Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
käskis kõrtsmik.
Aga enne kui käratsejaist ükski jaole sai, langesid Vargamäe mehed teiste ette porisele põrandale, Andres alla ja Pearu peale. Mõlemad karjusid – Andres jämedama, Pearu peenema häälega, mis muutus peaaegu kiljumiseks.
Kõrtsmik kargas leti tagant välja ja tahtis kantsikuga Pearule mõne tulise anda, et teise lahti laseks, aga parajal silmapilgul kargas keegi talle kätte kinni ja ütles.
“Kõrtsmik, kurat, ole mees, jäta soor, las nad ise!”
Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid.
“Litsid mehed need Vargamäe omad,” irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. “Põle niisukesi sindreid enne näind.”
Kui naabrid põrandal küllalt olid vehelnud ja karjunud, hakkasid teised hüüdma.
“Aitab küll! Tõuske üles, ega see kõrtsipõrand ainult teie päralt ole.”
Nõnda siis tõusidki Vargamäe mehed. Õigem, tõusis ainult Andres, kuna Pearut pidi aitama, nagu oleks ta äkki nii purju jäänud, et jalgu enam alla ei võta.
“Ära, saadan, tahtis teine tappa!” kirus Andres ja lisas juurde: “Habeme rikkus ära, näo kiskus veriseks.”
Tõepoolest oligi habemele liiga tehtud; tükid vedelesid põrandal, kust Andres nad korjas, et kohtule tõenduseks ette panna, sest nõnda ei tahtnud ta seda asja ometi jätta. Pealegi oli tal ka nägu mitmest kohast verine; seda nägid kõik.
Aga Pearul polnud midagi viga. Tema habemekarvad olid kõik alles ja nägu oli üsna terve. Niisugune pagana kange mees oli Oru Pearu: purjus peaga kisub teise läbi, nii et las aga olla. Keegi poleks seda uskunud, kui poleks oma silmaga näinud.
Ise istub teine seina ääres pingil ja tal on nägu, nagu ei tunneks ta oma võidust vähematki rõõmu. Otse selle vastu on tal tundmus, nagu oleks ta lausa surmasuust pääsnud. Ja kui Andres talle viimaks naljatades ütleb, et nüüd võiksid nad üheskoos koju sõita, on nad ju kahekesi kohtus käinud, kõrtsis kembelnud ja kiskunud, karjub Pearu talle vastu.
“Sinu kuradiga ma ei sõida, sina tapad mu tee peal ä’ä!”
“Mis mina sust, nirust, tapan, sured isegi, kui õige aeg,” vastab Andres.
“Aga raha on veel järele, mis sellega?” küsib kõrtsmik.
“Jääb sinu kätte hoiule,” vastab Andres. “Kui Pearuga jälle kõrtsi tuleme, siis joome ise ja anname ka teistele.”
Nende sõnadega lahkub Andres kõrtsist.
“Ära tahtis teine, sunnik, mu vigaseks teha,” vandus Pearu toibudes ja esimest lonksu klaasist võttes. “Mis minu vaesest vanamoorist siis oleks suand.”
Joobnud hulk hirnus, nii et kõrtsi suurtuba lajatas.
Andres logistas üksipäinis kodu poole sõita. Ta oli rohkem joonud, kui ta tahtnud, sest täna oli tal omasugune õnnepäev: ta oli võinud ometi kordki Pearule õieti kätte maksta. Sellepärast oli ta süda rahul ja meel rõõmus. Kui Pearu praegu oleks tema ette astunud ja leppides oma kätt pakkunud, siis oleks Andres vististi selle õiglase meelega vastu võtnud.
XXI
Vargamäel magasid juba kõik, kui Andres koju jõudis. Marigi oli omale akna kõrvale toolidele aseme teinud ja riides sinna pikali heitnud. Siin magas ta juba ammust aega, et oleks käepärast kuulma ja aitama, kui lapsed häält teevad.
Keegi ei näinud selles midagi halba, et Sauna-Mari magas väikeste laste pärast pere tagukambris. Pealegi seisis Krõõda surmast saadik uks kahe kambri vahel ööseti alati lahti või praokil, nii et sulane ja tüdruk, kes magasid eeskambris, alati võisid näha ja kuulda, mis sündis tagukambris.
