Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
asutamisel, mesilaste pidamisel või ükskõik milles. Vähemalt arvas Tiit ise nõnda.
Hundipalu Tiidu juttu tuli kuulama Oru Pearugi, sest naistega ei tahtnud ta asjad pärast tänaseid tempe hästi sobida. Tema katsus esteks Tiidu jutule vahele lõõpida, aga kui ei Tiit ise ega teised temast välja ei teinud, vaid kuulasid, nagu räägiks mitte köster, vaid õpetaja ise põrguvalust, siis jäi ka Pearu oma hallide jõllis silmadega kõnelejale aineti otsa vahtima, nagu püüaks ta iga sõna elavalt alla neelata. Tiit sattus ikka paremasse hoosse.
“Oh, kui nüüd köster kuuleks!” ohkas Pearu ja vahtis Tiidule otseteed suhu.
Aga nõnda ei kestnud see kuigi kaua, sest varsti vajusid Pearu silmad väsinult kinni. Veel kord käristas ta nad lahti, aga siis langesid rasked laud jäädavalt. Juba enne teda oli rohul lamav Vihukse Anton norskama hakanud ja Aaseme vanamehel käsipõsekil olles piip suust maha kukkunud. Neile järgnesid peagi teised, kuni norskas peaaegu terve kogudus, kellele Hundipalu Tiit ilmalikku jutlust pidas. Ärkvel oli veel Vargamäe Andres, kes istus Tiidu kõrval, ja Kingu Priidu, kel kahe rätiku ja villase salliga higitilgad pärlitena otsa ees.
“Lähme ära, las nad magavad,” ütles Andres tasa.
Seda tahtis ka Hundipalu Tiit teha, aga kuna ta kõne parimas hoos ja hääl vali ning hele, siis ärkas Pearu silmapilk, niipea kui Tiidu kõne vaikis.
“Ole reod,” siunas Pearu silmi pärani ajades, “kisub ja kisub silmad kinni, nagu loeks eit piibliraamatut või kuulaks kirikus õpetaja jutlust. Tiit, sa peaks oma poja õige õpetajaks koolitama, sul head lõuad ja jaal, pojal ehk tuleb niisama… Hei! Vihukse! Mis sa norised! Ja sina, Vuaseme Vuadu, kus su piip on? Ajad noore rohu põlema. Mis te, põrgulised, magate, Tiit reagib ju. Muast lahti, muidu tulevad naised nõgestega!”
Virgusid kõik, aga enam ei saanud Hundipalu Tiit kõnega hakkama, sest vaevalt sai ta lausuda “nagu ütles” või “nagu tegi”, kui juba mõni mees tõepoolest midagi ütles või midagi tegi, mis sulges Tiidu suu. Kõigil olid varsti nii tähtsad asjad jutustada, et pidi maksku mis maksab üksteisest üle karjuma.
Õhtusöögil valitses laua ääres üldine kisa ja kära. Kostsid juba naistegi hääled, sest mõned olid rüübanud punasest pudelist ja maitsnud meeste kannu märjukest. Üsna tummad olid Vargamäe perenaised ja Andresegi häält polnud suuremat kuulda, selle tasuks aga karjus Pearu kõigi kolme eest, karjus isegi siis, kui tahtis naabrile kõrva sisse rääkida salajuttu. Aga naabri kõrvatrumlid pidasid vastu, see ei raputanud pead ega midagi. Kui niisugune salajutt oleks räägitud koera kõrva, siis oleks see tingimata kõrvu laksutanud, nina vastu taevast tõstnud ja ulguma pistnud.
Ka pärast lauast tõusmist kestis endine kära kaugele üle poolöö.
Alles hommiku poole hakkasid mehed üksteise järele reast välja langema. Päike oli juba ammugi tõusnud, kui viimasena õllekannu juures laua ääres istus Oru Pearu. Tema kõrval, rõõtsakil laual, norises Vihukse Anton, keda Pearu katsus äratada, ilma et sel tagajärgi oleks olnud. Nõnda siis rüüpas Pearu üksinda kannust ja sonis.
“Magab… magavad… Mina üksi… Issanda pale ees. Hallelooja! Uamen!.. Kas on linnukesel muret… ja needsinatsed teised sõnad… Uamen!”
“Vanamees, hakkame koju minema, kõik magavad juba,” ütles teisepere eit juba kümnendat korda.
“Armas vanamoor,” ütles Pearu oma halle silmi lahti käristades, “meie üksi seisame Issanda ees, sest kirjutud on… nojah… kirjutud on… oh inimene usinast… ja need teised sõnad. Säh, joo, vanamoor, mu kallis lambasihver.”
Aga eit ei tahtnud juua, tema tahtis ainult oma vanamehe koju viia. Ta võttis tal ümbert kinni ja katsus vanameest laua tagant üles tõsta. Ometi viimaks võttis see jalad alla. Algas kojuminek. Aga tee oli hirmus kitsas, kõver ja kallak, õnneks, et viis alla mäge.
Kui Oru eit oma vanamehega koju õueväravasse jõudis, hakkasid kirikukellad lööma.
“Veart kellad,” sonis Pearu eide najal väravast sisse tuigerdades. “Väga veart kellad… üle raba… üle soo… üle heinamaa… veart kellad… pim-pam, piu-pau, pim-pam, piu-pau…”
Nõnda lõppes varrude esimene päev teise päeva hommikul, kui päike oli juba kõrgel taevas.
