Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
nagu põleks ma tervel eluajal muud teindki. Aga ma olen ju kümmekond aastat mõisale härgi ostnud ja olen kasulikult ostnud, see peaks ometi jumalale meelepärane töö olema.”
“See on ju ka,” arvas perenaine oma vagas südames, “ja sellepärast ehk jäetigi Maali meile rõõmuks ning lootuseks.”
“Ehk tullakse ka sellele järele, ä’ä suurusta nii ruttu,” vastas mees, kes püüdis nagu jumalat iseenda vastu üles ässitada. Naine hakkas nutma ja ütles.
“Sa räägid, nagu oleks sul kahju, et Maali meil järele jäi.”
“Ei,” vastas mees, “aga mu hing on täis, et miks just meid nõnda nuheldakse, nagu oleks meie need kõige suuremad kurjategijad. Nagu teised ei paristaks hobuseid ega jooks kõrtsis. Mina lasen veel teistelegi anda, aga teised ei tee sedagi, joovad ainult ise. Miks siis just meie lapsed pidid surema? On see õigus?”
“Õpetaja ütleb, et peab nõudma mitte õigust, vaid paluma armu, kõik muu on kurjast,” seletas perenaine silmi pühkides.
“Miks siis just mina pean armu paluma, mitte teised?” küsis Jaska. “Olen mina see kõige vaesem ja viletsam? Teised võivad õigusega elada, ainult mina palugu armu. Aga minul on suurem koht ja rohkem raha kui neil.”
“Ehk tulevad ka teistel katsumise päevad!” õhkas perenaine oma vagas südames, nagu paluks ta Issandale neile seda katsumist. Tema arvas, et oleks tõesti hea, kui ka teised peaksid hakkama armu paluma, sest siis saaks ehk ka tema vanamees sellega toime, muidu aga lubab ta südame kanguses ennem oma viimase lapse jumalale, kui et ta oma meelt pööraks kõigevägevama pale ees.
Varsti näiski, nagu oleks jumal Kassiaru emanda vaga õhkamist kuulda võtnud.
Kõige enne tabas kuri kaelahaigus nende lapsi, kes käisid Kassiarul kahe esimese lapse matusel. Nagu oleks Kassiaru langenud äkki jumala erilise viha alla, nii et ei tohi enam appi minna tema lapsigi maha viima! Niipea kui pistad jalad üle ukse sinna, et osa võtta nende raskest leinast, kohe saadetakse sulle endale sama lein kaela.
Haigeks jäid lapsed Orul, Hundipalus, Ämmasool ja Raval ning igal pool pidas surm varsti lõikust. Oli lõpuks peaaegu nõnda, et igaüks pidi matma iseoma lapsed, kellegil polnud võimalik teise juurde matusele minna.
Orul suri kaks väiksemat last – tütar ja poeg, suuremad ja päris väetikesed jäid terveks. Hundipalu mattis kaks tükki, neli jäid haigusest ja surmast puutumata. Siia olid ka Vargamäe Andres ja Mari matusele kutsutud, sest nende lapsekari kilkas alles rõõmsasti.
Oli imeliselt õudne pilt külmal ja selgel pühapäeva hommikul. Päike tõusis, nagu oleks ta verre kastetud. Väljaäärsed kaasikud ja soo võserik oli paksus valges härmas, nagu oleksid puud äkki helendava lehestiku saanud. Eemal väljaotsal kaskedes paistsid tedrekuked kui kustunud söed vaikselt valuva hõõguse keskel.
Hundipalus seati alles puusärke reele, kui alt soolt hakkasid paistma kaks-kolm hobust: sealt tuli Rava Kustas oma pojukesega, kelle surm võtnud peaaegu ema rinna otsast. Aga veel polnud Rava Kustas Hundipalu välja alla jõudnud, kui juba kaugemal tuli nähtavale teine voor: seal vedas väsinud hobusekronuga surnuaia poole Kukessaare Jaan oma tütart, kes juba karjaskäija. Hundipalul peatasid mõlemad voorid, oodates, et see oma puusärkidega ees läheks – ikka riburada mööda, nagu jumal ise taludki loomisel laia sohu tippinud.
Nõnda siis läks Hundipalu mäelt neli laudkasti üksteise järele alla soo poole. Lumi karjus reejalaste all, nagu krigistaks keegi meeletus vihas või valus tuhandeid hambaid. Eemalt kuulduna näis isegi nõnda, nagu karjuksid lapsed alles valgeis laudkastides, mis paigutatud regedele, õlekubud aluseks. Aga ükski ei kuule nende väetit kisa, sest kõik on nende ümber kurdiks jäänud, omaksed ja võõrad.
Kui see surnuvoor jõudis sinnamaale, et ulatas nägema Ämmasoo õue, siis paistis, et seal ootab juba üks puusärk veel, kuna teist alles sinna seatakse: esimene oli Võõsiku Anna, kes naabri väravasse peatama jäänud, teine Ämmasoo Kusti. Ühes olid nad mänginud, ühes taheti nad ka surnuaiale viia, et oleks seltsis segasem. Hundipalu, kes oma voori eesotsas sõitis, pidas hobuse kinni, kuni Ämmasoo ja Võõsiku voor tema ette olid jõudnud, siis alles mindi edasi.
