Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
et ta oleks suutnud laste surma välja kannatada, nüüd ometi on tal rahu.
Mõisa välja kõrgemale kohale jõudes pidi surnute voor pisut seisatama ja paaril korral valget rätikut lehvitama, sest millegipärast ei hakanud kirikumees kohe kella lööma ja ilma selleta ei tahetud edasi sõita, sest see poleks käinud mitte ainult pühakirja vastu, vaid oleks lahkkõlas seisnud ka surnute ja nende omaksete auga. Oodates sai Rava Kustas mahti mõne lõõpiva sõna lausuda, öeldes.
“Kirikumees läks muidugi õpetajaga aru pidama, et kudas meiega nüüd õige saab, kas peame igaüks kahe kella eest maksma või maksame summa peale kokku kahe eest. Sest kui maksame igaüks kahe eest, siis peaks kirikumehel kuusteist kella lüüa olema, aga temal on ikka ainult kaks. Tähendab, siis ikka kõik kokku kahe eest, nõnda oleks õigus.”
“Eks iga surnu matjad kuula oma kõrvaga kahte kella,” arvas Kukessaare Jaan.
“Ega me kuulmise eest maksa, vaid löömise eest, sest kui kuulmise eest, siis peaks Hundipalu Tiit ja Oru Pearu kumbki nelja kella kuulma. Aga ei kuule ühti nelja, ikka kahte, sest kahte lüüakse,” seletas Kustas, millega meeste jutt seks korraks lõppeski, sest kirikukellad hakkasid lööma ja surnute voor liikuma.
Kui välimaa mehed tänini kõrvenurgaga polnud arvestanud, siis pidid nad seda nüüd tegema: nende surnute voor oli sedavõrd pikk, et niisugust polnud siin veel keegi näinud. Ja mitte sel ainsal pühapäeval. Jumala viha ja tasuhimu ei kustunud niipea.
Juba järgmisel pühapäeval oli matusekord ka Vargamäe Andrese ja Aaseme rahva käes. Nõnda nägid kõik, et ei aita vöörmündri amet ega tõe ning õiguse nõudmine, millest rääkis Mäe Andres Oru Pearuga kohut käies ja kembeldes. Pidi olema mingisugune salajane asi, milles olid süüdi kõik – rentnikud ja kohaomanikud, vagad ja kurjad, õiged ja ülekohtused. Ja et Kassiaru Jaskat kõige enne ja kõige raskemini karistati, siis pidi tema olema see kurja juur. Arvati ja arutati, et mis see küll peaks olema, kuni viimaks avanesid kõigi silmad.
Aastaid tagasi sai laadateel, kahe kõrtsi vahel, keegi omanurgamees, suur joodik ja kange kakleja, imelikul viisil surma. Asja uuriti ja arutati, kuulati üle Kassiaru Jaska, Aaseme Aadu, Oru Pearu, Hundipalu Tiit, Ämmasoo Villem, Rava Kustas ja palju teisi, kes olid tol korral laadaliste seas. Aga juurdlus ei toonud suure joomari surma kohta selgust. Suust suhu käis aga kuulujutt, et Kassiaru Jaska pidi Õssu surmas nii või teisiti tingimata süüdi olema. Tema pidi olema viinaga ja rahaga mehed palganud, kes Õssu hingetulukese kustutasid, pealegi veel nii kavalasti, et õieti sedagi ei võidud kindlaks teha, on ta tapetud või õnnetult otsa saanud. Teised omanurgamehed, kes samal ajal üheskoos laadalt tulid, pidid asjast rohkem teadma, kui nad juurdlusel rääkisid. Et Jaskat õiguse käest päästa, vaikisid nad või väänasid lausa tõde.
Nõnda pääsid tol korral kõik ilmaliku kohtu käest, aga nüüd sirutas jumal oma käe välja ja selle ees polnud enam kellegil peidupaika. Pealegi kinnitasid veel kõik: “Tähendab, Jaska oli Õssu surmas süüdi. Tema laskis selle joomari, kakleja ja pikanäpumehe vere valada ja jumal nõudis selle eest tema kuus last, sest mitte inimene ei pea inimese verd valama, vaid jumal ise võib seda, sest tema on inimese loonud.” Süüdi pidid olema ka kõik teised kõrvenurga mehed, kes ühes Jaskaga laadalt tulid, sest miks muidu saadeti surm ka nende majja, ainult nende süü oli väiksem, palju väiksem, nagu ka nende laste suremine kasinam.
Aga miks surevad siis Vargamäe Andrese ja Mari lapsed, Andres ei olnudki tol korral laadal, vaid vedas sulasega jõeäärest heinu? küsiti. Selle kohta teadis kõige selgema vastuse anda saunatädi, kes ütles: “Armas aeg! Aga Juss! Kes tappis Jussi? Kes ajas ta kuuseoksa? Ega täie aruga inime ometi ise sinna lähe. Küsige seda Andreselt ja Marilt. Inimeste kohtu ees nad muidugi salgavad, aga eks katsugu jumala ees. Nüüd on neil käes, oodake aga! Ega see veel sellega jää.”
Ja ei jäänudki sellega, sest esteks surid Maril Juku ja Kata, siis Andresel kolmas tütar Anni. Nõnda ei jäänudki Jussil enam võsusid Vargamäele.
