Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe
Читать онлайн книгу.
kuna ta näis lootvat rahu ja kosutust haljast kohast, kus meiegi jalutaja viibis. Viimasel, üllatunud nagu ta oli, langes raamat käest. Rändaja, maailma kõige ilusamate silmadega ja liikumisel meeldivalt elustunud näoga, paistis oma kehaehituselt, käigult ja kombekuselt sel määral silma, et mees tahtmatult oma kohalt püsti tõusis ja maanteele vaatas, et näha saatjaskonda, keda ta oletas eeltulijale järgnevat. Siis tõmbas selle naise kuju, kes üllalt tema poole kummardus, uuesti kogu tähelepanu enesele, ja aupaklikult vastas ta tervitusele. Kaunis rändajanna istus sõna lausumata allika äärde ja ohkas.
«Sümpaatia kummaline toime!» hüüdis härra von Revanne, kui ta mulle sellest juhtumusest jutustas. «Vastasin hiljukesi sellele ohkele. Jäin seisma, ilma et oleksin teadnud, mis ma pean ütlema või tegema. Mu silmadest ei piisanud sellise täiuslikkuse vastuvõtmiseks. Väljasirutatuna, nagu ta lebas, küünarnukile toetudes, oli ta kõige kaunim naisekuju, keda võib kujutleda! Ta kingad äratasid minus mõningaid tähelepanekuid, täiesti tolmustena andsid nad tunnistust pikast käidud teest, kuid lebaja siidsukad olid siiski nii siledad, nagu oleksid nad äsja tulnud pressraua alt. Ta kergitatud kleit polnud kortsunud, ta juuksed näisid alles täna hommikul lokitud olevat; peen valge lõuend, peened pitsid; ta oli riides, nagu peaks ta ballile minema. Mitte midagi temas ei vihjanud hulkurile, kuid ta oli seda siiski, aga haletsemisväärne, austamisväärne.
Lõpuks kasutasin ma paari pilku, mis ta mulle heitis, et küsida, kas ta üksi reisib. «Jah, mu härra,» vastas ta, «olen maailmas – «Kuidas, madam, teil pole vanemaid, pole tuttavaid?» – «Seda ma just öelda ei tahtnud, mu härra. Vanemad mul on ja tuttavaid küllalt, kuid pole ühtki sõpra.» – «Võimatu,» jätkasin mina, «et teie selles süüdi saate olla. Teil on välimus ja kindlasti ka süda, millele võib palju andestada.»
Ta tundis etteheidet, mida mu kompliment varjas, ja ma sain selge pildi ta kasvatusest. Ta vaatas mulle vastu kahe taevaliku silmaga, mis olid täiuslikult sinised, läbipaistvad ja säravad. Seepeale vastas ta õilsa tooniga, et ta ei saa ühele aumehele, kelleks ta mind peab, pahaks panna, kui sellele näib teataval määral kahtlasena noor tüdruk, keda ta maanteel üksi kohtab; seda on tal juba sageli ette tulnud; aga, kuigi ta on võõras, kuigi kellelgi pole õigust temalt aru pärida, palub ta ometi uskuda, et tema reisi eesmärk käib kokku kõige rangemalt peetud auväärsusega. Põhjused, mille äraseletamist ta mitte kellelegi ei võlgne, sunnivad teda oma valuga maailmas ringi hulkuma. Ta on leidnud, et hädaohud, mida tema soo suhtes kardetakse, on ainult kujuteldud ja et naise au on isegi teeröövlite hulgas ohus ainult siis, kui sel naisel on nõrk loomus ja nõrgad põhimõtted.
Muide rändavat ta ainult nendel tundidel ja teedel, kus ta usub end kindla olevat, ei kõnelevat igaühega ja peatuvat mõnikord sündsas kohas, kus ta ülalpidamist võib leida, teenides sel moel, nagu seda ta kasvatus lubab. Sealjuures vajus ta hääl, ta langetas laud ja ma nägin paari pisarat ta põskedelt veerevat.
Vastasin seepeale, et ma mitte põrmugi ei kahtle ta heas päritolus, niisama vähe kui ta lugupidamisväärses käitumises. Ma ainult kahetsen teda, et mingi vajadus teda teenima sunnib, kuna ta näib väärivat teenijaid, ja et ma elavast uudishimust hoolimata enam rohkem teada ei püüa saada, soovides pigem lähema tutvumise teel veenduda, et ta kõikjal oma hea maine eest niisama hoolitseb nagu oma vooruse eest. Need sõnad näisid teda uuesti solvavat, sest ta vastas: oma pärisnime ja isamaad varjavat ta just hea maine pärast, mis ju lõpuks siiski enamasti sisaldab vähem reaalset kui oletatavat. Kui ta end teenistusse pakub, siis näitab ta ette tunnistusi viimastest töökohtadest, kus ta midagi on saavutanud, ja ei salga, et ta ei soovi mingeid küsimusi isamaa ja perekonna suhtes. Pärast seda otsustatagu siis ja jäetagu kogu ta elukommete süütus ning ausus taevaisa ja tema enese sõna peale.»
