Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
kui perenaine Mari selle lorilaulu kirstust kiriku lauluraamatu vahelt leidis, ei jätnud ta enam kunagi võtit aidaukse, nagu kardaks ta tõepoolest Vargamäel vargaid. Aidavõtme toomine muutus õhtuti mingisuguseks eluküsimuseks.
“Mis sa selle võtmega nii kibeled,” ütles talle Andres kord, “kes seia Vargamäele ikka tuleb. Võerad on kaugel ja omad ei puudu. Krõõt ei teind võtmest suurt väljagi. Aidauksed seisid meil öösel samuti lahti, nagu kambriuksed veel tänini, tulgu sisse, kes tahab.”
“Mis uhkuse pärast see lukk siis sinna ette on pandud, kui võtit ööseks tuppa ei too,” vastas Mari ja ei jätnud ka tulevikus võtit ööseks enam kunagi lukku. Aga keegi ei teadnud, et perenaine kartis rohkem varanduse juurdekandjaid kui vargaid.
XXIII
Vargamäe Mari oli oma saladuse Andrese ja kõigi teiste eest kirstu põhja kangarullide alla matnud ja valutas nüüd oma südant. Kõik arvasid, et Mari võiks olla rõõmus, sest mis ta süda veel võiks ihata, aga Mari kõndis nukra näoga, nagu peaksid kõigil Vargamäe perenaistel paratamata nukrad näod olema: kadunud Krõõdal oli, teisepere perenaisel on; kuidas võiks siis Marigi teisiti olla. Aga kui ta oli siin alles tüdrukuks, siis oli ta rõõmus ja laulu ning naeru oli kogu Vargamäe täis. Orulgi oli sellest kuulda ja saunarahvas sai temast oma osa.
“Mis imeasi see küll on,” ütles Andres ükskord naise nukrat nägu tähele pannes, “et siin ükski rõõmus ei ole. Krõõt oli mul alati nukker, nagu peaks mina selles süüdi olema, ja nüüd oled sina, Mari, just niisama. On sul nii raske elu või?”
“Eks ole ikka raske ja eks ole muresid, pere asi põle sauna asi,” vastas Mari.
“Võtaks õige suveks veel teise tüdruku abiks?” küsis Andres.
“Mis sest teisest tüdrukust,” tõrjus Mari vastu, “ega tüdruk perenaise muret vähenda. Tööga saan isegi toime.”
“Ei siis mina tea, mis teha, et sa rõõmsam oleks,” lausus Andres nõutult. “Eks sa laula ka vahel, lapsedki kuulevad, ei jää teised tummaks, kui suureks kasvavad.”
Aga Mari ei laulnud, nagu ei oskakski ta seda enam, ja kuigi ta katset tegi, siis oli kurk kinni, hääl ei pääsenud välja.
Andres oli Lullu lorilaulu ammugi unustanud ja sellepärast ei tulnud talle uneski pähe, et Lullu lorilaul võiks olla Maril kirstu põhjas, kus ta külvab Vargamäele nukrat meelt. Aga Andresele tuletati asja meelde, soendati nii-öelda uuesti üles. Soendajaks oli Oru Pearu kõrtsileti ääres. Juhtus nimelt nõnda, et kui nad seal kokku said, küsis kõrtsmik.
“Kuule, Vargamäe mehed, kui kaua te oma viinaraha minu käes hoiul peate? Hakkate viimaks intressa nõudma. Jooge ta maha või võtke tagasi.”
“Palju seal veel on?” küsis Andres.
“Ligemasti pool tervest summast,” vastas kõrtsmik. “Kas võib anda?”
“Tehke ots lahti,” käskis Andres ja lisas juurde: “Oru Pearu laseb kõigile anda.”
“Oru Pearu ise seda solki ei joo,” ütles see. “Mina maksan omast taskust.”
Nõnda läks pidu lahti, sest anti ju kogu kõrtsile.
“Saaks võerast rahast lahti,” ütles kõrtsmik andes.
Kui kõik juba parajas tujus olid ja mehed üksteisele salajuttu kõrva sisse rääkisid, nii et kõrts vastu kajas, ütles Pearu Andresele, kes täna üsna kaine.
“Nuabrimees, miks sa mind oma pulma ei kutsund?”
“Sa ei olnd siis minu naabrimees, sellepärast,” vastas Andres.
“Kas Lullu oma lauluga oli rohkem?” küsis Pearu irvitades.
“Sellest rääkisin juba Lullu endaga sealsamas,” ütles Andres ja lisas ähvardavalt juurde: “Aga kui keegi tahab, siis võin ka temaga rääkida.”
“Tahad jälle hakata eite-taati mängima?” küsis Pearu pilkavalt.
“Mis?” küsis Andres. “Ah soo!” hüüdis ta taibates. “Kas mekkis hea, nii et tahad veel? Tule aga siis seia, hakkame peale!”
