Purustatud õhuloss. Stieg Larsson
Читать онлайн книгу.
järelravi ajal või hoopis teistel, temast sõltumata asjaoludel.
Jonassoni nägemus meditsiinist oli vahel ka ebatraditsiooniline. Tema meelest kaldusid arstid tegema piisavalt põhjendamata järeldusi ja loobusid seetõttu liiga kergesti, või pühendasid patsiendi vaevuste üksikasjalikule uurimisele ja õige ravi määramisele üleliia palju aega. Loomulikult, nii nägid ju kõik eeskirjad ette, kuid probleemiks oli, et seni, kui arstid väga põhjalikult juurdlesid, võis patsient lihtsalt ära surra. Kõige kehvemal juhul võis arst jõuda järeldusele, et tegemist on lootusetu juhtumiga ja ravi katkestada.
Kuid Anders Jonassonil polnud kunagi varem tulnud tegemist teha patsiendiga, kellel oleks kuul peas. Arvatavasti oli praegusel juhul vaja neurokirurgi. Ta tundis, et tal napib oskusi, kuid taipas äkki, et tal võib ootamatult vedada. Enne käsi pesema asumist ja operatsioonirõivaste selgapanemist hüüdis ta Hanna Nicanderit.
„Stockholmi Karolinska haiglas töötab Ameerika professor Frank Ellis, aga ta on praegu Göteborgis. Ta on tunnustatud ajuspetsialist ja minu hea sõber. Elab Avenüül Radissoni hotellis. Saad sa telefoninumbri välja uurida?”
Anders Jonasson ootas veel röntgeni tulemusi, kui Hanna Nicander Radissoni hotelli telefoninumbriga tagasi tuli. Anders Jonasson heitis pilgu kellale – 1.42 – ja tõstis toru hargilt. Radissoni öine administraator ei tahtnud sellisel kellaajal ühtegi kõnet ühendada ja doktor Jonassonil tuli hädaolukorda selgitada mõne üsnagi terava lausega.
„Tere hommikust, Frank,” ütles Anders Jonasson, kui telefon lõpuks vastas. „Anders siinpool. Ma kuulsin, et sa oled Göteborgis. Kas sa saaksid Sahlgrenskasse tulla ja ühe ajuoperatsiooni juures assisteerida?”
„Are you bullshitting me?” kostis teiselt poolt kahtlev vastus. Vaatamata sellele, et Frank Ellis oli aastaid Rootsis elanud ja rääkis vabalt rootsi keelt – kuigi Ameerika aktsendiga –, jäi ta esimeseks keeleks ikka inglise keel. Anders Jonasson rääkis rootsi keelt ja Ellis vastas inglise keeles.
„Frank, mul on kahju, et ma sinu loengule ei saanud tulla, aga ma mõtlesin, et sa võiksid mulle eratunni anda. Mul on siin noor naine, kuul peas. Sisenemisava vasaku kõrva kohal. Ma ei oleks sulle helistanud, kui mul poleks vaja second opinion’i. Ja sinust sobivamat inimest on raske leida.”
„Kas asi on tõsine?” küsis Frank Ellis.
„Umbes 25-aastane tüdruk.”
„Ja teda on pähe tulistatud?”
„Ainult kuuli sisenemisava, väljumisava pole.”
„Aga ta on elus?”
„Nõrk, kuid korrapärane pulss, hingamine on vähem korrapärane, vererõhk 100/70. Tal on peale selle veel ka kuul õlas ja kuulihaav puusas. Nende kahe probleemiga saan ma ise hakkama.”
„Kõlab paljutõotavalt,” sõnas professor Ellis.
„Paljutõotavalt?”
„Kui inimesel on kuulihaav peas ja ta on veel elus, siis tuleb olukorda hinnata lootusrikkaks.”
„Tuled sa mulle appi?”
„Ma pean tunnistama, et veetsin õhtu heade sõprade seltsis. Sain voodisse alles kell üks ja mul on vist muljetavaldav promill veres…”
„Mina teen otsused ja tegutsen. Aga mul on vaja kedagi, kes assisteeriks ja ütleks, kui ma midagi valesti teen. Ja ausalt öeldes on ka purupurjus professor Ellis ajutraumade hindamisel minust arvatavasti kordi parem.”
„Okei, ma tulen. Aga sa jääd mulle teene võlgu.”
„Takso ootab hotelli ees.”
PROFESSOR FRANK ELLIS lükkas prillid laubale ja sügas kukalt. Ta koondas tähelepanu arvutiekraanile, kus oli pilt Lisbeth Salanderi ajust iga nurga alt. Ellis oli 53-aastane, tal olid hallisegused süsimustad juuksed, tume habemetüügas ja üldse nägi ta välja nagu kõrvaltegelane „Kiirabihaigla” seriaalist. Keha andis tunnistust regulaarselt jõusaalis veedetud tundidest.
