Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
ja Maretil oli varrudega suur mure, sest nemad käisid tänavu kahekesi karjas. Juba paar nädalat enne pühi küsisid nad emalt.
“Aga kas meie peame ikka siis karja minema, kui kodus on varrud?”
“Kuis siis,” vastas Mari, “loomad tahavad ikka süüa, ega muidu.”
Aga Mari ise ei uskunud oma sõnu, sest tema arvas, et vähemalt esimeseks pühaks võivad lapsed koju jääda, sest ühe päeva kõhutäied korjavad loomad ka lepiku alt. Ometi ei tahtnud ta lastele tõtt öelda, sest valega arvas ta Liisi ja Mareti rõõmu suurendada. Tõepoolest aga sai laste rõõm suurem, kui Mari isegi oskas ette arvata, sest esimesel pühal läks Sauna-Madis karja, nii et lepikualuse võis teiseks pühaks hoida.
Varrulisi oli suur hulk kutsutud, sest viimased aastad olid põllumehele soodsad olnud, nii et jaksas võõraid sööta ja joota. Kõrvenurga meestest oli kutsutud Kingu Priidu Sooväljalt, see tüse vanapoiss, kes ennem plõnnitas tüdrukuile simlit kui vedas meestega sõrmkooku. Soojast ilmast hoolimata oli tal ehteks kaelas all lihtne valge rätik, selle peal siidirätik ja kõige peal roosa villane sall, mille otsad pintsaku hõlmade alt väljas ripendasid. Olgu kõndides või istudes, ikka ähkis ja puhkis ta, nagu lamaks ta saunalaval või nagu oleks ta mõni vana mesikäpp.
Teistest Soovälja meestest oli kutsutud veel Vihukse Anton oma eidega, sest tema oli hea mehe poolest Andresel abiks käinud ehitusmaterjali vedamas. Oli vaikne mehike, ja niipea kui paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres, poolpuretud suutäis suus, ilma et märkaks seda alla neelata. Tema sai omal ajal kuulsaks kirikus norskamisega, mis nii vali oli, et õpetaja kantslist naabritele käsu andis teda üles äratada. Sestsaadik ei läinud Anton kunagi enam nii kantsli lähedale, vaid istus ikka tahaotsa, kust tema norskamine õpetaja kõrvu ei kostnud. Sellele nii-öelda pühalikule ja pidulikule unele tasakaaluks aga võis Vihukse Anton kibedal töö ajal kas või nädalate kaupa peaaegu ilma magamata elada.
Olid peale nende veel kõrve poolt Ämmasoo Villem oma eidega, Võõsiku Mihkel omaga, samuti ka Hundipalu Tiit ja Rava Kustas. Kukessaare Jaani ja teisi kaugemaid mehi Andres enam ei kutsunud, liig kauged ja võõrad olid nad.
Välimaa poolt olid kohal Metsakandi meestest Aaseme, Võlla ja Aiu oma naistega, siis veel paar peremeest ja perenaist Luistelt. Kutsuti ka Kassiaru Jaskat, aga see jäi tulemata, sest tema naine oli mõisa aidamehe tütar, oskas mõne sõna saksa keeltki, nii et ta seeläbi kuulus pisut kõrgemasse ringkonda, kui oli seda Vargamäe Andres oma Mariga.
Oru Pearuga oli paar viimast aastat rahulikult läbi saadud, sellepärast kutsuti tema kui üleaedne kogu oma perekonnaga, sulane ja tüdruk kaasa arvatud. Muidugi ei puudunud ka saunarahvas, sest need olid ju peaaegu omad inimesed, aitasid kogu aeg peres kaasa.
Et seltskond täielik oleks, siis ei puudunud ka oma nurga rätsep – suur laulja, isamaalane, kõrgete mõtete ja aadetega idealist, kel juba mõnisada rubla linnas intressi peal ja kes enne ei tahtnud jätta kui tuhat rubla täis. Siis tahtis ta rätsepaameti maha panna ja enese täielikult isamaale pühendada: laulda, pasunat puhuda, äratavaid kõnesid pidada, eeskujuks olla kõigile isamaad teenides. Rätsep Taar oli nimelt arvamisel, et seni kui inimene pole varanduslikult kindlustatud, ei või temal olla tõsist arusaamist isamaa-armastusest ega õiget lugupidamistki isamaa vastu. Nõnda oli siis tema tuhanderublaline ideaal ühes ka isamaaline ideaal. Sest tuhat rubla linnas intressil oli tema isamaaarmastuse eluküsimus.
Välimuselt oli Taar lüheldane ja matsakas, värske näovärviga, elavate ja lapselikult heledate ning süütute siniste silmadega, mis aina nagu naeratasid. Laulda võis ta hommikust õhtuni, ja kui kõrvenurga poisid, eriti aga tüdrukud ja noorikud, isamaalisi laule oskasid, siis võlgnesid nad selle eest tänu ainuüksi Taarile. Karjapoistele oli aga lõbus rätsep hoopis teises asjaks kättesaamatuks eeskujuks: ta oskas vilistada, ilma et ta huuli torusse ajas. See oleks otse uskumatuna kõlanud, kui kõik karjapoisid oma silmaga poleks näinud: rätsep vilistab ja ometi ei saa silmaga põrmugi aru, et ta vilistab. Küll katsusid kõik karjapoisid seda järele teha, tegid proovi sulasepoisidki, aga rätsep vilistas nende kõrval nagu mõni noor jumal, kes kiidab vilega oma kallist isamaad.
