Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe
Читать онлайн книгу.
õppima nagu iga teist aabitsat. Loodusel on ainult üks kiri, ja mul pole vaja nii paljude teiste kritseldustega jännata. Siin ei tule mul karta, nagu seda mujal võib juhtuda, et kui ma kauaks ja täis armastust süvenen mõnda pärgamenti, tuleb äkki mõni terav kriitik ja kinnitab mulle, et kõik on ainult võltsing.»
Sõber vastas naeratades:
«Kuid ka siin võib su lugemisviis vaidlust tekitada.»
«Just sellepärast ei räägi ma sellest kellelegi,» ütles Jarno, «ja ei taha ka just sinuga kuna sind armastan – seda kurja juttu edasi ajada ning petlikult õõnsaid sõnu vahetada.»
Neljas peatükk
Mõlemad sõbrad ronisid hoolikalt ja vaevaga mööda mäekülge alla, et järele jõuda lastele, kes juba all, varjulises kohas peatusid. Montani ja Felixi kogutud kivid pakiti peaaegu innukamalt välja kui toidupoolisetagavara. Felixil oli palju küsida, Montanil palju nimetusi välja laduda. Felix rõõmustas, et teine kõiki nimesid teab, ja need jäid talle ruttu meelde. Lõpuks tõi ta veel ühe kivi esile ja küsis:
«Kuidas siis seda nimetatakse?»
Montan silmitses imestunult kivi ja päris:
«Kust te selle saite?»
Fitz vastas kähku:
«Leidsin selle, see on meiekandist pärit.»
«See pole siit ümbrusest,» vastas Montan. Felix rõõmustas, et kõiketeadev mees pisut kahtles.
«Saad ühe tukati,» ütles Montan, «kui mind sinna kohta viid, kust seda kivi leida on.»
«Seda tukatit on kerge teenida,» arvas Fitz, «aga mitte kohe.»
«Siis kirjelda ometi täpsemalt seda kohta, et ma selle kindlasti leiaksin. Kuid see on võimatu, sest see ristikivi on pärit Püha Jakobist Compostellas ja selle on kaotanud mõni võõramaalane, kui sa kivi temalt koguni vahest ära näpanud pole, kuna see nii tore välja näeb.»
«Andke oma tukat reisiseltsilisele hoiule,» ütles Fitz, ja ma tunnistan avameelselt, kust ma selle kivi sain. Püha Joosepi lagunenud kirikus on üks samuti lagunenud altar. Selle ülemiste, laiali pudenenud kivide all avastasin ma sellest kivimist kihi, mis oli ülemistele aluspõhjaks, ja murdsin sellest niipalju lahti, kui ma kätte sain. Kui ülemised kivid ära veeretada, siis leiaks kindlasti veel palju seesuguseid.»
«Võta oma kuldtükk,» sõnas Montan, «oled ta selle avastuse eest ära teeninud. See avastus on üpris hea. Õigusega rõõmustatakse, kui elutu loodus loob kujutuse sellest, mida me armastame ja austame. Loodus ilmub meile sibülli kujul, kes esitab tunnistuse sellest, mis on igavikust kindlaks määratud ja alles ajaga tõeks peab saama. Sellele imetaolisele, pühale kivikihile olid preestrid rajanud oma altari.»
Wilhelm, kes oli tükk aega pealt kuulanud ja märganud, et mõni nimetus, mõni märgis taas esines, kordas oma juba varem avaldatud soovi, et Montan talle niipalju seletaks, kui seda poisikese esimeseks õpetamiseks vaja läheb.
«Jäta,» vastas Montan. «Pole midagi hirmsamat kui õpetaja, kes rohkem ei tea, kui õpilased igal juhul teadma peaksid. Kes tahab teisi õpetada, võib küll sageli parimast, mis ta teab, vaikida, kuid ta ei tohi olla poolikute teadmistega.»
«Kust leida aga selliseid täiuslike õpetajaid?»
«Neid kohtad sa väga hõlpsalt,» vastas Montan.
«Kus siis?» küsis Wilhelm pisut uskumatult.
«Sealt, kus asi, mida sa õppida tahad, pärit on,» vastas Montan. «Kõige paremat õppust saab võtta vastavast ümbrusest. Kas ei õpi sa võõrkeeli just kõige paremini maades, kust nad pärinevad? Kus ainult need ja mitte ühtki muud su kõrvu ei kõla?»
«Ja nii oled sa keset mäestikku jõudnud teadmisteni mäestikust?» päris Wilhelm.
«Endastki mõista.»
«Ilma inimestega läbi käimata?» uuris Wilhelm edasi.