Heideti pilk üle soo Kingu väljamäe poole. Selle kõrgemal tipul seisis üksik inimene kui must post. Vististi oli see Priidu ise, kes oli tulnud eemalt matuserongi vaatama, sest temal omal kui poissmehel polnud ju lapsi, keda surm oleks võinud võtta, ja teiste Soovälja meeste omad olid alles terved.
“Kingu Priidul hea põli,” arvas Ämmasoo küürakas eit, “põle tal laste matmist ega kedagi.”
Vanamees ei lausunud eidele sõnagi vastuseks. Aga kaugel tagapool, kus ei võidud Ämmasoo eite kuidagi kuulda, ütles Rava Kustas, nagu mõtleks tema eidele vastata.
“Jah, mis Kingu Priidul viga, põle muud kui võta simmel kätte ja plõnnita, las teiste lapsed tantsivad.”
“Tänagi ei või sa ilma lõõpimata,” manitses teda naine.
“Ei noh, ega see lõõpimine ole,” kaitses end Kustas, “Priidul põle ju naist ega last, ainult simmel ja see roju ei sure ju.”
Niipalju oli terves pikas matuserongis juttu kuulda Kingu Priidust, keda arvati seisvat oma väljamäel. Muidu sõideti üsna vaikselt edasi, ainult reed karjusid soomadalikul topsakate ja tihedaiks härmatanud kaskede vahel. Aga ei olnud ainustki rege, kus poleks pühitud silmi, nagu oleks kõigil nii väga kahju Priidust, kes peab üksinda seisma seal üleval väljamäel. Silmi pühkis Rava Kustaski, kui rääkis lõõpivat juttu Priidust ja tema simlist.
Oru lähemale jõudes paistis kõigile silma, et seal seisab mitu hobust. Ka siin paigutati kaks kirstu regedele. Matuserongil oleks nüüd võinud kuulda lausa nuuksumist, aga lumi reejalaste all karjus kõik üle – kuuldi ainult teda.
Orul saadi asjaga parajasti seks ajaks joonde, kui teised pärale jõudsid. Nõnda siis mindi üheskoos edasi: kõige ees Oru kahe kirstuga, siis Ämmasoo omaga, siis Võõsiku, siis Hundipalu oma kahega, siis Rava ja lõpuks Kukessaare. Oli, mida Kingu Priidul oma väljamäelt vaadata, ja ta vaataski seal, kuni kadus õudne voor Vargamäe taha. Aga siis ei läinud ta mitte koju simlit plõnnitama ega teiste lapsi tantsitama, nagu Rava Kustas oma lõõpiva keelega arvas, vaid ta ruttas harilikust rutemini ennast riietama, pani kaks rätikut ja villase salli kaela, riidega pihtkasuka selga, võttis omatehtud haavapuust suusad ja pistis üle soode ja rabade otseteed kiriku poole suhistama. Ei võtnud kuigi palju aega, kus ta ema silmist väljaaluste härmatunud kaskede vahele kadus. Aga kui ema hiljem teda oma kaugelenägevate silmadega otsis, leidis ta tema lagedalt ja kõrgelt rabalt musta täpina, mis aina kaugenes Kingult ja lähenes kirikule.
Aasemel oli kõik vaik ja vaga. Siia polnud veel surm julenud sisse astuda, sest vana Aadu oli ammuaegne kiriku vöörmünder, seisis seega õpetajale ja jumalale lähemal kui teised. Oli neid, kes arvasid põhjuse mujal peituvat, nimelt: tema oli alles rentnik ja polnud kunagi kohaomanikkude viisil hoobelnud ega lõõpinud – see meeldis jumalale, kes säästis tema lapsed. Aga Vargamäe saunatädi vaidles sellele kohe vastu, öeldes: “Miks on siis Mäe Andresest ja Marist mööda mindud? On nemad rentnikud? Või on nemad vähem kurja teind kui teised? Aga, heldene aeg, Juss!? Kuhu jääb siis tema poomine? Kas tõesti on see juba kõigil meelest läind? Aga siis näitasid ju kõik näpuga Mari ja Andres peale.”
Aaseme rahvas oli täna Orul, nagu Vargamäe Andres ja Mari olid Hundipalul. Ühtedel kui ka teistel värisesid südamed sees: kas läheb see karikas neist mööda või on neile ainult mõtlemiseks aega antud, et nad puhastaksid oma südamed ja kojad kõigest, mis jälk Jehoova silma ees.
Aasemelt jõuti Võlla tee otsa. Ka siin polnud kihku ega kahku kuulda. Surmal polnud siit enam midagi võtta, ehk olgu siis, et asuks Juhani enda kallale, sest oma kaks last ja naise viis ta juba maha. Tema Kai oli täiskasvanuist ainuke, kes suri lastehaigusse. Kõigi arvamise järele oligi see nõnda üsna kord ja kohus, sest Võlla Kaie peeti lapselikuks inimeseks, kel polnud täiskasvanu kainet aru ega mõistust. Oma lapsigi armastas ta nagu teisiti kui kõik emad, olgu tervena või haiguse ajal.
Õpetaja trööstis Juhanit ilusamini kui kedagi