Lõokesed lõõritasid Vargamäe kohal.
XXVIII
Järgmine talv oli kõrvenurgale väga õnnetu. Tõelikult ei teadnud keegi, mis küll võiks nii suure õnnetuse põhjuseks olla. Siiski, üks oli, kes teadis – õpetaja kantslis. Temale oli kõik üsna selge. Iga pühapäev kinnitas ta, et kõiges on süüdi rahvas ise oma suure patuga. Mis peaasi: kõik tahavad olla nagu saksad, nagu saksad. Aga jumal ei anna ennast pilgata. Mis inimene külvab, seda tema ka lõikab. Kes liha peale külvab, see lõikab lihast igavest hukatust.
Õnnetus sai alguse Kassiarult. Kui vana Jaska millalgi laadasõidult jälle koju tuli, jäid tal lapsed üksteise järel kõik haigeks, nagu oleks mõni lausuja talle laadalt lastehaiguse kojuviimiseks kaasa andnud. Haigus võttis kohe hädaohtliku pöörde, ähvardades laste kurgud kinni matta. Ei jõutud asjas õieti täielikule teadvuselegi, kui juba suri esimene laps ja varsti peale seda teine. Polnud muud, kui hakka matuste vastu valmistuma.
Peiepidu kahele lapsele tehti Kassiaru talu ja Jaska kuulsa nime kohane. Ümberkaudsed peremehed ja perenaised olid kõik koos. Harva leidus, kes puudus, nende seas ka Vargamäe Andres oma Mariga. Neid oli küll kutsumas käidud, aga nemad polnud veel unustanud, et nad nelipühis Kassiaru omi asjata Vargamäele varrule ootasid. Kui neil ei kõlvanud Vargamäele tulla, miks pidid siis nemad kohe Kassiarule minema? Ons matused tähtsamad kui varrud.
Need olid kuulmata kurvad matused, sest samal ajal, kui söödi ja joodi kahe auks, kes puhkasid puusärgis, käed rinnal, vaakusid juba kolm teist last sängis hinge. Laste seisukord olid sedavõrd raske, et ema ise ei saanud koolnuid nende viimsele puhkepaigale minna saatma, vaid pidi koju jääma teisi suretama. Nii uskumata kui see ka kõigile näis, ometi oli nõnda, et kui matuselised õhtuvidevikus surnuaialt koju jõudsid, oli Kassiarul juba jällegi kaks väikest laipa – kaksikud sündides, kaksikud ka surres, mõlemad poisid. See rabas matuselisi nõnda, et ühelgi ei läinud enam söök ega jook sisse, sest igaüks pidi tahes või tahtmata iseenda laste peale mõtlema, kes jäid omapead koju. Leidus neidki, kes sõnalausumata kreskule istusid ning tühja kõhuga koju sõitsid, nagu oleks neil vanakuri ise kannul. Sõitsid vaikides puristava ja aurava hobusega, kuna aga Kassiarul samal ajal asjata ootasid sööjaid auravad verivorstid, lihakausid, sülditaldrikud, peen- ja saialeivad, paremad ja peenemad kui kusagil mujal.
Kaksikud poisid viidi juba üsna vaikselt maha, sest matuselisi polnud kuigi palju ilmunud. Kassiarul oldi sedavõrd arutud, et ei teatud enam, keda kutsuda või keda mitte. Õnnetus oli suurem, kui isa ja ema mõistus suutis kanda, olgugi et üks oli kaval hobuseparisnik ja teine peaaegu haritud nagu mõni saks.
Kahele paarile järgnes kaks üksikut laipa surnuaiale, kuhu nende hauad kõik kõrvuti kaevati. Viimane neist viidi maha nii lihtsalt, nagu polekski ta Kassiaru Jaska ja tema Matilde oma laps, vaid mõni sauniku poeg. Kui poleks talle kahe kellaga löödud, siis poleks tema matustes midagi peremehelikku olnudki. Kõigist lastest jäi vanemate silmateraks üksainus: pooleaastane Maali ema rinna otsas. Ema ise istus nagu vahakuju, ükskõikne ja külm, nagu poleks temal sellest midagi, on lapsel ta süles veel hing sees või on ka tema hingetu nagu teisedki, keda viidi surnuaiale. Esimese lapsepaari suremisel nuttis ta, teise paari juures murdis ta ainult käsi, silmad kilavalt kuivad peas, kahe viimase lapse surivoodil muutus ta juba selleks, millena ta praegu liigub Kassiaru suuris hooneis – elavaks varjuks.
Kassiaru Jaska oma eidega polnud kunagi suur kirikusõber, aga nüüd nõrkus pisut ka tema süda, nõtkusid ka tema põlved. Eit ei saanud kuidagi muidu, kui pidi isiklikult õpetaja juurde ilmuma tröösti otsima: ehk teab ometi tema, miks neile see karistus kaela saadeti. Raske oli õpetajagi seisukord neil raskeil päevil. Sest mis pidi ta muud tegema kui rikka perenaise ja tema uhkeldaja vanamehe kanget südant nõrgutama. Issand ei taha ju külmaks pealtvaatajaks jääda, kui Kassiaru Jaska kihutab mööda laatu ümber