Purustatud õhuloss. Stieg Larsson
Читать онлайн книгу.
läbi puurida ja opereerima hakata aasta pärast, kui haav juba paranenud on. Kuul on suurtest veresoontest veidi eemal. Praegusel juhul soovitaksin ma sul selle välja võtta, aga…”
„Mis „aga”?”
„Kuul ei teegi mulle niivõrd muret. Ajuvigastused on äärmiselt huvitavad – kui ta on pärast kuuli pähe saamist ellu jäänud, siis annab see lootust, et ta elab ka selle väljavõtmise üle. Probleemiks on eelkõige see siin.” Ta osutas ekraanile. „Sisenemisava ümber on väga palju luukilde. Ma näen vähemalt tosinat mõne millimeetri suurust kildu. Mõned neist on ajukoes. See on see, mis ta tapab, kui sa ettevaatlik ei ole.”
„Seda aju osa seostatakse kõne ja matemaatiliste võimetega.”
Ellis kehitas õlgu.
„Plära. Mul pole aimugi, mille jaoks just need hallid rakud olemas on. Sa ei saa muud teha, kui anda endast parima. Sina opereerid. Mina vaatan üle su õla. Saan ma riided ja kuskil käed puhtaks küürida?”
MIKAEL BLOMKVIST VAATAS kella ja nägi, et see on kolm tundi üle südaöö. Ta oli käeraudades. Sekundiks pani ta silmad kinni. Mikael oli kohutavalt väsinud, kuid toimis puhtalt adrenaliini najal. Ta avas silmad ja vahtis tigedalt komissar Thomas Paulssoni, kelle pilgus peegeldus šokk. Nad istusid köögilaua ääres Nossebro lähedal asuvas Gosseberga-nimelises talus, millest Mikael oli esimest korda elus kuulnud vähem kui kaksteist tundi tagasi.
Katastroof oli toimunud.
„Idioot,” ütles Mikael.
„Kuule nüüd…”
„Idioot,” kordas Mikael. „Kurat, ma ju ütlesin, et ta on ohtlik. Ma ütlesin, et teda tuleks kohelda nagu sütikuga granaati. Ta on maha löönud vähemalt kolm inimest, kehaehitus on tal nagu tankil ja ta tapab inimesi paljaste kätega. Ja sina saadad kaks külakonstaablit teda kinni võtma, nagu mingit laupäevaõhtust roolijoodikut.”
Mikael pani uuesti silmad kinni. Ta mõtles, mis selle öö jooksul veel untsu võiks minna.
Ta oli raskelt vigastatud Lisbeth Salanderi leidnud veidi enne südaööd. Mikael helistas politseisse ning tal õnnestus veenda päästeteenistust välja saatma helikopteri, et Lisbeth Sahlgrenska haiglasse viia. Ta oli üksikasjalikult kirjeldanud tüdruku vigastusi ja kuulihaava peas ning keegi mõistlik dispetšer möönis, et võimalikult kiire arstiabi kuluks ära.
Ometigi kulus helikopteri saabumiseni rohkem kui pool tundi. Mikael läks õue, ajas garaažina kasutatavast küünist välja kaks autot ja pani kaugtuled põlema, juhatades maja ees olevat põldu valgustades helikopterile maandumispaiga kätte.
Helikopteri piloodid ja kaks kaasas olnud parameedikut tegutsesid vilunult ja professionaalselt. Üks parameedikutest andis Lisbeth Salanderile esmaabi, teine hoolitses Aleksander Zalatšenko alias Karl Axel Bodini eest. Zalatšenko oli Lisbeth Salanderi isa ja tema kõige verisem vaenlane. Mees oli üritanud teda tappa, kuid ebaõnnestunult. Mikael leidis mehe üksikus kohas asuva talu puukuurist raskelt vigastatuna, tal oli näos kirvega löödud haav ja üks jalg täiesti sodi.
HELIKOPTERIT OODATES TEGI Mikael Lisbethi heaks nii palju, kui suutis. Ta tõi kapist puhta lina, lõikas ribadeks ja tegi sellest ajutise sideme. Peas, kuuli sisenemisava ümber, oli veri klombiks hüübinud ja ta ei teadnud õieti, kas julgeb sinna sidet panna või mitte. Lõpuks sidus ta linariba lõdvalt ümber tüdruku pea, et haav oleks bakterite ja mustuse eest veidigi kaitstud. Puusast ja õlast kuulihaava tagajärjel tekkinud verejooksu sulges ta seevastu kõige lihtsamal mõeldaval viisil. Ühest kapist leidis ta rulli laia hõbedast teipi ja tõmbas haavad sellega kinni. Mees kastis käterätiku märjaks ja üritas sellega tüdruku näolt suurema mustuse maha pesta.
Välja puukuuri Zalatšenkole esmaabi andma ta ei läinud. Mõttes leidis ta, et ei hoolinud Zalatšenko seisukorrast kõige vähematki.
Kiirabi oodates helistas ta ka Erika Bergerile ja selgitas olukorda.
„Oled sa terve?” küsis Erika.
„Mina olen okei,” vastas Mikael. „Lisbeth on haavatud.”
