Sinu tark laps. Jesper Juul
Читать онлайн книгу.
rahustab mind!“
Louise on raskestikasvatatav ja nõudlik üheksa-aastane laps. Hiljuti on ta hakanud käituma ennastkahjustavalt: lõikab endale kääridega näppu, torgib noaga kõhunahka või lükkab endale nõela ninna, et nina verd jooksma hakkaks. Tal on vanem vend, kellega ta end sageli võrdleb. Juba mitu aastat on tüdruk vanematele öelnud: „Miks te ei armasta mind sama palju kui Thomast?“ Louise’i kunstlikult tekitatud ninaverejooksud algasid varsti pärast seda, kui Thomas käis arsti juures ninaveresooni kõrvetamas, sest tal olid tõsised iseeneslikud ninaverejooksud.
Louise’i vanemad on kompetentsed täiskasvanud, kes armastavad oma tütart väga. Nad on teinud kõik endast oleneva selleks, et suhet tütrega parandada. Nad on tähelepanelikud ja mõistlikud; nad üritavad anda lapsele kõik, mida ta nõuab. Teised täiskasvanud, kellega nad tütre käitumist arutanud on, soovitavad kehtestada kindlad piirid. Kuid Louise’i häiriv käitumine ei muutu. Mõnikord palub ta vanematel otsesõnu osaleda „koosolekul“, kus ta ütleb: „Me ei saa nii jätkata, me ei tohi üksteist nii kohelda. Kas me ei võiks edaspidi omavahel head sõbrad olla?“
Probleemid jätkuvad. Mõlemad vanemad tunnevad, et nad on pingul, väsinud ja nõutud. Nad pole vihased ega ärritunud tütre peale ega nõua, et ta „läbi vaadataks ja korda tehtaks“. Ent kui Louise jõuab enesevigastamiseni, võtab nende tunnetes võimust õnnetu süütunne ja nad mõistavad, et aeg on abi otsida.
Kui see pere teraapiasse tuli, hakkasime me lähemalt uurima Louise’i läbisaamist oma vanematega tema sünnist alates. Ilmnesid järgmised asjaolud.
• Emal oli olnud probleemne rasedus ning valus ja keeruline sünnitus.
• Louise oli algusest peale raske laps – rahutu, lärmakas ja kehv sööja. Ema tundis ennast ebakompetentsena ja tõmbus kaitsesse.
• Emal oli olnud probleeme vähese rinnapiimaga. Teised samas palatis olnud emad olid vaadanud teda ja Louise’i etteheitvalt.
• Louise’i isa oli ülimalt tööle keskendunud, kuna oli just loomas oma firmat. Tema enda sõnul läks tal mitu aastat, enne kui ta üldse oma tütrega tõsisemalt tegelema hakkas ja aru sai, et tema naisel on raskusi harmoonilise suhte loomisel oma tütrega.
Sünnist saadik puudus Louise’il baasturvatunne, mida lapsed normaalseks arenguks vajavad. Eelkõige puudus tal tunne, et ta on turvalistes, kompetentsetes kätes. Tema ema oli suurema osa ajast kaitseseisundis ja tundis end oma probleemidega üksi olevat.
Kujunenud olukorras oli beebi-Louise’il kaks võimalust: kas alla anda ja muutuda niinimetatud „kergeks“ lapseks või siis aktiivselt võidelda selle eest, et talle antaks see, mis tal puudub. Louise valis viimase võimaluse.
Viimastel aastatel on mõned laste arengu uurijad jõudnud veendumusele, et lastel on kaasasündinud „iseloom“. Ent minu vaatenurgast pole kuigi oluline, kas Louise’i tahtejõuline ja väljakutsuv loomus tulenes tema geenidest või oli see tema erilaadne viis teha koostööd. Oluline on hoopis see, kuidas lapsevanemad tajuvad oma laste iseloomu ja energiahulka. See määrab ära, kas lapse iseloom leiab konstruktiivse või ennasthävitava väljenduse.
Näiteks Louise tegi oma emaga nii käitudes koostööd, soovides sellega öelda: „Kallis ema, näib, et sa oled pisut nõutu ja ebakindel selle suhtes, kuidas minu eest hoolitseda, seetõttu pean ma end võimalikult selgelt väljendama. Seega hoolitsen ma selle eest, et tõstaksin protesti iga kord, kui sa teed midagi sellist, mis mulle ei meeldi, ja esitan selgeid nõudmisi asjade suhtes, mida ma tahan!“
Sõnalisel tasandil üritas ta väljendada oma dilemmat lausega: „Miks te ei armasta mind sama palju kui Thomast?“ Traditsiooniline psühholoogia (ja terve mõistus) tõlgendaks seda küsimust armukadeduse väljendusena, kuid see ei ole seda. Louise tahab öelda hoopis seda, et teda ei armastata õigesti. See tekitab temas tunde, justkui ei peaks vanemad teda väärtuslikuks – aga oma vanemate jaoks väärtuslik olla igatseme me kõik.
