Purustatud õhuloss. Stieg Larsson
Читать онлайн книгу.
minema sõitsid. Ainsaks valguskiireks üldises pimeduses oli, et Lisbeth Salander veeretati kanderaamiga helikopteri juurde, mis kadus üle puulatvade Sahlgrenska haigla suunas. Mikael tundis end täiesti abituna ja infosulus ning tal jäi üle ainult loota, et Lisbeth satub asjatundjate hoolde.
DOKTOR ANDERS JONASSON tegi kaks sügavat sisselõiget kuni pealuuni ja keeras kuuli sisenemisava ümbert naha eemale. Ta fikseeris avause klambritega. Operatsiooniõde eemaldas sealt imuriga ettevaatlikult vere. Järgnes kõhedust tekitav moment, kus doktor Jonasson hakkas pealuus olevat auku suuremaks puurima. Protseduur edenes närvesöövalt aeglaselt.
Lõpuks oli auk piisavalt suur, et Lisbeth Salanderi ajule ligi pääseda. Ta viis ajusse ettevaatlikult sondi ja laiendas haavakanalit mõne millimeetri võrra. Seejärel lokaliseeris ta peenemat sondi kasutades kuuli. Röntgenipildi järgi ta teadis, et kuul oli suunda muutnud ja asus haavakanali suhtes neljakümne viie kraadise nurga all. Ta lükkas sondiga ettevaatlikult kuuli serva ja pärast mitut ebaõnnestunud katset sai ta seda nii palju liigutatud, et kuul läks õigesse asendisse. Lõpuks viis ta kanalisse sooniliste otstega peenikesed pintsetid. Tugevasti vajutades sai ta kuuli pintsettide vahele ja tõmbas. Kuul tuli peaaegu takistamatult välja. Ta hoidis seda hetkeks vastu valgust, leidis selle terve olevat ja laskis siis kaussi kukkuda.
„Puhastage,” ütles ta, ja korraldus täideti otsekohe.
Ta heitis pilgu EKG-le: patsiendi südametegevus oli endiselt korrapärane.
„Pintsetid!”
Ta tõmbas statiivi küljes oleva tugeva suurendusklaasi allapoole ja koondas tähelepanu opereeritavale piirkonnale.
„Ettevaatlikult,” ütles professor Frank Ellis.
Järgmise neljakümne viie minuti jooksul noppis Anders Jonasson kuuli sisenemisava ümbert välja kolmkümmend kaks väikest luukildu. Neist kõige väiksem oli palja silmaga vaevu nähtav.
SAMAL AJAL, KUI Mikael Blomkvist pettunult üritas rinnataskust oma mobiili kätte saada – mis raudus kätega osutus võimatuks –, saabus Gossebergasse veel mitu autot politseinike ja tehniliste töötajatega. Komissar Paulsson saatis nad puukuuri tõendeid koguma ja käskis põhjalikult läbi uurida ka elumaja, kust oli leitud mitu relva. Saatusele alistunud Mikael jälgis nende tegutsemist oma vaatluspunktist, Paulssoni auto tagaistmelt.
Alles rohkem kui tunni möödudes paistis Paulssonile kohale jõudvat, et politseinikud Torstensson ja Andersson polnud oma ülesande täitmiselt – Ronald Niedermanni ära toomast – tagasi jõudnud. Mees hakkas äkki muretsema ja viis Mikael Blomkvisti kööki, kus palus uuesti täpset asukohakirjeldust.
Mikael pani silmad kinni.
Ta istus endiselt koos Paulssoniga köögis, kui Torstenssonile ja Anderssonile appi saadetud rünnakrühm oma tagasisaabumisest raporteeris. Politseinik Gunnar Andersson oli leitud surnuna, kael murtud. Tema kolleeg Fredrik Torstensson elas, kuid tal olid rasked kehavigastused. Mõlemad leiti põdraohu liiklusmärgi juurest kraavist. Nende teenistusrelvad ja politseiauto olid kadunud.
Mõnevõrra hallatav olukord oli Thomas Paulssoni jaoks äkki muutunud ja tal tuli silmitsi seista politseimõrva ning põgenenud relvastatud kurjategijaga.
„Idioot,” kordas Mikael Blomkvist.
„Politsei solvamisest ei ole kasu.”
„Seda küll, jah. Aga sa saad süüdistuse ametialases lohakuses nii et küll ja veel. Sinuga olen ma ühel pool alles siis, kui sind on kõikide ajalehtede esikülgedel Rootsi kõige lollimaks politseinikuks kuulutatud.”
Ähvardus avalikult naerualuseks saada oli ilmselt ainuke asi, mis Thomas Paulssonile mõjus. Ta muutus murelikuks.
„Mida sa soovitad mul teha?”
„Ma nõuan, et sa helistad kriminaalinspektor Jan Bublanskile Stockholmi. Kohe.”