„Vaene tüdruk,” sõnas Erika Berger. „Ma lugesin õhtul Björcki kapo-aruande läbi. Mis sa ette võtad?”
„Ma ei jaksa sellele praegu isegi mõelda,” ütles Mikael.
Erikaga rääkides istus ta köögisohva kõrval põrandal ja jälgis ühe silmaga pidevalt Lisbeth Salanderit. Ta oli tüdrukul saapad ja püksid jalast ära tõmmanud, et puusahaavale plaastrit panna, ning juhuslikult puudutas ta käsi köögipõrandale maha visatud pükse. Mees tundis seal mingit eset, pistis käe taskusse ja võttis välja pihuarvuti Palm Tungsten T3.
Ta kortsutas kulmu ja silmitses mõtlikult arvutit. Kui helikopteri mürin kostma hakkas, pistis ta selle oma jope põuetaskusse. Siis – endiselt üksi olles – ta kummardus ja otsis Lisbeth Salanderi kõik taskud läbi. Ta leidis veel ühed Mosebacke korteri võtmed ja passi Irene Nesseri nimele. Kiiresti torkas ta leitud asjad oma arvutikoti taskusse.
ESIMENE POLITSEIAUTO TROLLHÄTTANI politseinike Fredrik Torstenssoni ja Gunnar Anderssoniga saabus mõni minut pärast päästeteenistuse helikopterit. Nende järel tuli komissar Thomas Paulsson, kes juhtimise otsekohe enda kätte võttis. Mikael läks komissari juurde ja hakkas juhtunu kohta selgitusi andma. Paulsson jättis talle ennast täis ja piiratud mõtlemisega veltveebli mulje. Pärast Paulssoni tulekut hakkasid asjad untsu minema.
Miski ei kinnitanud, et Paulsson Mikaeli jutust üldse arugi saaks. Ta oli silmanähtavalt närvis ja ainuke fakt, mis paistis talle kohale jõudvat, oli see, et köögisohva ees põrandal lamav räsitud tüdruk oli tagaotsitav kolmikmõrvar Lisbeth Salander, ja see oli äärmiselt meeldiv noos. Paulsson oli päästeteenistuse ülimalt hõivatud parameedikult juba kolm korda küsinud, kas tüdrukut ei saaks kohapeal vahi alla võtta. Lõpuks oli parameedik püsti tõusnud ja röögatanud, et Paulsson eemale hoiaks.
Seejärel koondas Paulsson oma tähelepanu puukuuris lamavale vigastatud Zalatšenkole ja Mikael kuulis, kuidas ta raadio teel ette kandis, et ilmselt on Salander üritanud veel ühte inimest tappa.
Selleks hetkeks oli Mikael Paulssoni peale, kes ilmselgelt ei kuulanud sõnagi sellest, mida ta öelda üritas, nii ärritunud, et tõstis häält ja nõudis otsekohe telefoniühendust Stockholmi, kriminaalinspektor Jan Bublanskiga. Ta võttis oma mobiili ja pakkus, et valib ise numbri. Paulssoni see ei huvitanud.
Pärast seda tegi Mikael kaks viga.
Ta selgitas kindlasõnaliselt, et tegelik kolmikmõrvar on Ronald Niedermann – mees, kelle keha meenutas tanki, kes põdes congenital analgesia nimelist haigust ja istus hetkel kinniseotuna Nossebro tee ääres kraavis. Mikael kirjeldas Niedermanni asukohta ja soovitas tema äratoomiseks kohale kutsuda relvastatud erirühma. Paulsson küsis, kuidas Niedermann sinna kraavi sattus ja Mikael tunnistas avameelselt, et ta oli sellega hakkama saanud relvaga ähvardades.
„Relvaga ähvardades?” küsis komissar Paulsson.
Selleks ajaks oleks Mikael pidanud olema aru saanud, et Paulsson oli lootusetu juhtum. Ta oleks pidanud ise mobiili võtma, Jan Bublanskile helistama ja paluma temal Paulssonile asju selgitada. Selle asemel tegi Mikael teise vea, üritades oma jopetaskus olevat relva politseile üle anda – see oli Colt 1911 Government, mille ta päeval Lisbeth Salanderi korterist Stockholmis oli leidnud ja mille abil ta Ronald Niedermannist jagu oli saanud.
Tulemuseks oli see, et Paulsson võttis Mikael Blomkvisti ebaseadusliku relva omamise eest käigupealt vahi alla. Siis kamandas Paulsson politseinikud Torstenssoni ja Anderssoni Mikaeli kirjeldatud paika Nossebro tee ääres, et välja selgitada, kas Mikaeli jutul on mingi tõepõhi all ja kas põdraohu liiklusmärgi külge on tõepoolest keegi kinni seotud. Sel juhul pidid politseinikud nimetatud isiku käeraudadesse panema ja Gosseberga talusse tooma.
Mikael hakkas otsekohe protesteerima ja selgitas, et Ronald Niedermann polnud mees, keda sai lihtsalt kinni võtta ja raudu panna – tegemist oli eluohtliku mõrtsukaga. Kui Paulsson otsustas Mikaeli proteste ignoreerida, võttis väsimus lõplikult võimust. Mikael sõimas Paulssoni mõttetuks meheks ja karjus, et