Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
äragi jahtuda, suri ju alles veebruari lõpul, aga juba tuli taga, ei tea, kas teiste asjad õige sedasi või.”
“Nende oma asi,” porises vanamees, “noored tublid rahvad teised mõlemad.”
“Nonäh, pererahva asi, mis meie saunikud nüüd,” arvas eit.
XXII
Õpetaja juures ootas Andrest ja Mari väike üllatus. Niipea kui vaimulik Andres Paasi nime kuulis, ütles ta.
“Ah sina oledki see Vargamäe Eespere peremees?”
“Seda küll, õpetajahärra,” vastas Andres.
“Ja see on sinu Sauna-Mari? Tema mees Juss poos enda üles ja sina lugesid ning laulsid tema haual?”
“Nii see on, õpetajahärra,” kinnitas Andres.
“Miks sa tegid seda, armas hing, kui seda ei teinud sinu õpetajahärra ega köstriisand?” küsis pastor.
“Vaese naise pärast tegin seda, temal oli oma mehest kahju,” seletas Andres.
“Naine ise on tema kirstunael, seesinane sinu Sauna-Mari on patune inimene nagu sina isegi. Sina, Vargamäe Andres, oled see rikas mees, kes himustas vaese mehe talle.”
“Kui Juss suri, oli minu ja Sauna-Mari süda puhas,” ütles Andres.
“Aga kas teie tulete puhta südamega ka oma õpetaja juurde ja altari ette?” küsis pastor.
Nüüd pidi ka Andres oma silmad maha lööma, nagu seisis langetatud laugel Mari juba ammugi ning pühkis aina pisaraid.
“Kuule, sina Vargamäe Sauna-Mari, tuled sa puhta südamega ja ihuga oma õpetaja juurde ja kiriku altari ette, nagu see on õige lesenaise kohus?” pöördus pastor Mari poole.
Mari ei vastanud, selle asemel hakkas ta peaaegu suure häälega nutma.
“Sina, Vargamäe Eespere peremees, oled patune inimene. Sina jood ja lakud kõrtsis ja riidled seal oma naabrimehega. Kohtulaua ees seisate teie ühtepuhku…”
“Aulik õpetajahärra,” vastas Andres, “iga inimene peab oma õigust nõudma.”
“Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,” õpetas vaimulik. “Aga sina oled kangekaelne mees ja paned oma südame kõvaks. Sina loodad oma suure rammu ja õiguse peale, aga jumal on sind katsuma tulnud – alles hiljuti matsid sa oma naise. Sina ei hoidnud teda kui nõrgemat astjat ja nüüd on sinu lapsed vaesedlapsed. Sina tahad neile uut ema, aga mina ei või teid enne maha kuulutada, kui olete mõlemad oma pattu kahetsenud, sina, peremees, oma naise Krõõda, ja sina, Mari, oma mehe Jussi surma pärast ja selle halva elu pärast, mis te olete kahekesi seal Vargamäel elanud.”
“Õpetajahärra, see põle võimalik,” ütles Andres. “Põle võimalik änam oodata.”
“Ei, pai õpetajahärra, see põle mitte võimalik,” ütles ka Mari nuuksudes.
Õpetaja vaatas neile küsivalt otsa ja ütles siis.
“Teie vahel seisavad kaks surma, armsad hinged, teie peate leinama ja oma pattu kahetsema.”
“Eks me jõua pärastki kahetseda, kui seda tarvis tuleb,” arvas Andres, “aga täna ehk paneb õpetajahärra meid ikkagi kirja, et kõik oleks korras, kui sünnib laps.”
Jällegi mõtles pastor pisut ja ütles siis peaaegu liigutatud häälega.
“Hea küll siis, armsad hinged, teie lapse pärast teen ma seda, et tal oleks juba sündides õige isa ja ema. Laste kätte ei taha ma vanemate pattu mitte maksa, sest enam ei ela me hirmu, vaid armu all. Aga õige ei ole see mitte, mis ma teen, pea seda meeles, sina, Vargamäe Eespere peremees. Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silm silma vastu, hammas hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.”
Nende sõnadega laskis vana hallpea-õpetaja Andrese ja Mari minema. Aga kahe nädala pärast pidid nad uuesti ilmuma, et ta võiks neid veel kord enne laulatust noomida.
Kiriku juurest kodu poole sõites pidasid Andres ja Mari isekeskis aru, kust küll õpetaja nende asju nii hästi teab. Aga ei üks ega teine osanud seletust anda. Alles hiljem, kui Andres Aaseme Aaduga, kes kiriku “vöölmünder”, sellest juttu tegi, sai ta asjale otsa peale.