Sellised väljendused ei äratanud kahtlust kauni seiklejanna meelesegaduse suhtes. Härra Revanne, kes ei suutnud hästi mõista sellist otsust maailma joosta, oletas nüüd, et võib-olla taheti neidu vastu tahtmist mehele panna. Pärast tuli ta mõttele, kas pole see hulkumine vahest koguni õnnetu armastuse pärast; ja kummaline küll, aga nagu see ikka enamasti sünnib, usus, et neiu süda teisele kuulub, armus mees ise, kartes kaunitari lahkumist. Ta ei suutnud kõrvale pöörata oma silmi ilusalt näolt, mida rohekas poolvalgus üha ilusamaks muutis. Kui iganes on olemas olnud nümfe, pole ilmaski ükski sellest neiust kaunim kuju end murul pikutavana näidanud, pealegi laotas selle kohtumise romantiline laad üle kõige võlu, millele mees ei suutnud vastu panna.
Seetõttu, asja lähemalt kaalumata, kutsus härra von Revanne ilusa tundmatu lossi kaasa. Neiu ei tõrkunud, ta läks ja näitas end isikuna, kes tunneb suurmaailma. Pakuti kehakarastust, mille ta vastu võttis võltsi viisakuseta ja kõige meeldivama tänulikkusega. Lõunasöögi ootel näidati talle maja. Tal oli silma ainult selle jaoks, mis vääris esiletõstmist, olgu see siis mööblis või maalikogus või tubade sobiva jaotuse suhtes. Leides ees raamatukogu, tundis ta häid raamatuid ja kõneles neist asjatundlikult ning tagasihoidlikult. Ei mingit loba, mitte mingit kohmetust. Söögilauas sama õilis ja loomulik käitumine ning vestluses armastusväärseim toon. Siiamaani oli kõik tema jutus mõistlik ja ta iseloom näis niisama armastusväärsena nagu ta isikki.
Pärast sööki tõstis ta kaunidust veelgi väike vallatusjoon, ja pöördudes naeratades preili Revanne’i poole, lausus ta, et tal on kombeks tasuda oma lõunasöögi eest mingi tööga ja et ta nii sageli kui ta rahapuudust tunneb, perenaiselt õmblusnõela nõuab. «Lubage,» jätkas ta, «jätta mul üks lill teie tikkimisraamile, et te tulevikus seda nähes võiksite mäletada vaest tundmatut.» Preili von Revanne vastas selle peale, et tal on väga kahju, kuid tal pole ühtki raamile tõmmatud alust ja ta peab sellepärast ilma jääma lõbust külalise osavust imetleda. Sedamaid pööras rändaja oma pilgu klaverile. «Nii tasun ma oma võla tuulest taalriga,» ütles ta, «nagu see ju ka muistegi ümberhulkuvatel laulikutel kombeks oli.» Ta proovis instrumenti paari-kolme akordiga, mis andsid tunnistust väga kogenud käest. Pererahvas ei kahelnud enam, et külaline on paremast seisusest naisterahvas, keda kaunistavad kõige armastusväärsemad oskused. Algul oli külalise mäng erk ja sädelev, siis läks ta üle tõsistele toonidele, sügava kurbuse toonidele, mida samuti paistis ta silmist. Need niiskusid pisaraist, ta nägu muutus, ta sõrmed peatusid; aga korraga hämmastas ta igaüht, esitades maailma ilusaima häälega, lõbusalt ja naljakalt ühe ülemeeliku laulu. Kuna edaspidi oli põhjust uskuda, et see burleskne romanss mängijat lähemalt puudutas, küllap siis andestatakse mulle, kui ma selle siia sisse lülitan.
Kust mantel üll nii suures rutus,
kui koidab vaevu taevarand?
On sõber vinges tuulenutus
end palverännul puhastand?
Kes võttis ära tema mütsi?
Miks on ta paljajalu vaid?
Kuis sattus siia laande üksi
kesk lumest kaetud mägismaid
Oh, imeviisil soojast nurgast,
mis tõotas lõbu algul küll;
ta vaeseim oleks vaeste hulgast,
kui poleks tal see mantel üll.
Too õel ju mõistis poissi petta
ja röövis pambu kelmikäel:
me sõber on nüüd rõivasteta,
pea justkui Aadam – ihuväel.
Miks üldse oli mees nii maias,
et võlus õun, mis ohtu täis
ja kindlasti ka veskiaias
kui paradiisis kaunis näis!
See äpardus tal eal ei kordu;
ta kadus majast libedalt –
ja äkki kostab alla orgu
ta kaebus valjult, kibedalt:
«Et piiga olla võis nii reetlik,
ma liiga hilja aru sain –
Ta näis mu vastu õrn ja veetlik,
kuid oli lausa kurivaim!
Kas tundes, kuis ta süda tuksus,
võis