Teadvuse anatoomia. Ishwar Puri
Читать онлайн книгу.
kodakondsuse. Jätkuvalt on ta ametis konsultandi, juhatuse esimehe ja vanemnõunikuna mitmetes ülemaailmsetes ühingutes.
Ishwar C. Puri on suure meistri Hazur Sawan Singh Ji pühendunud järgija, kellelt ta sai pühitsuse juba 9-aastaselt. Vaatamata oma praegusele vanusele jätkab ta tööd Inimteadvuse Uurimise Instituudis nõustaja, juhataja ning harivate materjalide kirjastajana. ISHA kodulehekülg asub aadressil: http://ishanews.org/
Sissejuhatus
See oli kusagil kahekümne aasta eest, aastatel 1966–1967, mil seoses oma uuringutega tulin ideele hakata kirjutama. Mängisin selle mõttega pikalt ega suutnud teha enam midagi konkreetset, kuni ühel õhtul, juunis 1982, kirjutas mu sõber ümber mõned helilindid ja sai neist mõned raamatud.
Õnnelik esmase edu üle, hakkasin seda tööd tõsisemalt võtma.
Nii-öelda parandamatu optimist nagu ma olen, pöörasin rohkem tähelepanu tegudele kui hoiatustele. Inimesed tulid mind kuulama ja mind on palju tunnustatud. Minu õnneks on tagasiside olnud väga soe ja julgustav.
Uskudes “visiooni avarusse” nagu filosoofia vaimu, hoolitsesin ma selle eest, et köide ei visandaks või edendaks vaid ühtainsat vaatenurka, vaid oleks kõikehaarav konspekt, mis kajastab arvamuste kõiki varjundeid ja peegeldab kaasaegset filosoofiat tema õigetes värvides.
Ma tahtsin, ja õnneks ka sain, seda võrrelda kunstigaleriiga, kus on esindatud igas stiilis tööd, traditsioonilisest kuni nüüdisaegseni, sotsiaalsete standarditega kohanemisest ja mittekohanemisest, piltlikust abstraktseni ja nii edasi. Kui me näiteks alustame “hingest”, mille kohta võib väita, et see eksisteerib nagu kõik looduslik, mis mitte ainult ei sünni ja kasva, vaid ka sureb ja laguneb, siis on meil samas ka käsitlus hingest kui igavesest, kes ei sünni, on surematu ja hävimatu.
Ma olen päris kindel selles, et lugeja, kes söandab keerata selle raamatu lehekülgi, leiab midagi huvipakkuvat enda jaoks.
Tegelikult olen ma õnnelik ja rahul, et see armastusega tehtud töö on jõudnud oma eduka kulminatsioonini. Nagu näha, on see ühe-mehe-etteaste, aga ma saan ka väga hästi aru sellest, et ühe-mehe-etteaste pole võimalik ilma suure hulga inimesteta, kes nägid vaeva lava taga. Ma tean, et minu roll pole midagi muud kui null, mis omab väärtust vaid siis, kui teised numbrid on ta kõrval. Sellepärast tunnistan ma oma tänuvõlga “sisehääle” ees, kes mind aitas. Ma ei taha oma tänu piirata nimede nimetamisega.
