Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
peos!” ütlesin iseendale. Saatsin siis oma hobuse koju poole minema, panin ohjad istekoti ümber, pöörasin Pearu linalaka ümber, ronisin ise ka vankrisse, et jälgi ei jääks, ja lasin läbi odra rukkisse, sealt hakkjalgadesse ning siis uuesti rukkisse, kus jällegi ohjad ratta alla ajasin, nii et põlnd võimalik edasi ega tagasi. Siis pistsin peenrale ja mööda peenart koju, õueväravasse, kus mära mind juba ootas ja vastu öhötas. Nõnda oli see, seda pead sa teadma, aga ä’ä hinga sellest kellegile, ainult sinule räägin, kuis asi oli. Pearule endale ütlesin ka kõrva sisse, et mina viisin, aga tal põle tunnistust, las ta teab, niisuke võrukael kui ta on.”
“Ah nii! Sina ise!” imestas Mari. “Sellepärast ma sel korral kuulsin, et oleks nagu vankrimürin tulnd, aga õueväravat ei tehtud lahti, et oleks kääksund, mõtlesin, et mõni sõitis mööda.”
“Mära tuli ju vankriga üksinda, mina jõudsin alles natukese aja pärast väravat lahti tegema,” seletas Andres magusal suul.
“Aga kas see on õige nõnda teha?” küsis Mari. “Ja miks sa Pearule endale seda ütlesid, ta hakkab ju viha kandma?”
“Tema kannab niikuinii viha, las siis olla õieti, teadku, kellega tal tegemist, ja hoidku end. Ja õige on see ka, lähen kas või vanajumala enda ette sellega. Sest mis tegi Pearu, kui me kahekesi kahasse kraavi kaevasime? Ta hakkas minu oma rahaga kaevatud kraavist minu karjasmaale vett paisutama. Oli see õige? Kui temal on õigus niisukest tempu teha, siis on ka minul õigus teda oma rukkisse viia.”
Andres surus Marit ikka kõvemini oma käte vahel ja ütles natukese aja pärast.
“Vaata, Mari, see oli minu üks saladus. Aga mul on veel teine ja see on palju suurem, see puutub sinusse ka, õigem Jussisse.”
“Andres!” hüüdis Mari kohkunult. “Siis sa sel korral ei kukkunudki? See oli Juss?”
“See oli Jussi raibe sel korral, sest kuhu ma siis lumega nõnda pidin kukkuma,” vastas Andres. “Aga kust sina seda tead? Kas Juss ise rääkis või?”
“Ei, Jussilt ei kuulnud ma midagi. Tema ei tulnd peale seda änam minu juurde,” vastas Mari.
“Kes sulle siis rääkis?” päris Andres. “Peale tema ja minu ei teand sellest ju ükski hing.”
“Mulle põle keegi rääkind,” vastas Mari. “Aga sa mäletad ju, et kevadel leidis sulane sealt tee äärest pussi ja kõik arutasid, et kelle oma see küll võiks olla, kes ta sinna on kaodand. Ka mina vaatasin seda pussi ja ütlesin siis, et see on ju kadund Jussi puss. Arutasin ja arutasin siis, et kust võis küll see puss sinna saada, ja äkki vilksatas mul läbi pea, et ega ometi Juss sinul siis tee peal vastas käind. Tahtsin sinu käest mitmel korral küsida, aga ei julend. Aga kui sa täna sellest teisest saladusest nimetasid, siis teadsin kohe, et see oli tol korral ometi Juss.”
“Tema mis tema!” kinnitas Andres. “Ja kui ta jalad kuuseokstesse põleks kinni hakand, nii et komistama ajas, kes teab, kudas sel korral oleks läind. Siis ta oleks saand mulle ehk esimese sopsu selja tagant ära anda, sest ma olin ju pisut purjus. Aga komistamise ajal pöörasin ma ümber ja andsin talle jalaga või panin ainult jala ette, ma isegi ei tea õieti, nõnda läkski hoop põlve ligi.”
Andrese jutustust kuulates tõusid Mari silmad tulvil vett täis. Jussis oli ometi rohkem, kui tema kunagi oletanud. Peaaegu oleks Mari tahtnud, et ta kuuseokstesse mitte poleks komistanud. Ükskõik mis siis oleks tulnud, ainult kui Juss oleks saanud näidata, mis ta võis ja tahtis.
“Niikuinii oleks ta ehk minu sel korral seal vagaseks teind,” rääkis Andres edasi, “sest minul põlnd ju kusagilt miskit löömariista võtta ja temal oli pikk puss käes. Mul oli küll peaaegu täis viinapudel taskus, aga see ei tulnd mul sugugi meelde. Alles pärast mõtlesin, et näeh, seal ta nüüd on see joobnud pea, lase ennast kas või ära tappa, aga ei märka pudeliga pähe valada. Nojah, tema oleks võind mu tingimata siis vagaseks teha, seda mõtlesin pärast, aga tal põlnd mehe südant. Kui selja takka ei saand ja esimene kord ei õnnestand, hüppas ta üle kraavi metsa. Et ta pussi lunde viskas, seda mina muidugi ei näind, ei teand tähele panna.”
