Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
pihlakad pandud. Aga peremees on nüüd minu peale kuri, nagu oleks mina Jussi surmas süüdi, on ju teisest kahju, oli nii tubli töömees. Või siis mina Jussilegi kedagi, muidu reakisime vahel, aga tema, hull, tegi kohe sihukse tembu. Tema ei mõistnud nalja, aina tõsi taga. Keegi ei uskund, et temal ikka nii tõsi taga, oli ju muidu teine nii tasane ja vaike, nagu põlekski ta mees. Lehmalüpsmisegi õppis teine ära. Läksin vahel lauda juurde vaatama, aga juba tema seal – kükitab lehma all, tõmbab, silgutab. Ma mõtlesin juba siis, et tule ime appi, mis see küll peab tähendama, mees kükitab lehma all. Aga näe, mis see tähendas. Niisuksed asjad ei tähenda kunagi head. Ja nii naljakas oli ta ise selle juures, ei tea kohe, kas nutta või naerda. Vesi tuleb silma, kui vahel tema peale tagasi mõtlen.”
Saunatädi pühkiski silmi. Ka Mari silmad kippusid niiskeks. Aga tädi ei võinud ta kuidagi aidata, sest Andresele ei julenud ta tema heaks sõnagi lausuda. Nõnda tuli Madis peresse ja kuulas siin Andrese sõitlemist, miks ta oma eide suud ei talitse.
“Ma’p teagi sest asjast midagi, kuulen peremehelt esimest korda,” vabandus Madis.
“Nüüd siis tea, et kui see veel millalgi kordub, siis lähed saunast ühes oma eidega,” ütles Andres. “Ennem lasen sauna tühja seista või pistan talle oma käega tule otsa, kui et niisukest lõksutamist kannatan. Mine kiriku või kõrtsi, pea pulmi või varrusid, aina kuula sinu eide plära, kõigi kõrvad puhub ta täis.”
“Kui ma siit alla lähen, ei ta siis änam oma suud paota, peremees,” ütles Madis. “Aga sauna ära maha põleta, parem lase meid ikkagi Vargamäel edasi elada. Ja kraavitööd ära ka teistele anna, olen tänini kaevand, las kaevan ka edasi.”
“Hea küll,” vastas Andres leplikumalt, “aga siis lõpeta oma eide lõugutamine.”
“Küll mina selle lõpetan, peremees,” kinnitas Madis ja kobis peretoast välja, et alla minna. Aga juba ammugi polnud keegi näinud, et Sauna-Madisel oleks nii kiire perest allaminemisega. Nagu oleks tal tuli taga. Ka eit pani seda läbi saunaakna tähele.
“Vanamoor, mis oled sa pererahva peale reakind?” küsis Madis sauna astudes.
“Ui aeg!” hüüdis eit vastu. “Mina pererahva peale?”
“Seda sa sahetasid siin oma Jussiga, nüüd tahtis Andres meid saunast välja ajada,” ütles vanamees.
“Või kohe saunast välja!” hüüdis eit ja lisas alistunult juurde: “Pererahva asi, kes sinna midagi võib. Ühe ajavad kuuske, teised kuuse alla, muud kui sina virele ja kannata.”
Seda ütles eit halvasti, ta isegi tundis seda, aga mine võta sõna sabast. Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma ja pani selle kahekorra kokku, ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma.
“Ah ikka veel hambad kihelevad!” siunas ta ise. “Keda on pererahvas kuuske ajand? Vaata, et sa ise seda selle Jussi-tössikesega ei teind, aina lõksutasid ja lõksutasid, aina nimetasid talle Mari ja Andrest, kuni ta kui marukoer ümber hulkus, saba longus, silmad hallid. Kas pead hambad rahu? Kas jääb meelde?”
Aga eidel olid enne palved lahti, kui vanamees polnud veel kordagi nokanud. Ta tõotas igavesest ajast igavesti rääkimisegi unustada.
“Kasvagu keel mul suulae külge,” ütles ta.
Jussi, Andrese ja Mari nime ei lubanud ta enam kunagi suhu võtta. Ta tahab nõnda elada, et nemad, kaks vanainimest, võiksid rahuga Vargamäe saunas surra.
“Me võimegi siin auga surra,” ütles Madis, “sest Andresel on niipalju kraavi kaevata, et jätkub minu eluks, tapa ennast kas või kraavikaevamisega ära. Ja sina, raip, lähed niisukese peremehe peale õpetaja juures keelt kandma, sina sahetad Laulu-Lulluga, selle heina- ja klaasisööjaga! Kus su aru on? Ega Andres ometi Pearuks ole, kes teeb ja unustab. Tema kannatab ja kannatab ja siis korraga – lööb lihtsalt maha, pistab kas või oma käega punase kuke saunaräästasse. Tema ei hooli. Ta ise ütles mulle kord Pearu kohta, kui see tema karjasmaale vett paisutas, et annaks teisele, litsile, kere peale, aga pärast löö teine, ligund, südametäiega maha, mine teise pärast veel Siberi. Niisuke mees on Andres. Ja hoia oma nahk, et sa minu sõnu kohe ei jookse edasi laterdama, siis tuleb pannal,” ähvardas Madis.
