaupa ei olnd,” vaidles Andres vastu. “Kõrtsileti ääres, kõigi ees, nõnda oli meie kaup ja nõnda mina tegingi. Kõik kuulsid meie kaupa.”
Tõusis üldine kisa ja kära. Kõik olid muidugi arvanud, et Andres pidi ütlema oma saladuse valjusti, nii et ka teised kõrtsilised kuuleksid, aga kõik mäletasid ka seda, et valjusti või salaja ütlemisest kauba sees juttu ei olnud. Tõusis küsimus: kuis olla, kuis otsustada? Pearu nõudis kõrtsmikult raha tagasi, Andres keelas andmast, sest tema oli ju oma saladuse Pearule öelnud.
Kõrtsmik irvitas.
“Litsid mehed need Vargamäe omad,” kiskus ta läbi hammaste ja sülitas alla oma jalge vahele põrandale, sest teisel pool letti oli praegu niisugune liikumine, et sinna sülitada mingit võimalust ei olnud.
“Mina pidasin kaubast kinni,” seletas Andres. “Kui Pearu tahab, võin talle oma sõnu korratagi ja pangu need siis lauluraamatusse, löögu paplisse või lasku õpetajal kantslist maha kuulutada. Aga seda ütlen ma sulle, Pearu, et kui sa oma sõnu tunnistajate suu läbi ei või kinnitada või kui sina mind avalikult laimama hakkad, siis annan su kohtusse, seda pea meeles.”
Kõrts möirgas.
“Pearu on sees!” hüüti mitmelt poolt.
Aga asi polnud veel otsustatud. Raha seisis alles kõrtsmiku käes. Pearu lubas kohtusse kaevata, kui see Andresele välja antaks.
“Ole ikka mees, Pearu,” rääkis kõrtsmik. “Kõrtsil kõrtsi õigus, kohtul kohtu õigus. Oled asja kõrtsis alustand, siis lõpeta ta leti ees, ära poe temaga kohtukulli ette. Kui muidu ei saa, las teised otsustavad, kuulake ise Andresega pealt. Ütleme nõnda, et kõrtsilett on kohtulaud ja mina sellel laual kulliks. Mehed, vaadake ise, kas mina kõlban kohtukulliks?”
“Kõlbad, kõrtsmik!” hüüdsid mehed naerdes.
Nõnda siis algas kohtumõistmine Vargamäe meeste riiuasja üle kõrtsileti ees, kus peal seisis kohtukullina kõrtsmik rõõtsakil. Aga juba asjaarutuse algul rääkis Andres oma kavalad sõnad, öeldes.
“Kõrtsmik ja kõrtsilised, mina seda Pearu raha ei tahagi, mul omalgi teda niipalju kui kulub. Kui teie see kolmkümmend rubla minule peaks mõistma, siis jätan ma ta kõrtsmiku kätte ja tema andku selle raha eest igaühele, mis keegi soovib. Jooge ennast kas või käpuli maha, kui aga sellest rahast jätkub.”
Need sõnad tõid asjasse kohe selguse. Varsti mõistsid kõik ühes kõrtsmikuga, et Andres kaubast kinni pidanud. Kui Pearu kaotas, siis polnud selles keegi muu süüdi kui tema ise: miks tegi ta nii halva kauba.
“Ka Pearu ise võib oma raha eest juua,” ütles Andres peale otsuse väljakuulutamist.
Vastuseks oli üleüldine hirnumine.
“Sinu sea mollile ma ei tule,” vastas Pearu ja tellis kõrtsmikult omal arvel. Aga sel polnud esiotsa aegagi tema tellimist täita, tal oli tähtsamatki teha: kogu kõrtsile anda.
Kõik jõid rõõmu pärast, Pearu üksi aina kurvastuse ajel, sest nii õnnetut päeva polnud tal mil ega mil ajal olnud: ta kaotas kohtus ja sai kõrtsis teiste naeruks. Andres oli ta ühel kui ka teisel pool lihtsalt üle löönud. Pearu oli ikka arvestanud tema aususega ja tõearmastusega, aga nüüd leidis ta korraga, et Andres on “krutskid” täis nagu temagi.
Seda pani Pearu oma üleaedsele väga pahaks. Tema arvates pidi mees ikka olema, mis ta on, aga mitte nõnda, et ükskord nii ja siis jälle naa. Oleks Andres algusest saadik krutskitega tulnud, siis oleks Pearu ennast teadnud hoida, aga tema usaldas Andrest ja nõnda sündis see, mis täna sündinud.
Pearu oli vihane ja muutus aina vihasemaks, nähes teiste joomist ja lõõpimist tema raha eest. Meeleldi oleks ta Andresel hammastega kas või ninaotsa kinni karanud. Teades aga tema jõudu, ei teinud ta esiotsa muud, kui näris teda sõnadega. Aga täna oli Andres