Suvel oli lugu muidugi teisiti. Siis magasid sulane ja tüdruk ühes karjapoisiga väljas, ainult Mari lastega ja peremees ise jäid läbi aasta tuppa. Nüüd poleks ka sellel tähendust olnud, kas Mari ees- või tagukambris magab, kes rääkida tahtis, võis mõlemal korral ükskõik mis rääkida.
Peremeest koju oodates oli Maril ikka linnu uni. Vähemastki krõbinast oli küll, et teda jalule ajada. Samuti oli see ka täna. Mari ärkas, kui õuevärav kääksus, ja läks Andresele õue vastu.
“Otsi hobusele heinu vankrisse ette,” ütles Andres, “ma panen ta seiasamasse sööma, ei lähe teda paergu metsa viimagi.”
Seni kui Mari heinu läks tooma, võttis Andres ise hobuse rakkest lahti ja sidus ta vankri külge. Temal polnud kunagi viisiks selle toimetuse pärast sulast äratada, ehk olgu siis, kui mõni ise peremehele appi tuli.
“Kas peremees tahab süüa ka?” küsis Mari kambris.
“Lase olla pealegi, eks ma hommikul söö,” vastas Andres. “Säh, rüüpa parem siit pudelist, katsu, kas on ka magus.”
Andres rääkis niisuguse hääle ja tooniga, et Maril millegipärast tuli meelde Juss heinamaal kuuse all, mille oksas rippus silmusega nöör, kuna Juss ise nöörist kinni hoidis.
Areldi lähenes Mari peremehele, et pudelit vastu võtta.
“Las jääda ka see hommikuks, peremees, hilja on,” ajas Mari vastu.
“Mis hilja,” ütles Andres. “Midagi ei ole hilja.”
Ja kui Mari viimaks pudeli vastu võttis ning suule tõstis, kahmas Andres tal äkki ümbert kinni, nii et Mari pidi ehmatusega pudeli põrandale pillama.
“Peremees, lase lahti, ära jända,” palus Mari.
“Ma ei jända ju, Mari, ma mõtlen tõsiselt. Ma olen ikka sinuga tõsiselt mõelnd, juba Jussi päevil. Ma olen ju küll oodand. Täna oli mul nii hea meel, et tahan ka sinule head meelt teha: hakka mul perenaiseks, päriselt kohe, laste emaks ja kõik. See niisuke üksinda virelemine põle ka midagi väärt.”
“Lase lahti, peremees,” palus Mari.
“Ei või lasta, Mari, tee mis tahes, änam ei või,” vastas Andres.
“Lapsed pärast ärkavad üles, näevad,” rääkis Mari.
“Nähku,” arvas Andres, “ükskord peavad nad seda ikka nägema: neile on ju uut ema tarvis.”
“Mõni teine kord,” palus Mari.
“Mis see teinegi kord parem on,” vaidles Andres vastu.
“Sa tuled täna väljast, viinapudel taskus,” põhjendas Mari.
“Arvad, et ma olen purjus?” küsis Andres. “Ma olin pisut purjus, kui kõrtsist välja tulin, aga teel lahkus ära, pea läks üsna selgeks. Paergu olen päris kaine, ainult meel on nii rõõmus, et ma ükskord sellele Pearule ometi sain näidata.”
Et peremeest teistele mõtetele viia, hakkas Mari kohtuasjast pärima ja laskis teda jutustada kõrtsitempudestki. Kui jutt saladuseni ja kolmekümne rublani jõudis, küsis Mari.
“Kas sul siis oli midagi saladust?”
“Muidugi oli,” vastas Andres, “ja salaja kõrva sisse ütlesin talle sulatõtt, et ta teaks, muidu arvab viimati, et tema üksi on mees, kes krutskid mõistab teha.”
Andres peatas ja ootas, kas ehk Mari uudishimus veel midagi küsib, aga kui see vaikis ja nagu ootas, ei saanud Andres muidu, kui pidi kõik südame pealt ära rääkima, nagu ta seda teinud Krõõdagi päevil. Nii mõnigi kord olid neil siis vaidlused ja pahandused tekkinud, aga ikkagi pidi Andres Krõõdale aeg-ajalt oma südant puistama.
“Mina ise viisin Pearu oma rukkisse ja hakkjalgadesse sel korral,” ütles Andres kavalalt naeratades. “Sest vaata, lugu oli siis nõnda, et kui mina öösel koju tulin, ise tukkusin peal, jäi hobune äkki seisma, ja kui silmad lahti tegin, et vaadata, mis on, oli Pearu oma vankri ja hobusega mul risti tee peal