Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
teistega tõusis lauast ka Pearu, ja et tal pükse jalas polnud, siis pidi ta paratamata paljareisi varruliste keskel kõndima. Kõlblusevastast polnud selles küll midagi, sest tal oli seljas ilus valge linane särk, mis ulatas põlvini, ja kaelas kirju sitsirätik, sõlm lõua all. Aga niisugune kõndimine haavas kasinate ja neitsilikkude perenaiste viisakusetundeid ja nemad arvasid, et neil on võimata ainult pealtvaatajaiks jääda. Kui siis Pearu välja päikesepaistele astus, ilmusid naised vitste, tikerpuuokste ja värskete nõgestega ning algas üleannetu karistamine – aina mööda paljaid sääri, mis särgi alt välja paistsid. Esteks kannatas Pearu, aga siis pistis ta naiste eest jooksu, need suure kisaga järele. Pearu jooksis õueväravast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja rukki vahel. Aga purjus pea tõttu komistas ta ja kukkus rukki äärde maha. Et naised tal kannul olid, siis ei saanud ta enam üles tõusta ega uuesti jooksu pista, vaid ajas enda kükakile ja peitis jalad ning sääred särgisaba sisse. Aga naised ei hoolinud sellest. Silmapilk kisti Pearul särk üle piha kukla peale kokku ja vitsad, tikerpuuraod ja nõgesed töötasid roosal seljal, pihal ja tagumikul, kuni hakkasid paistma siin-seal verepiisad. Pearu karjus.
“Palu andeks!” käskis Hundipalu perenaine.
“Palun andeks, et eided mu t…i tahtsid näha,” vastas Pearu.
“Andke!” kõlas igast küljest.
Särk kisti Pearul uuesti üle piha. Mõnes kohas lõi juba veri roosal ihul nirisema. Mehed seisid natukene maad eemal õueväravas ja ässitasid naisi. Lapsed piilusid rukki ääres ja aianurkade taga.
“Kas palud?” küsisid naised Pearult.
“Palun,” vastas see juba üsna taltsalt.
“Palu!” kõlas käsk.
Ja nüüd palus Pearu üsna tõsiselt naisi. Nõnda lõpetati peksmine. Naised läksid minema ja jätsid Pearu sinnapaika. See kükitas esteks natukene aega üksinda rukki ääres ja tõusis siis püsti. Aga kui ta mõtles õuevärava poole minema hakata, nägi ta, et naabri teine poeg Indrek istub rukkiserval, vahib temale otsa ja nutab. See tegi Pearu südame kohe härdaks, meele haledaks. Ta astus lapse juurde, võttis selle sülle, ja kui poiss siis peaaegu suure häälega karjuma pistis, ilma et ta Pearu sülest maha kipuks, hakkas ka Pearu peaaegu väikese lapsena tönnima ja nõnda läksidki nad kahekesi õueväravast sisse. Keset õue tuli neile Mari vastu.
“Tema üksi haletseb mind,” nuttis Pearu naabriperenaise ees seistes, “ja nemad tahavad ta hobusevargaks teha… nemad kõik… Andres, Tiit, rätsep ja köster… kõik nad ihkavad poisi hinge. Sest kirjutatud on: oh jumala tall ja needsinatsed teised sõnad, mis ep ole mitte kirjutud.”
Sel silmapilgul jõudis Oru eit takuste pükste ja pihtkasukaga pärale. Teda nähes andis Pearu kohe lapse Mari sülle ja hüüdis.
“Minu kallis vanamoor, minu armas lambasihver, ometi tuled mulle appi! Külaeided murravad mu ära, sest ep ole mitte kirjutud, et sina ei pea himustama oma ligimese meest, vaid – naist!”
“Pane püksid jalga!” hüüdsid võõrad naised Pearule. Aga see ei teinud sellest väljagi, vaid ütles oma eidele.
“Kallis vanamoor, vuata, mis nad mu’ga tegid.” Nende sõnadega tõstis ta oma särgi kaenla alla ja pööras selja naise poole.
“Anname veel!” hüüdsid eided, kui nägid Pearu punaseks peksetud selga. “Või tema kisub särgi kaela!”
“Kui külanaised võivad mu särgi kaela kiskuda, miks ma siis ise ei või,” vastas Pearu.
Ja selle asemel, et püksid nüüd kohe jalga tõmmata, pani Pearu nad pahemale käele, võttis siis eide kaela ümbert kinni ja kõndis nõnda päiksepaistel mööda õue.
“Vanamees, pane püksid jalga,” palus eit.
“Las veri kuivab enne ära,” vastas Pearu.
“Veri ongi kuivand,” ütles eit.
Viimaks ometi tõmbas Pearu püksid jalga ja pani pihtkasuka selga. Aga nüüd tuli tal kohe uus mõte.
“Kus on rätsep?” hüüdis ta. “Tema pärast sain ma naiste käest peksa. Kus on pressraud ja hapu kali?”