Lapse ristijaks pidi tulema köster, sest ei tahetud halva teega kiriku juurde logistada, mis väikese lapsega väga tüütu. Et aga köster alles peale lõunat võis Vargamäele sõita, siis kutsuti ka teised külalised samaks ajaks.
Nelipühi esimese püha õhtupoolikul sumises siis kogu Vargamäe Eespere jutukõminast, mis kostis kambrist, toast, reiaaluselt ja rohtaiast. Ka püha talitusegi ajal ei saadud kõiki kambri kokku, vaid nii mõnedki seisid kojas, ukse ees väljas ja lahtiste akende tagagi. Sellest laulminegi nii viisipärane sai, päriselt nagu lauldaks kirikus, kus köster ühes oreli ja kooriga kihutab ees ja kiriku keskpaik laseb silmnäos järel, kuna altariesine laulusõna alles siis algab, kui köster oreliga lõpetab. Siin, Vargamäel, oleks võinud öelda, et köster jäi lauldes ikka köstriks, aga rätsepast sai orel, Andresest ja Hundipalu Tiidust kooripealne, kojast kiriku keskpaik ja aknatagusest altariesine. Ning kui veel arvesse võtta, et nii mõnedki mehed juba tublisti varruõlut olid rüübanud, siis võib ilma pikema seletusetagi mõista, kuidas köster Vargamäel oreliga ees kihutas ja kui pikaks venis järelajajate saba, mille tipp ulatas altari ette, s. t. akna taha. Vihukse Anton sai vist kõige ennem laulu tõsisest mõnust aru, sest peagi magas ta niisuguse norinaga, et eit teda pidi raputama, öeldes.
“Mis sa, pime, siis kohe norinal.”
“Ei anna muidu õiget vahmiili välja,” sosistas eidele Rava Kustas, kes istus Antoni kõrval.
Ometi õnnestus kogu püha talitus väga ilusasti, nii et rahule jäi köster ise, lapse vanemad ja ka kõik kutsutud külalised. Nõnda siis võis pühitsetud suu ja südamega lauda asuda, sest kui köster issameiet luges, posises terve kogudus seda kaasa.
Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel Andres ise, pahemal Hundipalu Tiit, kes pidi köstriga ajama viisipäralist ja tarka juttu, et oleks seadsam.
Pikk pidulaud, valge kui kriit, ägas kausside ja taldrikute raskuse all, sest need olid kuhjaga täis sealiha ahjus hautatult, pajas keedetult ja kerisel küpsetatult, et oleks igaühel võtta, nagu kellegile rohkem maitseb. Võtku igaüks kausist oma käega, niipalju kui kõhtu mahub, ja söögu, kuni süda läikima või kurgus kõtistama hakkab. Lihaliudadega kõrvu süldikausid, heeringataldrikud, võitassid. Ning vorstid kui võmmid, aina nuusuta ja nuusuta ja nilpa keelt, ujuvad teised lausa sulas rasvas. Kõike on küll, kõigest jatkub. Aga ühte peaksid sööjad meeles pidama – lõpuks tulevad veel koogid ja kohv suhkruga kui kalju.
Enne kui juleti näppu söögi või söögialuse külge pista, oodati, mis köster teeb, sest kõik arvasid, et ega tema niisama muidu sööma ei hakka. Ja ei hakanudki, vaid ütles oma salmikese laulmiseks ette ning tegi siis kena palve. Ühesõnaga – kõik nagu kord ja kohus. Aga kui juba natukene aega oli söödud, tõusis köster lauas püsti ja pidas pikema ilmaliku kõne. Kuna tema nagu rätsepki suur isamaaline tegelane oli, siis jutlustas ta ikka ja igal pool oma kõrgeid aateid: soovitas “Linda” aktsiaid, Aleksandri kooli, Eesti Kirjameeste Seltsi, “Postimeest” ja muud sel ajal pakutavat isamaalikku kaupa. Samas vaimus kõneles ta ka täna kõrvenurga rikastele kohaomanikkudele.
Rätsep sattus köstri kõnest vaimustusse, sest räägitud sõnad olid nagu tema südamest tulnud. Suurem hulk ei teadnud midagi arvata, nemad ainult kuulasid. Eriti hoolega tegi seda Vihukse Anton, nii et kui köster veel viis minutitki oleks kõnelenud, siis poleks ta enam suutnud silmi söögilauas lahti hoida.
Ainuke mees, kes köstri kõne kohta midagi oleks võinud arvata, oli Hundipalu Tiit. Aga see ei olnud nähtavasti kõnest kuigi vaimustatud, ennem oleks tahtnud ta nagu vastu rääkida juba kõnelemise ajalgi. Seda ei pannud tähele mitte ainult teised, vaid ka Oru Pearu, kes istus rätsepa vastu teisel pool lauda, kibeledes nagu selle vaimustuse pärast. Pearu ei sallinud ei köstrit ega rätsepat, sest temale oli kahtlane iga inimene, kes rääkis isamaast ja isamaalisist asjust, millest temal polnud vähematki aimu. Kui tal pisutki rohkem teadmisi oleks olnud, siis oleks tahtnud ta isamaalastele öelda.
“Ega me saksad või linna untsakad ole, et te meile isamuast reagite,