Kui lapsed (või täiskasvanud) ei tunne end väärtuslikuna, muutuvad nad ärrituvaks, agressiivseks ja rusutuks. Toimetulek selliste keeruliste tunnetega on enam, kui üks laps oma oskuste ja küpsusega kanda suudab. Kas suudate kujutleda nelja-aastast Louise’i, kes ütleb vanematele: „Vaadake siia! Meie vahel on midagi valesti. Ma tean, et te mind armastate ja ma teen kõik endast oleneva, et seda armastust ära teenida, aga enamiku ajast ei tunne ma ennast armastatuna. Kui vaatan seda, kuidas te suhtlete mu vennaga, siis näen ma, et saate temaga palju paremini läbi kui minuga. Minu meelest on väga raske selle peale mitte armukadedaks muutuda.“ Just nimelt! Lapsed lihtsalt ei räägi nii!
Aga kui lapsevanemad ja spetsialistid tõlgendavad Louise’i kogemust vääralt ja kleebivad sellele ekslikult külge „armukadeduse“ sildi, siis tunneb Louise end eksiteele viiduna ja intensiivistab oma „armukadedat“ käitumist veelgi. Samasugune nõiaring toimib ka täiskasvanute puhul.
Louise’i isa ja ema reageerisid nagu enamik armastavaid lapsevanemaid. Kuuldes tütre arvamust, et nad armastavad tema venda rohkem, vastasid nad: „Aga Louise, see ei vasta kohe kindlasti tõele! Me armastame sind täpselt sama palju kui Thomast.“ See vastus ei ole aus ega ka tõsi. See võib küll olla mõeldud armastavalt, kuid selle mõju on risti vastupidine: Louise tunneb end veelgi rohkem üksiku ja eksinuna. Louise võib endale öelda: „Ma näen, et nad mind armastavad, ja ma kuulen, et nad mind armastavad. Aga ma ei tunne, et nad mind armastavad. Järelikult on minuga midagi valesti.“
Pöördugem hetkeks tagasi tüdruku algse koostööviisi juurde, milleks oli nõudlikkus. Ta vajab pidevat tähelepanu. Sageli nõuab ta lihtsalt võimatut – näiteks tahab ta keset talve ainult üht kindlat jäätisesorti. Igal ööl kutsub ta kümme kuni viisteist korda vanemad oma voodi juurde. Aeg, mille nad koos veedavad, kulub draamadele, mis tekivad sellest, et vanemad ei suuda või ei taha lapse nõudmisi täita. Louise lihtsalt ei lase end ignoreerida!
Ka sellist käitumist tõlgendatakse sageli vääriti. Selliste laste vanematel soovitatakse „kehtestada piire“, „endale kindlaks jääda“, „öelda ei“, „olla järjekindel“ jne. Häda on selles, et need lastekasvatusmeetodid puudutavad ainult probleemi pealispinda – samamoodi nagu on pealiskaudne seletus see, kui tõlgendame lapse armastusevajadust armukadedusena. Tegelikult on probleem selles, et lapsed ei tea, mida nad vajavad. Sageli teavad nad ainult seda, mida nad tahavad. See ei tähenda, nagu ei oskaks lapsed oma vajaduste rahuldamiseks võimalusi leida. Pigem tähendab see seda, et lastel pole asjakohast perspektiivi ega piisavaid keelelisi oskusi ennast väljendada. Seetõttu loodavad nad, et vanemad väljendavad seda, mida nemad ise ei suuda.
Kuid isegi kui lapsed ei oska oma vajadusi väljendada, teavad nad ometi eksimatult, millal nende vajadused pole rahuldatud. Samuti suudavad nad anda täiskasvanutele selle kohta kompetentset tagasisidet – mõnikord oma meeleheitliku („raske“) käitumise, teinekord aga apaatsuse ja passiivsusega.
Aktiivsed ja tarmukad lapsed nagu Louise nõuavad impulsiivselt kõike, mis pähe tuleb. Sõltumata sellest, kui palju neile antakse, nende nõudmised aina suurenevad ja muutuvad üha absurdsemateks. Loomulikult peavad täiskasvanud sellist käitumist provotseerivaks. Neis kultuurides, kus jätkuvalt hinnatakse „vanamoodsaid“ lastekasvatuse põhimõtteid, võidakse selline käitumine kas füüsilise ja/või verbaalse väärkohtlemisega alla suruda. Suure tõenäosusega lapse irratsionaalne käitumine selle peale lakkab, kuid ainult selleks, et täiskasvanueas uuesti välja lüüa.
Mõned pered üritavad kasutada arvestavamat ja demokraatlikumat kasvatusviisi. Kahjuks oleme aga viimase kümne või viieteistkümne aasta jooksul kohanud aina enam peresid, mida türanniseerivad lapsed, kes on ilmselgelt äärmiselt enesekesksed ja mittesotsiaalsed. Seda juhtub just sellistes peredes, kus vanemad kardavad käituda autoritaarselt, kuid ei oska oma isikliku autoriteedi ja kindlate piiride kehtestamiseks läbirääkimisi pidada. Asi lõpeb sageli sellega, et vanemad käituvad nii, nagu oleksid nad oma laste teenijad. Paraku saavad aga lapsed nii liiga palju seda, mida nad tahavad, ja liiga vähe seda, mida nad vajavad. Vähe sellest – kui vanemad suhtlevad lastega neid teenindades, hakkavad mõlemad pooled end üsna varsti üksildasena tundma. (Mõned lapsed pole kunagi saanud