“Sa andsid juba täna viimased korrad pandlaga,” nuttis eit.
“Ega siis paljas rihm sinu vana naha peale änam hakka,” vastas vanamees asjalikult.
Eit nuttis ja hädaldas.
“Nii on see saunanaise elu, ei tohi pererahva nimegi suhu võtta, siis on kohe sul rihm küürul. Võtaks see ja teine niisukese meheroju, nagu see Juss oli! Ei mõista muud teha kui ennast puua! Ja mina aitasin teda veel pesta ning riidesse panna! Ptüi! Hauapõhja talle veel järgi. Reostas sauna ära, mädand!”
“Eit, jäta see Juss hauaski rahu, saunas olid muidugi ta ümber nagu munas kana,” ütles vanamees.
“Eluotsani mõnan teda hauapõhja,” vastas eit. “Tema, raipe pärast pidin ma sinu käest peksa saama ja viimased korrad veel pandlaga!”
“Oled ennegi saand ja ikka lõugade pärast,” ütles Madis.
“Miks see suu on siis mulle loodud, kui ma teda tarvitada ei tohi?” küsis eit.
“Pane tähele, vanamoor, pannal tuleb veel täna,” ähvardas vanamees. “Ennem näen vaeva sinu peksuga, kui et lähen omale uut ulualust otsima.”
Nüüd vaikis saunatädi. Aga mõttes siunas ta Jussi, Andrest ja Mari edasi. Heldene taevas, kui õelad on inimesed! No mis nad temast vaesest vanainimesest ometi tahavad? Poogu end üles või elagu peres, aga lasku ka teda elada. Kas on tema kellegile halba soovinud, on tema kellegi vastu kurja südames kandnud? Mis võib tema sinna parata, kui ta sest päevast saadik, kus Mari oma rinna pere pojale suhu pistis, teda enam kannatada ei või. Aga missugune teine saunatädi võiks seda kannatada? Ei keegi! Jumala eest! Saunatädi nägi oma silmaga, kuidas poiss Mari rinna otsa pandi, ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud.
Ka Andrese väärtus on tädi silmis sest saadik langenud, kui ta Mari omale naiseks võttis. Mõni aeg Mariga elada ja siis ta uuesti tädi juurde sauna saata, sellest oleks tädi aru saanud, see oleks talle isegi meeldinud, aga Marist perenaine teha, Mari ära võtta, temaga õpetaja juurde ja altari ette minna – seda ei saa saunatädi Andresele andeks anda. Ah siis Vargamäele ei olnud paremat perenaist tulemas kui Mari? Oleks võtnud ükskõik kelle, mitte aga Mari.
Nõnda olid saunatädi arvamised pererahva kohta ja need arvamised olid õiged. Aga vanamees ei saanud neist aru, nii väga kartis ta Andrest. Sellest ei saanud jälle eit aru. Oleks tema oma vanameheks, siis kardaks tema ükskõik keda, aga Andrest nüüd enam mitte miski hinna eest, ajagu ta või neid Vargamäelt minema. Mõni mees ka, keda karta, ei saanud omale paremat naistki, võttis Mari. Mis on Mari? Kui tädi võiks, kui ta tohiks, siis ütleks Marile endale suu sisse, mis loom ta õige on. Aga tädi ei tohi, sest ta kardab oma vanameest, kes kardab Andrest, nõnda et tädi isegi nagu Andrest kardaks, oma tahtmise ja parema arusaamise vastu. Ja mis kõige hullem, tädile tundub vahel, et ta peaks Marigi pisut pelgama, muidu läbi ei saa. See teeb elu hirmus raskeks ja tuleviku tumedaks.
Aga tumedad pole päevad ainult saunatädil, vaid ka ülal peres. Andres ja Mari on sõnakehvad ja nende näod on tõsised, nagu poleks nad oma eluga üsna rahul. Tuimalt omaette nohiseb ka sulane-vanapoiss ja lausub vaevalt kellegile lahkema sõna. Nõnda on ta kodus kopitsedes, pastlaid lappides, hobust rakendades või reel pikutades, kui läheb heinu või hagu tooma. Ei laulu ega naeru. Vilegi oleks tal nagu suhu ära kuivanud. Ainuke, kes koeraga ukse ees vahetevahel jändab, temale kõrva huilgab, nii et ta pahaendeliselt ulguma pistab, on noor sõstrasilmne tüdruk. Aga tema vallatusis nähti Vargamäel nagu midagi kurja.
Alles kevade poole, kui jäi sama tüdruk teiseks aastaks ja kui tuli uus sulane, noor, pikk ja sihvakas poiss – alles siis tekkis ka Vargamäe Eesperes rõõmsam ja lõbusam meeleolu. Oli kuulda vilet ja naeru ning ennatut kilkamist.
Pererahvasse endasse see suurt ei puutunud, kuid neil olid omad asjad, mis lahutasid meeli. Nimelt sündis Maril Andresega esimene laps ja pealegi veel