Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe
Читать онлайн книгу.
mäkke. Lapsed karglesid koos kaljult kaljule, üle kivide ja kändude, üle ojastveest, ja Fitz rühkis, ilma et jalgrada ees oleks olnud, kiiresti ülespoole, pea paremale, pea vasakule piiludes. Kuna Wilhelm ja eriti pakkidega koormatud kandja nii ruttu järgneda ei suutnud, siis käisid poisikesed seda teed mitu korda edasi-tagasi, laulsid ja vilistasid. Paari tundmatu puu välimus äratas Felixi tähelepanu, kes nüüd esmakordselt tutvust tegi leht- ja seedermänniga ning keda võlusid imetaolised entsiaanid. Ja nii ei tulnud vaevalisel rännakul ühest kohast teise jutuainest puudu.
Korraga jäi väike Fitz seisma ja kuulatas. Ta viipas teisi lähemale.
«Kuulete koppimist?» küsis ta. «Nii kõlab vasar, mis vastu kaljut lööb.»
«Kuuleme,» vastasid teised.
«See on Montan!» ütles poiss, «või siis keegi, kes võib meile temast teateid anda.»
Aeg-ajalt korduva kaja suunas minnes jõudsid nad metsalagendikule ja nägid üle kõige esile kerkivat järsku, kõrget, paljast kaljut, mis isegi kõrged metsad sügavale alla jättis. Kaljutipul silmasid nad inimest. Too oli liiga kõrgel, et teda ära oleks võinud tunda. Otsemaid hakkasid lapsed mööda äkilisi radu üles ronima. Wilhelm järgnes neile teatava vaevaga, koguni riskides: sest see, kes esimesena mööda kaljut üles ronib, astub alati kindlamini, kuna ta selleks endale võimalusi otsib; see, kes talle järgneb, näeb ainult kohta, kuhu eelkäija on jõudnud, kuid ei näe, kuidas. Lapsed jõudsid peagi kaljutippu, ja Wilhelm kuulis valju rõõmukisa.
«See on Jarno!» hüüdis Felix isale vastu, ja Jarno astus sedamaid ühe äkilise koha servale, ulatas oma sõbrale käe ning tõmbas ta üles. Vaimustusega kaelustasid ja tervitasid nad teineteist jumala vaba taeva all.
Vaevalt olid nad aga teineteise lahti lasknud, kui Wilhelmi pea pööritama hakkas, mitte niivõrd enese pärast, kuivõrd sellest, et ta nägi lapsi tohutu sügavuse juures kaljutipul seismas. Jarno märkas seda ja käskis kõiki otsekohe istuda.
«Pole midagi loomulikumat,» seletas ta, «kui et meil paneb pea pööritama võimas vaatepilt, mille ees seisame ootamatult, tundes sealjuures oma väiksust ja suurust. Aga üldse pole ju ühtki ehtsat naudingut ilma esialgse peapöörituseta.»
«Kas siis need seal all on need suured mäed, millest me üle tulime?» küsis Felix. «Kui väikesed nad näivad! Ja siin,» jätkas ta, murdes tükikese kivimit kaljutipust, «on juba jälle see kassikuld; küllap seda leidub kõikjal?»
«Igal pool,» vastas Jarno, «ja kuna sa selliste asjade järele küsid, siis võta teadmiseks, et sa praegu kõige vanemas mäestikus, selle maailma ühel kõige esimesel kivimil istud.»
«Kas siis maailma pole loodud korraga?» küsis Felix. «Vaevalt küll,» vastas Montan. «Hea töö nõuab hea aja.»
«Seal all on niisiis jälle teine kivim, ja taamal jälle ja ikka jälle teine!» ütles Felix, näidates lähematelt mägedelt kaugmatele ja alla tasandikule.
Oli väga ilus ilm ja Jarno laskis neil hunnitut väljavaadet üksikasjaliselt nautida. Siin-seal leidus veel selle kaljutipuga sarnanevaid, millel nemad viibisid. Üks keskmäestik näis esile rühkivat, kuid ei saavutanud veel kaugeltki seda kõrgust. Kaugemal läks ta üha lamedamaks; kuid taas tulid nähtavale kummaliselt ettetungivad kaljuturjad. Lõpuks nähti kauguses ka järvi, jõgesid, ja viljarikas maastik näis laiali laotuvat otsekui mari. Kui pilk sellistest kaugustest taas tagasi tõmbus, langes ta kohutavaisse sügavustesse, kus kohisesid kosed, labürinditaoliselt üksteises kinni olles.
Felix ei väsinud küsimast ja Jarno oli küllalt vastutulelik talle igale küsimusele vastust andma, kusjuures Wilhelm siiski tähele pani, et õpetaja-kostja sugugi mitte tõest ja siirusest kinni ei pidanud. Sellepärast ütles oma sõbrale, kui kärsitud lapsed pisut kaugemale ronisid:
«Sa ei rääkinud lapsega neist asjadest nii, nagu räägid neist enesega.»