“Ehk oli ometi hea, et kõik nõnda läks, nagu läks,” arvas Mari nüüd, kui ta kuulis, mis Andres Jussist ja tema teost seletas. “Juss oli ehk ometi ainult Juss, muud midagi.”
Millegipärast läks Mari süda nagu tühjaks ja valusaks. Aga see tühi ja valus süda hakkas värisema ja värin kaldus nagu kehassegi.
“Nüüd sa tead kõik, Mari,” rääkis Andres nagu kergendatud südamel. “Sellepärast joo, joo iseenda ja minu terviseks.”
Andres istus pingile ja tõmbas Mari oma põlvele. See hoidis ikka veel pudelit peos.
“Ma oleks ehk täna kauemaks jäänd, aga sina tulid mul meelde ja siis ei saand änam jääda, pidin tulema,” rääkis peremees.
Mari ei joonud pudelist. Ta istus muidu Andrese põlvel, istus, nagu oleks tal nutt varaks.
“Miks sa nii tõrges oled,” ütles Andres. “Kas sa siis mulle tulla ei taha või?”
“Ma ei tea, peremees, mis see on,” vastas Mari.
“Ikka see Juss sul oma surmaga meeles?”
“Võib-olla. Juss ja kõik. Nii imelik on. Nagu õudne, ajab hirmu peale,” seletas Mari.
“Ära karda,” julgustas Andres. “Juss ei või enam midagi ei sinule ega minule ega meie temale. Mis on, see on. Minul suri Krõõt, sinul Juss, kahekesi oleme järel.”
“Aga lapsed?” küsis Mari.
“Lapsed,” kordas Andres nagu mõeldes. “Mis siis lastega ikka on? Meil mõlemil on ju lapsed. Las nad olla siis meie lapsed, kasvatame nad üheskoos ülesse, leiba Vargamäel jätkub ju. Kõik olgu ühesugused, minu ja sinu lapsed, kõigil ühed õigused.”
Maril tõusid jällegi silmad vett täis: tema lapsed saavad perelasteks.
“Ä’ä nuta, Mari,” lohutas peremees ja surus teda omale vastu rinda.
Pisarad hakkasid täna Andrese südamesse kinni, ehk ta küll kadunud Krõõda pisaratega nõnda oli harjunud, et ta neid mikski ei pannud, nagu oleksid nad üsna harilik nähtus naiste elus.
Andres võttis Mari peost viinapudeli ja pani selle tagasikätt pingi alla. Siis võttis ta naise sülle, tõusis püsti ja tahtis üle läve tagukambri astuda.
“Mitte, peremees!” palus Mari härdalt. “Mitte täna! Mitte!”
Aga Andres ei kuulanud. Ta vastas ainult: “Sa saad ju Vargamäe perenaiseks, sinu lapsed saavad perelasteks.”
Keegi polnud neid sosinal öeldud sõnu kuulamas ega keegi polnud nägemas, kui Vargamäe Andres astus Sauna-Mariga üle läve tagukambri. Ei olnud ka järgmisel hommikul sellest sündmusest muud märki järel kui viinapudel eeskambris pingi all, aga sellegi korjas Mari ja pani tagukambri kappi, enne kui läks palgalisi äratama.
Ometi oli tal tundmus, nagu aimaksid sulane ja tüdruk, nagu aimaksid omad ja võõrad lapsedki, et on midagi sündinud tema ja peremehe vahel. Pahatihti tabas Mari enda pilkudelt, sõnadelt ja tegudelt, mis polnud enne seda üldse mõeldavad ega võimalikud.
Sellest kõigest poleks ju midagi olnud, kui mitte Juss, kadunuke, poleks Marile nii väga pähe tükkinud. Juba varemalt oli see nõnda, aga viimasest Andrese jutustusest saadik sai surnud Juss Mari südames nagu uut elu. Mari ei võinud ega võinud unustada, et Jussil sel viimasel õhtul ometi nii tõsi taga oli, et läks pussiga tee äärde Andrest varitsema.
Järgmisel pühapäeval ruttas Mari kohe Jussi hauale, ja kui ta enne oli seal lugenud ühe issameie, siis luges ta nüüd kaks ja haualt lahkudes veel kolmandagi. See rahustas pisut meelt. Paar kuud käis Mari nõnda surnuaia taga oma südant rahustamas, siis ütles ta ühel ööl Andresele.
“Minu asjad on juba sedasi.”
“Ega siis muud, peab aga õpetaja juurde minema,” vastas Andres.
“Ega vist muud jah,” oli ka Mari nõus.
Nõnda