Frank Ellisele meeldis Rootsis. Esimest korda tuli ta siia 1970-ndate lõpus noorteadurite vahetuse korras ja jäi kaheks aastaks. Pärast seda käis ta Rootsis korduvalt, kuni sai pakkumise tulla Karolinska haiglasse professoriks. Selleks ajaks oli ta juba rahvusvaheliselt tunnustatud nimi.
Anders Jonasson oli Frank Ellist tundnud viimased neliteist aastat. Esimest korda kohtusid nad ühel seminaril Stockholmis, avastasid, et mõlemad on kirglikud kalamehed, ja Jonasson kutsus Ellise kaasa Norrasse kala püüdma. Aastate jooksul hoidsid nad kontakti ja võtsid koos ette nii mõnegi kalaretke. Nad polnud aga kunagi koos tööd teinud.
„Aju on müsteerium,” ütles professor Ellis. „Ma olen aju-uurimisele pühendanud kakskümmend aastat. Tegelikult veelgi rohkem.”
„Ma tean. Vabandust, et ma su üles ajasin, aga…”
„Tühiasi.” Frank Ellis vehkis tõrjuvalt käega. „See läheb sulle maksma pudeli Cragganmore’i, kui me järgmine kord kalale sõidame.”
„Okei. Seda pole palju.”
„Mõni aasta tagasi, kui ma Bostonis töötasin, oli mul üks patsient – kirjutasin sellest juhtumist New England Journal of Medicine’is. Sama vana tüdruk kui sinu patsient. Ta oli teel ülikooli, kui keegi teda ammuga laskis. Nool läks otse läbi pea, vasaku kulmu välisküljelt sisse ja tuli välja peaaegu keset kukalt.”
„Ja ta jäi ellu?” küsis Jonasson hämmastunult.
„Kui ta traumasse sisse tuli, tundus asi täiesti kohutav. Lõikasime noole otsad ära ja tegime talle kompuutertomograafia. Nool läks otse läbi aju. Loogiliselt võttes oleks ta pidanud olema surnud või nii ulatusliku trauma järel vähemalt koomas.”
„Milline ta seisukord oli?”
„Ta oli kogu aeg teadvusel. Vähe sellest: muidugi oli tal kohutav hirm, aga ta mõtles täiesti ratsionaalselt. Ainuke probleem oli, et tal oli noolevars läbi pea.”
„Mis sa tegid?”
„Nojah, ma tõin tangid, tõmbasin noolevarre välja ja panin haavadele plaastri peale. Enam-vähem kõik.”
„Jäi ta ellu?”
„Tema seisukord oli muidugi tükk aega kriitiline, enne kui me ta haiglast välja kirjutasime, aga ausalt öeldes – me oleksime võinud ta ka sama päev koju saata. Mul pole kunagi tervemat patsienti olnud.”
Anders Jonasson mõtles, kas professor Ellis teeb temaga nalja.
„Teisest küljest,” jätkas Ellis, „oli mul mõni aasta tagasi Stockholmis 42-aastane meespatsient, kes oli pea aknapiida vastu ära löönud ja kerge müksu saanud. Tal hakkas kiiresti nii halb, et ta viidi kiirabiga haiglasse. Kui mina teda nägin, oli ta teadvusetu. Peas oli muhk ja väga väike verejooks. Aga ta ei tulnudki enam teadvusele ja suri intensiivis üheksa ööpäeva hiljem. Ma ei tea tänase päevani, miks ta suri. Lahkamisprotokolli kirjutasime surma põhjuseks ajuverejooksu õnnetusjuhtumi tagajärjel, aga keegi meist polnud selle diagnoosiga päriselt rahul. Verejooks oli niivõrd väike ja sellise koha peal, mis poleks üldse midagi mõjutada tohtinud. Ometigi lakkasid maks, neerud, süda ja kopsud toimimast. Mida vanemaks ma saan, seda enam suhtun ma sellesse nagu mingisse ruletti. Isiklikult ma ei usu, et me kunagi päris täpselt teada saame, kuidas aju toimib. Mis sa teha kavatsed?”
Ta koputas pliiatsiga arvutiekraanile.
„Ma lootsin, et sina seda mulle ütled.”
„Ütle oma arvamus.”
„Noh, esiteks paistab olevat tegu väikesekaliibrilise kuuliga. See on oimu kohalt sisse läinud ja umbes nelja sentimeetri sügavusel ajus pidama jäänud. Ventriculus lateralis’e kõrval, ja seal on ka verejooks.”
„Ja mida teha?”
„Sinu terminoloogiat kasutades – tuua tangid ja kuul välja võtta sama teed pidi, kust ta sisse läks.”
„Suurepärane ettepanek. Aga ma kasutaksin selleks kõige peenemaid pintsette, mis sul on.”
„Nii