«Läbi käies vähemalt ainult inimestega,» vastas Montan, «kes on mäestikutõugu. Seal, kus pügmeed, metallisoontest erutatuina, kalju läbi tuhnivad, maa sisima kättesaadavaks teevad ja igal viisil püüavad lahendada kõige raskemaid ülesandeid seal on paik, kus teadusejanune mõtleja peab endale koha valima. Seal näeb ta tegutsemist, töötamist, töötulemusi, rõõmustab õnnestumise ja kurvastab ebaõnne puhul. See, mis kasu toob, moodustab ainult osa kõige tähtsamast teadusevallas; et omada üht eset täielikult, teda valitseda, peab teda ta enese pärast uurima. Praegu, kus ma aga kõnelen kõige kõrgemast ja viimasest arengujärgust, kuhu jõutakse alles aja jooksul ohtra ja sügava tajumise teel, vaatlen ma enese ees mängivaid poisse – nende juures kõlab see kõik hoopis teisiti. Laps tahaks haarata iga liiki tegevust, kuna talle kõik näib kergena, mida teised suurepäraselt teevad. Iga algus on raske! See võib teatavas mõttes õige olla; üldiselt aga võib öelda: iga algus on kerge, aga viimastele astmetele jõutakse kõige vaevalisemalt ja harvemini.»
Wilhelm, kes vahepeal oli järele mõelnud, pöördus Montani poole:
«Kas sa tõepoolest peaksid olema veendumusele jõudnud, et kõik tegevused nii praktikas kui ka õppimises üksteisest eraldada tuleb?»
«Ma ei tea sellest paremat,» vastas Jarno. «Mis inimesel teostada tuleb, peab temast eralduma otsekui teine Ise. Ent kuidas võiks see võimalik olla, kui inimese esimene Ise pole sellest täiesti läbi imbunud?»
«Kuid siiski on mitmekülgset haridust tulusaks ja vajalikuks peetud.»
«Ta võib ju seda ka omal ajal olla,» rääkis Jarno, «mitmekülgsus valmistab õieti ette ainult seda elementi, kus võib tegutseda ühekülgne, millele nüüd just küllaldaselt ruumi on antud. Praegu on koguni ühekülgsuste aeg; selle õnn, kes mõistab enese ja teiste heaks selles mõttes tegutseda. Teatavate asjade juures mõistetakse seda selgesti ja otsekohe. Harjuta end tubliks viiuldajaks ja sa võid kindel olla, et kapellmeister annab sulle lahkelt koha oma orkestris. Kujunda enesest mingi organ ja oota siis, millise koha annab sulle inimkond heatahtlikult avalikus elus. Lõpetagem! Kes seda uskuda ei taha, see käigu oma teed, ka see õnnestub vahetevahel; mina aga ütlen: kõikjal on vaja üsna alt peale hakata. Kõige parem on piirduda ühe käsitööga. Nõrgale mõistusele jääb see alati käsitööks, paremale kunstiks, ja parim, tehes ühte, teeb kõik või, et vähem paradoksaalne olla, näeb ühes mida ta õieti teeb, võrdkuju kõigest, mida õigesti tehakse.»
See kõnelus, mille me ainult skitseeritult edasi anname, kestis päikeseloojanguni, mis, nii suurepärane kui ta oligi, ometi rändureid järele mõtlema pani, kus öö mööda saata.
«Katuse alla ei mõista ma teid küll viia,» ütles Fitz, «tahate aga öö hea vana söepõletaja juures, soojas kohas istudes või lamades mööda saata, siis olete teretulnud.»
Ja nii läksid nad kõik tema kannul piki võõrastust äratavaid radu vaikse kohani, kus end igaüks peagi otsekui kodus tundis.
Keset kitsast metsa-ala asetses aurates ja soojendades hästivõlvitud miiliauk, metsaserval puulõhkujate onn, selle kõrval põles hele tuluke. Sõbrad seadsid end lõkke lähedusse kuidagi mugavamini istuma. Lapsed hakkasid kohe askeldama ümber söepõletaja naise, kes oma innukas külalislahkuses valmistas näljastele mõnusaid rasvaseid suutäisi, lastes kuumendatud leivalõike võis imbuda ja läbi tõmbuda.
Sellal kui poisid nüüd pärast õhtueinet vaevalt valgustatud kuusetüvede vahel peitust mängisid, huntidena ulusid, koera kombel haukusid, nii et isegi julgem rändur sellest ehmuda oleks võinud, vestlesid sõbrad usaldavalt oma olukorrast. Eks kuulunud aga loobujate kummaliste kohustuste hulka ka see, et nad kohtumisel ei tohtinud rääkida ei minevikust ega tulevikust, neil pidi tegemist olema ainult olevikuga.
Jarno, kelle meeles mõlkusid mäekaevurlikud üritused ja nendeks nõutavad teadmised ja kes oli täis teovõimet, kandis Wilhelmile väga elavalt, kõige täpsemalt ja täielikumalt ette, mida kõike ta enesele säärastest arusaamadest ja osavusest mõlemas maailmajaos lootis, kuid millest kõigest sõber, kes alati ainult inimsüdametest tõelist aaret oli otsinud, siiski