Pearu taganes eemale.
Aga et jutt juba kord Andrese pulmadele ja Lullu laulule kaldus, siis hakkasid ka teised sellest rääkima. Selgus, et peaaegu kõik olid Lullu laulu lugenud või neile temast räägitud. Samuti sai Andres teada, et mitte Lullu omast peast polnud seda lorilaulu tegema hakanud ega teda tulnud Andrese ja Mari pulmas teistele ette laulma. Kogu vingerpussi taga seisis Oru Pearu. Et Andres ta viimati nii üle löönud, seda ei suutnud ta unustada ja kättemaksmiseks otsis ta Laulu-Lullult abi. Kõrtsi saksakambris oli ta sellele öelnud, et joogu, mis joob, või võtku maksu, mis võtab, aga tehku Andresest ja Marist laul, mis oleks mehelaul. Tehku laul, mida kõik laulaksid, nii et teda enam tarvis poleks kirikukantslist maha kuulutada ega paplasse lüüa, muidugi teavad ja oskavad teda kõik.
Vanalt Aasemelt kuulis Andres veel enam, sest see vaga palvemees ja kiriku vöölmünder oli alati kursis kõigega, mis tema ümbruskonnas sündis. Tema teadis jutustada, et Lullu lorilaul olla ka Marile tervena kätte toimetatud, kuidas just, seda ta ei öelnud, olgu oma tagasihoidlikkuse või teadmatuse tõttu.
“Kas Mari sulle põle reakind?” küsis Aadu Andreselt.
“Ei, mina põle midagi kuulnd,” vastas Andres otsekoheselt, mida ta pärast kahetses, sest kasulikum oleks olnud nägu teha, nagu teaks ta ammugi kõik.
“Nojah, kes siis nüüd niisukest asja mehele,” lausus Aadu.
Oli see vast mürk Andrese hingele! Tema oli Marile kõik oma saladused usaldanud, oli enda tema ees nii-öelda hingelikult ja kehalikult alasti kiskunud. Ja Mari? Andresel tükkis tundmus peale, nagu oleks talle solgipang kaela kallatud, ja kallaja pole keegi muu kui tema oma Mari, mitte mõni Pearu või Laulu-Lullu.
Soo, või nii! Sellepärast siis ongi Mari nukker ja käib ümber, nagu oleks talle jumal teab mis kurja tehtud. Ometi võiks ta ennem rõõmustada: alt saunast pääsis ta ülesse tallu.
Andres tundis, et Mari on temale üsna võõras, sest ka ülal talus elab ta ikka oma elu ja Andres oma. Krõõdaga polnud Andresel kunagi seda tundmust. Krõõdal polnud saladusi, mida oleks võinud teada saada enne kõrtsileti ääres mõnelt purjus vanamehelt kui temalt endalt. Mariga sündis aga niisugune asi juba mõnekuulise abielu järele.
Aga Aaseme Aadu joobnud keel lällutas Andresele aina uusi teateid juurde. Kogu asjas, olgu õpetaja noomimistes, Lullu lorilaulus või selle kättetoimetamises, etendanud saunatädi tähtsat osa. Vähemalt olla temalt tarvilikud teated saadud. Mis teistel tume paistnud, see olnud saunatädil üsna selge.
Nõnda siis. Kui Andres kodu poole sõitis, otsustas ta kõik kolm käsile võtta: Pearu, Mari ja saunatädi. Pearuga oleks ta kas või täna oma arved õiendanud, aga see oli saksatuppa pugenud ja ei näidanud hiljem enam nägu.
Mari peapesu algas järgmisel päeval. Aga juba öösel oli see märganud, et Andrese sisse midagi on läinud: ta pööras asemel Marile selja ja mässis enda nõnda vaiba sisse, et Marile teda ei jäänudki, tema pidi kasuka katteks võtma. Pealegi oli Mari juba eelmisel ööl mingit halba und näinud. Halb uni ei või kunagi head tähendada, arvas Mari, ja sellepärast ta aina ootas, et millal see kätte tuleb, mis tulema peab.
“Kus on see laul?” küsis Andres Marilt äkki.
Maril läks kogu keha nõrgaks. Päranisilmil vahtis ta Andresele otsa, ilma et oleks sõnagi suust saanud.
“Ma küsin, kus on see lorilaul, mis saunatädi tõi?” küsis Andres uuesti.
“Ah siis saunatädi!” hüüdis Mari nüüd ja märkas alles peale seda, et ta juba kõik üles tunnistanud. Ometi oli ta mõelnud salata, maksku mis maksab.
“Kas saunatädi või mitte saunatädi, aga kus on see laul?” nõudis Andres.
“Mul põle ju teda,” lausus Mari ja nüüd kahetses ta, et ta laulu polnud ära põletanud, sest siis oleks