Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe
Читать онлайн книгу.
oli proua Elisabethiga ammust aega heas vahekorras ja mul tuli sageli igalt poolt kuulda, et paljudki meie tublidest mägielanikest võlgnevad oma olemasolu eest tänu nendele kahele naisele. Salapärane ilme, millega Elisabeth mind iga kord vastu võttis, napid vastused mu mõistatuslikele küsimustele, mida ma isegi ei mõistnud, äratasid minus kummalise aukartuse selle naise vastu ja ta äärmiselt puhas maja näis mulle mingi väikese pühamuna.
Vahepeal olin ma oma teadmiste ja käsitööoskuse tõttu perekonnas kaunikesti mõjule pääsenud. Samuti kui mu isa oli püttsepana keldri eest hoolitsenud, nii kandsin nüüd mina hoolt peavarju eest ja parandasin nii mõnegi lagunenud koha vanas hoones. Eriti oskasin ma taas koduseks tarvitamiseks kõlblikuks teha mõned vanad löövid ja vankrikuurid; ja vaevalt olin sellega valmis, kui hakkasin koristama ja puhastama oma armastatud pildisaali. Mõne päevaga oli see korras, peaaegu selline, nagu seda praegu näete; seejuures püüdsin ma puuduvaid või vigastatud paneeliosi tervikule vastavalt taastada. Küllap peate teiegi neid saali sissekäigu tiibuksi üsna vanadeks. Kuid need on minu töö. Mul kulus selleks mitu aastat, et neid rahulikel tundidel nikerdada, pärast seda kui ma nad tugevatest tammeplankudest kõvasti kokku olin liitnud. Mis maalidest tolle ajani veel rikkumata või luitumata oli, on veel praegugi säilinud, ja ma abistasin klaasimismeistrit ühe uusehituse juures tingimusel, et ta mulle vanasse saali kirjud aknad sisse paneb.
Kui need pildid ja mõtted pühaku elust mu kujutlusvõimele tegevust olid andnud, siis valdas see kõik mind palju elavamalt, kui võisin seda ruumi jälle pühamuna võtta, selles viibida, eriti suvisel ajal, ja enesele mahti andes järele mõelda selle üle, mis ma nägin või oletasin. Minus oli vastupandamatu tung sellele pühakule järele teha; aga kuna sarnanevaid sündmusi polnud kerge esile kutsuda, siis tahtsin ma vähemalt alt peale hakata, et oma pühakuga sarnaneda: olin ju tõepoolest juba ammu alustanud koormakandja looma kasutuselevõtmisega. Senini mu kasutuses olnud väike olend ei tahtnud mind enam hästi rahuldada; otsisin endale välja palju silmapaistvama pikakõrvalise, muretsesin hästivalmistatud sadula, mis oli ühteviisi mugav nii ratsutamisel kui ka pakkidega liikudes. Hankisin paari uusi korve, ja kirju võrk nööridest, tappidest ja tuttidest, millesse oli segatud kõlisevaid metallpulki, ehtis eesli kaela, kes end nüüd peagi võis näidata oma eeskuju kõrval, mis asus saaliseinal pildil. Kellelegi ei tulnud mõttessegi mind pilgata, kui ma selles pidulikkuses läbi mäestiku läksin: sest heategevusele lubatakse ju meeleldi imelikku välispalet kanda…
Vahepeal oli sõda või pigem selle järellained meiegi ümbruskonnale lähenenud, kuna mitmel korral olid korjunud siia laialivalgunud kaabakate ohtlikud jõugud ja siin-seal nii mõnegi jõhkruse, mõnegi jultumusega toime tulnud. Hästi korraldatud maamiilitsa, haarangute ja alalise valvsuse tõttu sai hädast küll peagi üle; kuid liiga ruttu laskuti taas muretusse, ja enne kui asjast arugi saadi, toimusid jälle uued kuriteod.
Meie ümbrus oli kaua vaikne olnud ja mina rändasin oma koormakandjaga rahulikult mööda tavalisi radu, kui ma ühel heal päeval läksin üle värskelt seemendatud metsalagendiku ja nägin niisutuskraavi serval istuvat või pigemini lebavat naisekogu. Ta näis magavana või minestanuna. Püüdsin teda äratada, ja kui ta oma ilusad silmad lahti lõi ning enda püsti ajas, hüüdis ta elavalt:
«Kus ta on? Nägite teda?»
Küsisin:
«Keda?»
Ta vastas:
«Minu meest!»
Ta äärmiselt noorusliku välimuse juures oli see vastus mulle ootamatuseks, seda meelsamini jätkasin nüüd tema abistamist ja oma kaastunde avaldamist. Sain kuulda, et mõlemad reisijad olid halva sõidutee tõttu oma tõllast väljunud, et minna mööda lühemat jalgrada. Siin läheduses ründasid neid relvastatud teeröövlid, veheldes kaugenes jutustaja mees, tema ei suutnud eemaldujaile kuigi kaua järgneda ja jäi siia paika lebama, ta ei tea kui kauaks. Ta palus tungivalt end maha jätta ja ta mehele järele rutata. Ta ajas end jalule, ja mu ees seisis kõige kaunim, armastusväärseim kogu; kuid ma märkasin selgesti, et ta viibis seisukorras, milles ta küll peatselt pidi mu ema ja proua Elisabethi abi vajama. Vaidlesime natuke aega, sest ma nõudsin, et noorik tuleb esmalt kindlasse kohta viia, kuna tema ihkas kõigepealt teateid oma mehest. Ta ei tahtnud oma mehe jälgedest kaugele minna ja kõik minu väited oleksid võib-olla viljatuks jäänud, kui läbi metsa poleks tulnud just meie maamiilitsakomando, kelle oli liikvele ajanud sõnum uutest kuritegudest. Militsionäärid said meilt andmeid, leppisime nendega kõige vajalikumas kokku, määrasime kindlaks kohtamispaiga, ja nii oli asi seks korraks lahendatud. Kähku peitsin oma korvid ligiläheduses asuvasse koopasse, mis mulle juba sageli oli panipaigaks olnud, sobitasin oma sadula mugavaks istmeks ja tõstsin kauni koorma kummalise tundega oma sõnakuuleliku looma turjale, kes oskas ise otsekohe leida harjunud radu ja andis mulle võimaluse kõrval kõndimiseks.
