Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
sest, aga näe, ei vii.”
Maret ei saa ega saagi aru, kuidas küll Liisi võib lubada ja siiski mitte teha. Tema on lubanud ja tema kannab.
“Miks Liisi änam ei kanna?” küsib Joosep.
“Liisi ei taha,” vastab Maret.
“Miks? Ta ju lubas,” ütleb Joosep.
“Liisi ütleb, et teie ei too meile saepuru ja laastu kätte, kui isa hakkab uusi kambreid ehitama, sellepärast,” seletab Maret.
“Meie toome tingimata,” ütleb Karla. “Kuda siis muidu saab.”
“Aga mineval suvel varastasime rukkitalgute ajal ema järelt nisuleiba ja tõime teile, aga te kätte ei toond, lubasite muidu,” seletab Maret edasi.
“Ah sellepärast siis Liisi ei kannagi?” küsib Joosep.
“Just sellepärast,” ütleb Maret.
Poisid peavad tasakesti aru ja Maret vahib neid läbi roigaste. Viimaks ütleb Joosep.
“Meie ema tegi odrakaraskit, puht hapupiimaga, ise sõtkus, kas tahad, me lähme toome seda teile ema järelt?”
See on tähtjas teade. Maret peab sellest Liisile sõna viima.
“Oodake!” hüüab ta läbi roigaste poistele ja jookseb ise koju Liisi juurde, kes laastude ja saepuruga kibedasti ametis.
“Joosep pakub nisuleiva eest odrakaraskit,” räägib Maret lõõtsutades Liisile, sest hing kipub kurku kinni jääma. “Puht hapupiimaga tehtud, ema ise sõtkund.”
Liisi ja Maret jooksevad kahekesi aia äärde. Seal lepitakse odrakaraskis lõplikult kokku.
“Kas siis tood meile veel saepuru?” küsib Joosep Liisilt.
“Siis toon,” ütleb Liisi.
“Ja usud, et me kanname kätte, kui isa hakkab uusi kambreid ehitama?” pärib Joosep edasi.
“Jah, siis usun,” kinnitab Liisi.
Nüüd jooksevad Oru poisid omakorda koju: nad lähevad vaatama, kas saaks kuidagi ema järelt odrakaraskit võtta.
Ka Liisi ja Maret lähevad toa juurde ja nad on üpris õnnelikud, sest kõik nende hingelised kahtlused on kõrvaldatud. Nad istuvad haopinu taha päikesepaistele, sest siit on hea näha, millal Oru poisid odrakaraskiga tulevad.
“Kui aga teised enne söönd ei saaks!” õhkab Maret.
“Ei nad saa,” lohutab Liisi. “Pea’s nad jooksevad.”
Pikisilmi ootavad tütarlapsed, aga poistest pole kippu ega kõppu. Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema, et süüa ja siis oma harilikku töösse asuda – Indrekut karjatama, kes juba igale poole ronib ja kõik omale kaela kisub, nii et asjad aina kolisevad. Muidugi, Maret võiks ju vahetevahel aiaaugule joosta, aga kui isa seinal, siis on see võimata.
Nõnda kulub aeg õhtuni. Liisi arvab, et Oru Joosep ja Karla neid jällegi petnud, nagu nad seda tegid juba mullu suvel. Aga õhtul, kui mehed tuppa läinud ja kui Liisi ja Maret tõttavad uusi laastu- ja saepuruhunnikuid üle vaatama, kostab piiriaia poolt vile. Nagu elus jumalavälk pistavad tütarlapsed aia äärde. Teisel pool aeda kohmetanud mullal kükitab Karla.
“Säh, siin on karask,” pistab poiss käe läbi aiaaugu, “Joosep ei saanud tulla, mina pean kohe minema.”
Ütles ja pistis kodu poole, niipalju kui jalad võtsid.
“Näed nüüd,” ütleb Maret, nagu tahaks ta Liisile tema kahtlust ette heita.
“Ikka tõid,” vastab Liisi ja murrab karaskitüki pooleks.
“Katsu kui hea,” kiidab Maret ja mugib kõigest jõust.
“Meie nisuleib oli mullu ka hea,” vastab Liisi.