“Nõuab omad kõik kätte,” ütles saunatädi, “ei jäta Andrese ja Mari vintsutada ühtegi. Nõuab oma õigust, ütleb, et kui ajasite minu enese mulda, siis tooge ka mu lapsed surnuaiale või surnuaia taha, ükskõik, aga siin peavad nad olema, minu juures, mitte teie piitsa all.”
Mari enda otsus laste suremise kohta ei erinenud palju saunatädi omast, kuigi ta selle otsuse hoidis ainult iseenda teada. Uuesti said elavaks Lullu lorilaulu hirmsad sõnad, mille mõtet ta alles nüüd arvas õieti mõistvat. Üksi jäädes nägi Mari ikka ja jälle kirstusahtlis lauluraamatut sealt vahelt paistva paberilehega, millel aina salmid, salmid ja salmid, üks koledam kui teine.
Laste haigeksjäämisel püüdis Mari end trööstida, sest ehk küll sellest haigusest ükski polnud pääsnud, ometi võis jumal imet teha, kui ta aga tahab. Mari uskus seda nii kaljukindlalt, et kui usk üldse midagi võib, siis pidi ta nüüd imet tegema. Aga Mari usk ei võinud midagi, sest jumal ei tahtnud. Sellest hoolimata hoidis Mari tema hõlmast veel siis kramplikult kinni, kui Kata oli juba oma nääpsukesed liikmed külmalt ja kangelt lautsil välja sirutanud. Ei kunagi olnud Mari varem märganud, et tema ja Jussi Katakesel võisid nii armsad ja nääpsukesed liikmed olla. Kummuli maas nuuksus ta oma lahkunud lapse ees ja põlvedel ronis ta Juku voodi juurde härdas palves, et jumal temagi peale armu heidaks, ema peale halastaks. Aga jumal oli tumm ja kurt. Julmalt ja armuheitmatult sulges ta ka Juku kõri ja pani ta Kata kõrvale lautsile igaveseks puhkuseks.
“Olen siis tõesti mina ainuüksi süüdi?” nuuksus Mari oma südames öösel ja päeval. Nutt oli tal saanud nagu söögi ja joogi ning magamise aseaineks. Kui ka pisaraid enam poleks olnud, siis oleks ta vististi surnud ühes oma lastega, nagu suri Võlla Kai – põua pärast silmis. Ka Kassiaru Matilde oleks ühes lastega hauda läinud, varem või hiljem, kui ta poleks tagasi saanud pisaraid. Nõnda arvasid kõik. Aga Vargamäe Mari võis vahetpidamata nutta, kuni paistetasid silmad ja läksid punaseks nagu vereklomp – see päästis ta hinge teistele lastele.
“Eks ei ajand õnnis Krõõt mind esimesele patumõttele?” jatkas Mari. “Tema ütles, et ma peaks tulema tema asemele, saama tema laste emaks. Olen ma siis nüüd tema lastele kurja teind või halba taht? Olen ma neid halvemaks pidand kui iseoma lapsi, olgu need saadud Jussi või Andresega? Jumal ise näeb, et ma põle seda taht ega teind. Mina ei taht ju Vargamäe perenaiseks ega Andrest omale meheks, sest minul oli juba Juss, ainult Jussile oleks taht sirgeid jalgu ja pikemat kaela, et ta ulataks ilusti õlgade vahelt välja nagu teistel meestel. Seda ma tahtsin. Aga oli see siis nii suur patt? Mis siis mina olen kurja teind, et minu laste isa jalad ja kael peavad niisukesed olema? Siiski ei põlgand ma teda, ega seda ole! Aga Andres ei and mulle rahu, nagu oleks Krõõt meid oma sõnadega ära teind. Nõnda see oli ja mina põle rohkem süüdi kui Andres.”
See viimane küsimus kippus muutuma Maril küsimuste küsimuseks. Mõni seda teab, millega kõik oleks lõppenud, kui ka Andrese noorem tütar Anni poleks haigeks jäänud, mis tõendas, et Andreski Jussi surmas süüta pole.
Oma pisaraid püüdis Mari laste eest niipalju varjata, kui vähegi võis, aga ikkagi nähti teda siin-seal silmi pühkimas. Teised lapsed harjusid varsti ema nutuga, aga Indrek mitte. Tema ei saanud kunagi muidu, kui pidi emaga kaasa nutma: surus pea ema riietesse ja karjus.
“Sina oled ainuke, kes patuhimus sigitatud, sellepärast nutad sa,” mõtles Mari oma ja Andrese vanema poja kohta. “Sinu veres on surmasüüdi, sellepärast.”
Samal ajal, kui ta nõnda mõtles, küsis ta lapselt, katsudes ise naeratada.
“Mis siis sina nutad?”
“Ema nutab,” vastas poiss.
“Ema änam ei nuta,” trööstis Mari last. “Ema änam ilmaski ei nuta, Innu ka ei tohi nutta, nutt teeb silmad haigeks.”
“Juku ja Kata viiakse kolliauku,” ütles poiss.
“Kes seda ütles? Kust sa seda tead?” küsis Mari.
“Tean,” kinnitas poiss. “Teised ütlesid.”
Mari ei saanud parata, jällegi purskasid silmist tal pisarad. Nutma hakkas ka poiss uuesti, misjuures ta nägu nii imelikult, nagu vanainimeselikult