Võite ilma mu üksikasjalise kirjeldusetagi arvata, kui imelik mu meeleolu oli. Olin tõesti leidnud selle, keda ma nii kaua olin otsinud. Mul oli tundmus, nagu näeksin ma und, ja samas taas nii, nagu ärkaksin ma unenäost. See taevalik kogu, keda nägin hõljuvat otsekui õhus ja liikuvat haljaste puude taustal, näis mulle nüüd unenäona, mida nood pühapildid mu hinge olid sigitanud. Peagi näisid mulle nood pildid ainult unenägudena, mis sulasid siin kauniks tõelisuseks. Pärisin temalt mõndagi, ta vastas mulle leebelt ja lahkelt, nagu see on kohane korralikule, kurvastatud naisolendile. Tihti palus ta mind, niipea kui me lagedale kõrgendikule jõudsime, kinni pidada, ümber vaadata, kuulatada. Ta palus mind sellise armsusega, sellise sügavalt anuva pilguga pikkade mustade ripsmete alt, et pidin tegema kõik, mis ainult võimalik; jah, ma ronisin üksiku kõrge okstetu kuuse otsa. Iialgi polnud mulle mu ronimisosavus veel nii teretulnud olnud; iialgi polnud ,ma suurema rõõmuga taolistest latvadest alla toonud paelu ja siidrätikuid pidude ning aastalaatade puhul. Kuid seekord ronisin ma paraku saagita; ka ülal ladvas ei näinud ega kuulnud ma midagi. Lõpuks kutsus noorik mind ise alla ja viipas üpris elavalt käega; jah, kui ma lõpuks allalibisemisel end kaunis kõrgelt lahti lasksin ja maha hüppasin, kiljatas ta koguni ning magus sõbralikkus levis üle ta näo, kui ta mind vigastamatult enese ees nägi.
Miks peaksin teile jutustama nendest sajast tähelepanuavaldusest, millega ma kogu tee püüdsin talle meeldida, ta meelt lahutada. Ja kuidas ma seda suudaksingi! Sest tõelise tähelepanu omaduseks on see, et ta hetkel võib mitte millestki teha kõik. Minu meelest olid lilled, mis ma talle tõin, kauged kohad, mida ma talle näitasin, mäed, metsad, mida ma talle nimetasin, need paljud hinnalised aarded, mis ma talle otsekui omaks anda mõtlesin, et luua temaga seda vahekorda, mida kingituste abil katsutakse saavutada.
Juba oli ta mu eluksajaks endale võitnud, kui kohale jõudsime, tolle hea eide, Elisabethi ukse ette, ja ma vaimus juba valusat lahkumist nägin. Veel kord lasksin pilgul üle kogu kuju libiseda, ja kui mu vaade ta jalani jõudis, kummardusin, nagu oleks mul tegemist sadulavöö juures, ning suudlesin kõige kenamat kinga, mida oma elus olin näinud, kuid nii, et kingaomanik seda ei märganud. Ma aitasin ta sadulast maha, jooksin trepist üles ja hüüdsin majaukse vahelt sisse:
«Proua Elisabeth, teile tullakse külla!»
Hea eit astus välja ja ma nägin, kuidas kaunis olend võluvas leinas ja sügavalt valusa enesetundega astmeid mööda üles läks, siis mu väärikat eite sõbralikult kaisutas ja kuidas see ta paremasse tuppa juhtis. Nad sulgesid enese järel ukse ja ma seisin oma eesli juures ukse ees nagu keegi, kes on maha laadinud kalli kauba ja on taas niisama vaene eesliajaja nagu ennegi.»
LIILIAVARS
«Ma kõhklesin veel, kas lahkuda, sest olin nõutu ega teadnud, mis teha, kui proua Elisabeth lävele astus ja mind oma ema tema juurde kutsuda palus, pärast seda aga ringi käia ja, kui võimalik, kadunud mehest teateid tuua. «Maarja laseb teid sellepärast väga paluda,» ütles ta. «Kas ei saaks ma temaga ise veel korra rääkida?» pärisin mina. «See ei lähe,» vastas proua Elisabeth, ja me lahkusime. Lühikese ajaga jõudsin koju; mu ema oli valmis veel samal õhtul alla minema ja noort võõrast abistama. Ruttasin siis alla orgu ja lootsin kohtumehe juurest kõige kindlamaid teateid saada. Kuid too ei teadnud veel isegi midagi, ja kuna ta mind tundis, käskis ta mul ööseks sinna jääda. Öö oli mulle lõpmatu pikk, ja alatasa hõljus mu silme ees ilus noorik, kuidas ta looma turjal õõtsus ja