Nõnda mugivad nad ruttu ja ruttu, kuna karask paiguti hammaste all ragiseb, sest tooja käed olid mullased ja mulda puutus karask ka läbi aiaaugu tulles.
“Kas hoiame teistele ka?” küsib Maret, mõeldes Annit, Annut, Jukut ja Katat, sest Indrekut ei loe nad veel eneste hulka.
“Ütlevad pärast emale,” vaidleb Liisi vastu ja lisab juurde: “Ega nemad saepuru ja laastu kanna.”
Selle põhjendusega on ka Maret nõus. Peaasi: peab ise sööma, siis ei saa keegi teada. Nõnda on kõige parem.
Aga kui karask söödud, hakkavad Liisi ja Maret veel täna õhtul saepuru aia äärde kandma, tahavad paargi korda kumbki rüpes viia. Kõrrepõld on õhtuvilus juba kohmetanud ja kõrs ise torkavalt kõvaks tõmbunud, nii et laste jalad käies kibedat valu tunnevad.
“Sest põle midagi, kannatame aga välja,” manitseb Liisi Maretit.
Ja Maret kannatabki välja, nagu seda teeb Liisigi.
Samal ajal ilmub Mari õue ja küsib tüdrukult, kes loomi toimetab.
“Madli, kas oled lapsi näind? Liisi ja Maret on vajaka.”
“Näe kus teised!” näitab Madli käega.
Mari astub mõne sammu edasi, et haopinu enam ees poleks, ja nüüd näeb ta Liisit ja Maretit, kes põlvili maas aia ääres midagi toimetavad. On juba pisut videvik ja sellepärast ei seleta Mari silm hästi, mis need lapsed seal aia ääres teevad.
“Liisit-Maretit!” hõikab Mari.
Lapsed kargavad püsti ja peksavad kätega oma kuubi.
“Tulge ära koju!” hüüab Mari. “Külm võtab teid ju ära, väljas on üsna viluks läind.”
Lapsed tulevad nagu suured kurjategijad, sest nad arvavad, et võõrasema on juba kõik näinud.
“Mis te seal tegite?” küsib Mari, kes laste kohmetust märkab.
“Ei midagi,” vastab Maret.
“Me muidu,” lausub Liisi.
“Mis teil seal on, et te salgate, nagu oleks teil mõni teab mis saladus?” pärib Mari.
“Ei ole midagi, ainult aja sees roigaste vahel auk,” seletab Liisi.
“Mis selle auguga siis on?”
“Ei ole midagi, muidu on auk,” ütleb Liisi, kuna Maret vaikib, silmad maas.
“Te räägite sellest ajaaugust, nii et minagi tahaks seda auku vaatama minna,” ütleb Mari.
Lapsed vaikivad.
“Noh, kas ütlete, mis teil seal on,” räägib Mari, “muidu lähen ma ise vaatama.”
Lapsed hakkavad nutma, esteks Maret, siis Liisi.
“Mis hull auk teil seal aja sees siis õige on,” ütleb Mari juba päris uudishimuga, astub lastele ligi, puutub neid kätega, silitab, meelitab, julgustab.
Nõnda hakkavad lapsed rääkima ja jutustavad kõik: saepurust, laastudest, odrakaraskist ja isegi mullusest rukkitalgute nisuleivast, mille nad Oru poistele viinud.
“Miks te siis minu salaja võtsite?” küsib Mari nisuleiva puhul.
“Kartsime,” vastab Liisi.
“Olete ikka ka rumalad,” ütleb Mari ja lisab juurde: “Et sinagi, Liisi, targem ei ole, ise juba suur tüdruk. Ega ma põleks ju keeland.”
“Sina ei ole meie ema, sellepärast,” seletab Maret ja mõlemad hakkavad uuesti nutma.
“Kes seda ütleb?” küsis Mari.
“Oru Joosep,” vastas Maret. “Nende ema on rääkind, et sina ei ole meie pärisema.”
Mari on nõutu. Nüüd on tema kord nutta, sest nüüd oleksid nagu lapsed juba arunõudjad ja tema vastuseandja. Ta oli varemalt selle silmapilgu peale mõelnud, aga et ta nii lähedal seisab, seda ei oletanud ta mitte. Ta arvas ikka, et sellega aega küll, aga nüüd on ta nii tühisel juhtumusel käes.
Esteks