KRIMINAALINSPEKTOR SONJA MODIG ärkas võpatusega, kui laadima pandud mobiiltelefon magamistoa teises otsas helisema hakkas. Ta vaatas öökapil olevat kella ja nägi nördinult, et see oli veidi neli läbi. Siis vaatas ta oma abikaasat, kes rahulikult edasi norskas. Mees võis segamatult ka suurtükirünnaku maha magada. Naine tõusis uniselt voodist ja vastas mobiilile.
Jan Bublanski, mõtles ta, kes siis muu.
„Trollhättani kandis on põrgu lahti,” kuulutas ülemus ilma liigsete formaalsusteta. „X2000 väljub Göteborgi kümme pärast viit.”
„Mis juhtunud on?”
„Blomkvist leidis Salanderi, Niedermanni ja Zalatšenko. Blomkvist on politsei solvamise, vastupanu osutamise ja ebaseadusliku relva omamise eest vahi all. Salander on Sahlgrenskasse viidud, kuul peas. Zalatšenko on Sahlgrenskas, kirves peas. Niedermann on jooksus. Ta tappis öösel ühe politseiniku.”
Sonja Modig pilgutas paar korda silmi ja tundis väsimust. Kõige parema meelega oleks ta tahtnud voodisse tagasi pugeda ja kuu aega puhkust võtta.
„X2000 kümme minutit pärast viit. Okei. Mis ma tegema pean?”
„Võta takso ja sõida jaama. Jerker Holmberg tuleb ka. Kohapeal võtate ühendust komissar Thomas Paulssoniga Trollhättani politseist, kes ilmselt on vastutav paljugi eest tänaöises möllus ja kes Blomkvisti sõnade järgi on – tsiteerin – täielik käpard – tsitaadi lõpp.”
„Sa rääkisid Blomkvistiga?”
„Nagu ma aru sain, on ta vahi all ja käeraudades. Mul õnnestus Paulsson nii kaugele saada, et ta hoidis telefoni natuke aega Blomkvisti kõrva ääres. Ma olen praegu teel Kungsholmenile ja üritan selgust saada, mis toimub. Hoiame telefoni teel kontakti.”
Sonja Modig vaatas veel kord kella. Siis tellis ta takso ja läks minutiks duši alla. Ta pesi hambad, lükkas kammiga läbi juuste, tõmbas jalga mustad pikad püksid, pani selga musta sviitri ja halli jaki. Ta pistis ametirelva õlakotti ja võttis kapist tumepunase nahkjope. Seejärel raputas ta oma mehele elu sisse ja ütles, kuhu ta läheb, ning et mees peab hommikul üksi lastega hakkama saama. Sonja avas välisukse samal hetkel, kui takso maja ees peatus.
Kolleegi, kriminaalinspektor Jerker Holmbergi polnud vaja otsida. Ta oletas, et mees istub restoranvagunis, ja seal ta oligi. Jerker oli juba ka talle võileiva ja kohvi valmis ostnud. Nad istusid viis minutit vaikides ja sõid. Viimaks lükkas Jerker kohvitassi eemale.
„Peaks võib-olla ametit vahetama,” ütles ta.
HOMMIKUL KELL NELI saabus Gossebergasse lõpuks kriminaalinspektor Marcus Erlander Göteborgi politseist ja võttis juhtimise rängalt koormatud Thomas Paulssoni käest üle. Erlander oli ümarik hallipäine 50-ndates mees. Ühe esimese sammuna vabastas ta Mikael Blomkvisti käeraudadest, pakkus talle saiakesi ja termosest kohvi. Nad istusid elutuppa vestlema.
„Ma rääkisin Bublanskiga Stockholmist,” ütles Erlander. „Me tunneme teineteist juba pikki aastaid. Me mõlemad vabandame Paulssoni pärast.”
„Tal õnnestus lasta täna öösel üks politseinik maha lüüa,” vastas Mikael.
Erlander noogutas. „Ma tundsin Gunnar Anderssoni isiklikult. Ta töötas enne Trollhättanisse ülekolimist Göteborgis. Tal on kolmeaastane tütar.”
„Tunnen kaasa. Ma üritasin hoiatada…”
Erlander noogutas taas.
„Ma sain aru. Sa tõstsid häält ja sellepärast pandi sind raudu. See olid sina, kes Wennerströmi pulbriks tegi. Bublanski ütleb, et sa oled kuradi jultunud ajakirjanik ja agar eradetektiiv, aga sa ilmselt tead, millest räägid. Võiksid sa mind asjadega kurssi viia?”
„Siin on lahendus mõrvadele, mille ohvrid on minu sõbrad Dag Svensson ja Mia Bergman ning üks kolmas isik, kes ei olnud minu sõber, Lisbeth Salanderi eestkostja advokaat Nils Bjurman.”
Erlander noogutas.
„Nagu sa tead, on politsei Lisbeth Salanderit lihavõtetest saadik taga otsinud. Teda on kahtlustatud kolmikmõrvas. Kõigepealt pead sa teadma, et Lisbeth Salander pole nendes mõrvades süüdi. Ta on siin loos omamoodi ohver.”
„Mul