«Küll on sul aga nõue,» kostis Janno. «Ei räägita ju isegi enesega alati nii, nagu mõeldakse, ja meie kohus on – öelda teistele ainult seda, mida nad vastu võtta suudavad. Inimene ei mõista midagi muud kui seda, mis talle kohane on. Lapsi oleviku küljes hoida, anda nendele mõni nimetus, mõni märgis, see on parim, mis me teha võime. Nad küsivad niikuinii liiga vara põhjuste järele.»
«Seda ei saa neile pahaks panna,» sõnas Wilhelm. «Esemete mitmekesisus ajab igaühe segadusse ja palju mugavam on kähku küsida «kust ja kuhu?», selle asemel et neid ise mõistatada.»
«Ja siiski võib lastega saamisest ja otstarbest ainult pinnapealselt rääkida, kuna lapsed esemeid ainult pinnapealselt näevad,» ütles Jarno.
«Enamik inimesi jääb eluksajaks selliseks,» lausus Wilhelm, «ega saavuta oma arengus toda hunnitut järku, milles meile kõik arusaadav näib labasena ja albina.»
«Seda võib küll hunnituks nimetada,» ütles Jarno, «sest ta on just poolel teel ahastuse ja jumaldamise vahel.»
«Jäägem oma jutuga poisi juurde, kes mulle kõikidest kõige lähem on,» jätkas Wilhelm. «Tema leidis nüüd korraga rõõmu kividest, sestpeale kui me reisil oleme. Kas ei saaks sa mulle niipalju seletada, et ma ta pärimisi, vähemalt esialgu, rahuldada võiksin?»
«See ei lähe,» vastas Jarno. «Igas uues ringis peab eelkõige otsekui laps peale algama, asja vastu kirglikku huvi tundma, esmalt koorukese üle rõõmustama, kuni osaks saab õnn tuumani tungida.»
«Siis ütle mulle ometi,» palus Wilhelm, «kuidas sa nende teadmiste ja arusaamisteni oled jõudnud? Sest pole ju siiski veel kuigi ammu, kui me teineteisest lahkusime!»
«Mu sõber,» vastas Jarno, «me pidime kõigest senisest loobuma, kui mitte alatiseks, siis ikkagi tükiks ajaks. Esimene asi, mis tublile inimesele sellistel asjaoludel pähe tuleb, on uue elu alustamine. Ainult uutest esemetest pole talle küllalt; need kõlbavad vaid meelelahutuseks. Ta loob uue terviku ja asetub sedamaid selle keskusse.»
«Kuid mispärast valisid sa siis just selle kõige kummalisema, selle kõige rohkem üksildusse matva kõigist teistest huvialadest?» katkestas teda Wilhelm.
«Just sellepärast,» hüüdis Jarno, «et see mu erakuks teeb. Tahan vältida inimesi. Neid ei saa aidata, ja nad takistavad meid, kui me end ise aitaksime. On nad õnnelikud, siis tuleb neid lasta nende alpuses edasi elada; on nad õnnetud, siis peab neid päästma, ilma et seda alpust puudutaks; ja keegi ei küsi ealeski, kas oled õnnelik või õnnetu.»
«Nende lugu pole veel sugugi nii halb,» ütles Wilhelm naeratades.
«Ma ei hakka su õnnele vastu vaidlema,» ütles Jarno.
«Rända aga edasi, sa teine Diogenes! Ära lase oma lambikesel keset heledat päeva kustuda! Seal all laiub sinu ees uus maailm; aga ma võiksin kihla vedada, et sul läheb selles samuti, kui läks vanas meie seljataga. Kui sa ei suuda kupeldada ja võlgu maksta, siis pole sul nende, seal all elavate inimeste hulgas mingit väärtust.»
«Nad näivad mulle siiski huvitavamad kui sinu jäigad kaljud,» vastas Wilhelm.
«Mitte sugugi,» vastas Jarno, sest noid ei saa vähemalt mõista.»
«Põikled kõrvale,» ütles Wilhelm, «sest see pole sinu moodi, et tegeled asjadega, mis ei anna lootust enese mõistmiseks. Ole siiras ja ütle mulle, mis sa nendest külmadest ja jäikadest harrastustest oled leidnud?»
«Seda on raske öelda ühestki harrastusest, eriti sellest.»
Siis mõtiskles ta hetke ja seletas:
«Kirjatähed võivad olla ilusad, kuid siiski ei piisa neist helide väljendamiseks; me ei saa ilma helideta läbi, kuid nad ei küüni kaugeltki selleni, et kuuldavale tuua tõelisi tähendusi; lõpuks jääme kirjatähtede ja heli külge pidama, ja meil pole sellest rohkem head, kui et me neist täiesti ilma oleksime; mis me edasi anname, mis meile üle antakse, see on alati ainult kõigist labasem, see pole üldse vaeva väärt.»
«Sa tahad kõrvale põigelda,» ütles sõber, «sest kuidas käib see jutt nende kaljude, nende hambuliste tippude juurde?»
«Kui