Keelekandjaks oli nende oma saunatädi, kes peaaegu iga pühapäev kiriku vahet käis ja kel oli harukorril sinnapoole asja ka nädala seeski. Kiriku juures ei käinud saunatädi aga kunagi muidu, kui pistis ikka jalad ka kirikumõisa, muidugi taguukse kaudu, kust käis kogu kihelkond.
Tädi käis õpetajaprouaga juttu vestmas, kes armastas väga eitede kõnet, sest need rääkisid aina meheleminemisest ja naisevõtmisest, mis oli vanal proual põlevamaks eluküsimuseks. Temal omal oli üheksa last ja kaheksa neist tütred, keda nii raske oli kaelast ära saada, sest vähese kaasvara tõttu polnud väimehi kusagilt võtta. Sellepärast huvitas teda alati küsimus, kuipalju kusagil lapsi ja mitu neist tütreid, mitu poegi. Peaaegu sooja südamega võis ta mõne pereeide rõõmust osa võtta, kui see oma tütred üksteise järele kõik mehele pani, ja ohates arvas ta, et perenaistel on ometi kergem kui nende õpetajaproual, kelle tütreid ei tule keegi kosima.
Niisugune oli see loomulik põhjus, mis tegi kõik saunaeided kirikumõisas kutsutud külalisteks, ja harva lahkusid nad sealt, ilma et õpetajaproua neile midagi pihku poleks pistnud. Eitede kaudu tundis õpetajaproua vähemalt poolt kihelkonda nimepidi ja mäletas nende elu ning olu. Proua andis saadud teated õpetajale endale edasi, ja kui need osutusid tähtsaiks, nõuti eitedelt täiendavaid teateid. Nõnda oli õpetajal kogu tema hingekari kõigi oma vooruste ja pattudega nagu peo peal. Ja et niihästi saunatädisid kui ka kirikumõisa eriti just inimeste patud huvitasid, olgugi et voorused olid haruldasemad asjad kui patud, siis rääkisid eided enamasti ainult pattudest, nagu polekski kihelkonnas muud leida. Nagu sellest näha, ei tuntud ei kirikumõisas ega kihelkonnas haruldaste asjade vastu erilist huvi.
“Mis temal küll sellega peaks tegemist olema,” ütles Mari saunatädi kohta, kui Andres talle rääkis, mis ta Aaseme Aadult kuulnud.
“Kade meel, et sina perenaiseks saad,” arvas Andres.
“Ega ta siis enne seda teand,” püüdis Mari suusoojaks vastu vaielda.
“Või ei teand,” venitas Andres. “Teadis tema, teadsid teised, ega siis Pearu muidu kõrtsis minu ninale poleks tükkind, nii et talle paar vurakat pidin andma.”
Kui Andres ja Mari kahe nädala pärast uuesti õpetaja juurde ilmusid, võttis see veel peenemalt kogu asja läbi. Mari ei saanud jällegi muidu, kui pidi aina silmi pühkima. Aga Andres ütles.
“Õpetajahärra ei peaks niipalju vananaiste lora kuulama.”
“Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor.
“Andke andeks, õpetajahärra, aga ma räägin tõsist mehejuttu,” vastas Andres. “Õpetajahärra arvavad, et meie oleks Mariga nagu selle Jussi, kadunukese, tapnud. Aga kui see tõesti nõnda oleks, kes see meid siis veel lahti hoiaks, ammugi oleks me siis pulkade taga.”
“Ma ei räägi kuriteost inimeste, vaid jumala seaduste ees,” seletas õpetaja. “Inimeste seadused võivad su õigeks mõista, aga kas oled sa õige ja puhas ka oma Issanda ees? Kas sa võid omale vastu rindu lüüa ja öelda: Juss oleks ka siis surnud, kui sa tema naise oleks lasknud õigel ajal sauna tagasi minna? Ehk võid sina, Mari, kallis hing, püha piibli juures kinnitada, et sina oma kadunud mehe sõna õieti kuulda võtsid, nagu vaga naise kohus? Kas ei olnud sul juba oma mehe elu ajal salajane patuhimu võera mehe ja tema varanduse järele? Seda küsin mina, mitte seda, kas teil maapealse seaduse järele õigus.”
“Aulik õpetajahärra,” ütles Andres, “minu süda on puhas. Mina ei keeland ilmaski Marit-Jussi kokku saamast,