Aga rätsep oli ühes köstriga minekut teinud. Köster vabandus ajapuudusega nii rutulist lahkumist, aga vististi oli see ainult ettekääne, põhjuseks oli Pearu oma tempudega. Seesama oli ka rätsepa lahkumise põhjus, sest tema tundis Pearut ja teadis, et ega asi ainult sellega lõpe. Ometi oli rätsepal selle kõrval veel teine põhjus, mis samuti tähtjas: köstriga kahekesi jäädes lootis ta õmblusest võida juttu teha. Oli küll esimene püha, mil kohatu rääkida argipäeva tööst ja toimetusest, aga päike vajus juba õhtu poole ja Pearu oma tempudega oli niikuinii juba seda kallist päeva sedavõrd “retsinud”, et polegi ehk nii väga hull, kui rätsep katset teeb köstriga pisut ilmalikku juttu ajada. Sest köster pole ju õpetaja, tema ei seisa kirikule nii lähedal. Õpetajaga räägi kas või kündmisest ja sõnnikuveost, ikka oleks nagu pisut issameie ja peatükkide maiku.
Köstrile hobuohje kätte andes vabandas Vargamäe Andres üleaedse tegu nii hästi, kui oskas, aga polnud parata, temp jäi ikkagi tembuks. Rätsep oli veel Vargamäelt alla minnes Pearu pükstest heidutatud ja juba mitmendat korda kinnitas ta köstrile.
“Jah, kurb, väga kurb, Oru Pearu ei pea vaimuvalgusest lugu, tema ei salli aateid.”
“Aga naised,” kihistas köstriisand naerda, “need olid vaprad! Küllap nemad Pearulegi viimaks vaimuvalgust ja aateid õpetavad.”
Rätsep kui kasinate elukommetega vanapoiss ei saanud köstriisanda naerust kuidagi aru. Veel siis, kui nad jõudsid üle soosilla, Aaseme välja äärde, kinnitas ta.
“Ei, ei, köstriisand, rahvas ei armasta vaimuvalgust.”
“Soo, nüüd on õhk puhas,” ütles Andres, kui ta köstri oli õueväravast välja saatnud.
“Pearu, sinder, peletas köstriisanda minema,” ütles Aaseme vanamees, kel väga piinlik, et tema kui kiriku vöölmündri ringkonnas niisugused hullud asjad pidid sündima.
“Köstrist põle nii väga lugugi, aga rätsepast on kahju,” ütles Hundipalu Tiit, “see oleks meile laulnud. Kirikus põle köstri häält kuuldagi, aga kui Taar oma toru koori äärelt lahti teeb, siis tead, et käib üle kiriku, nii et õpetajagi kuuleb altari ees.”
Piduliku tundmuse tõstmiseks katsusid mehed omasoodu laulu jöriseda, aga sellest ei tahtnud midagi välja tulla, sest ikka laskis Pearu oma toruga sekka ja et tema toru ajas sootuks oma joru, siis läksid ka teiste hääled segi.
“Las naised parem laulavad,” arvas Hundipalu Tiit.
“Eided ja vanamoorid, naised ja noorikud!” hüüdis Pearu ja tuigerdas nende poole, “laske oma armast jaalt kuulda, sest te peksite mu reied küllalt veriseks, mu oma eit vuatas kõik viimane ilusti läbi. Ma istun te ette murule ja kuulan ning ei tõsta oma kisa ega silmi teps.”
Pearu läks ja jäigi naistega vaterdama, sest nendega oli tal lõbusam kui meeste seltsis. Mehed istusid ja lamesklesid rohtaias värskel rohul põõsaste vahel. Pearust vabanedes püüti juttu uuesti isamaalikkudele asjadele juhtida. Kõnelejaks võis siin olla ainult Hundipalu Tiit, sest teised ei teadnud mitte kui midagi, välja arvatud ehk Vargamäe Andres, sest temal oli kapis peale vaimulikkude raamatute ka mõni ilmalik, üks isegi peaaegu piibli suurune, aga ilma kaanteta ja esimeste lehtedeta, nii et keegi ei teadnud, mis raamat see õieti on. Hundipalu Tiitki oli seda raamatut lugenud, aga ka tema ei saanud temast aru ega otsa.
Hundipalu Tiit oskas ja armastas rääkida. Tema kõne algas ikka sellega, et ta kõige harilikumale lausele juurde lisas: nagu ütles see ja see või tegi see ja see. Ja et ükski ei teadnud, kes nõnda ütles või tegi, siis pidi Tiit seletama. Seega oligi päris jutuots käes. Ja oli see juba kord käes, siis voolas vaheldamisi Aleksandri koolist ja kolmest isamaa kõnest, “Linda” aktsiatest ja Isamaa sündinud asjust, Joosep Haideni elukäigust ja Eesti Kirjameeste Seltsist, Nalja-Märdist ja Kalja-Pärdist ning Oja möldrist, vagast Jenoveevast ja Jakobsonist, eriti just viimasest.