| 1 | Eneseteostus
Miks soovitas Sokrates iseennast tunda? Keegi pole seda soovitust enese aadressile suunanud, vaid kogu teadasaamine on tavaliselt seotud millegagi väljaspool iseennast! Inimene võib teada mitmeid miljoneid tarkusi, ta võib kursis olla terves maailmas toimuvaga, aga kui ta pole teadlik “teadjast”, on ta siiski võhik! Ta võib omandada laialdased teadmised, aga ometi ei saa ta “targaks”. Ta võib koguda hulgaliselt infot ja teadmisi, aga algne tingimus, mis temast “teadja” teeb, on ometi puudu – ta ei tunne iseennast! See tundub veidi kummaline, et seda küsimust üldse küsitakse. Sokratese moodi inimesed suunavad teid järjekindlalt “iseennast tundma õppima”… aga teie ei taha ennast tunda – te olete otsustanud, et te “TUNNETE” seda, keda te peate oma minaks. Aga kas te tõesti teate, kes on “mina”? Isegi kõrgeid filosoofe või teadusliku kraadi omanikke ajab see küsimus segadusse. Mina on mina, mida veel peaks selle kohta teadma? Koguni liigne ja imelik tundub sellise küsimuse jätkuv esitamine juba kaks tuhat aastat. Aga seda küsimust ikkagi püstitatakse ja seni pole veel täielikku vastust! Kõige tähtsam küsimus, mis inimkonna ees eales seisnud, on: “Kes ma olen?” Kuid sellele ei saa anda vastust keegi teine peale sinu enda. Vastuse leidmiseks pead sa vaatama iseenda minasse. Pead otsima; sinust peab saama otsija. See on väga isiklik küsimus ja vaid sina ise tead vastust. Vastuse leiad oma olemuse tuuma sügavuti uurides.
Tänapäeval on tuhandeid filosoofe, poeete, joogisid ja teisi sarnaseid, kes kõik tegelevad “iseenda tundmaõppimise” probleemiga. India õpetuses on lugu mehest, kes läks kord joogi juurde ja koputas ta uksele. Joogi küsis: “Kes seal on?” Vastust ei tulnud. Kostus teine koputus ja joogi päris uuesti: “Kes seal on?” Vaikus. Joogi tõstis häält: “Miks sa ei ütle, kes sa oled?” Kuid endiselt ei tulnud vastust! Kõlas kolmas koputus ja joogi kisendas: “Ma küsin, kes sa oled… ja mida sa tahad?” Mees vastas: “Kui ma seda teaksin, siis ma ei koputaks sinu uksele! Ma tulen nimelt sellele küsimusele vastust saama.” See on meie kõigi lugu. Oma sisimas sa tead, et mingis mõttes on su MINA kadunud… Sa oled küll olemas, aga ei tea, miks; sa ei tea, kuidas; sa isegi ei tea, KES sinu sees eksisteerib! Mingis mõttes oled sa puudu… Sa ei ole kohal. Sa “eksisteerid”, teadmata, kes on see “sina”. Sa ei “tunne ennast”! Inimene pole suuteline selgitama, mis tähendab “mina” ning see “mina-tunnetuse” puudumine on põhjustanud oma mina samastamise sellega, mida me omame, selle asemel, et tunda seda, kes kõike seda omab. Mis kuulub “mulle”, pole veel “mina”! See on väär samastumine sellega, mis “mulle” kuulub, aga ei saa olla “mina” ning siit tulenevadki kõik meie probleemid.
Mistahes mulle kuuluv ei ole mina! Kui väidan, et mingi asi on minu, siis see ei ole mina! Kui ütlen, et kuub, mida kannan, on minu, siis tean täiesti kindlalt, et see kuub pole mina! Kui ma kinnitan, et kuub kuulub mulle, siis olen ma teadlik faktist, et minu “mina” on midagi muud kui seda on kuub! Sellepärast ma väidan, et see on “minu”, aga mitte “mina”. Oman ja kasutan seda, kannan seda.
See on asi, mis kuulub mulle ja mida kannan endaga kaasas, aga see pole mina. Minu ja mina vahel vahet tegemine peab olema selgesti mõistetav, et hoomata ekslikkuse ulatust oma mina küsimuses. Me ütleme, et see keha on minu, ometi ei saa see olla mina! Me ütleme, et need on meie silmad, aga kumbki neist silmadest pole “mina”! Me ütleme, et see on minu mõistus, aga ka see ei saa olla “mina”! “Minu” hing, “minu” emotsioonid, “minu” see ja “minu” too – ükski neist ei saa tegelikult olla “mina”, kui me vaatleme nende kahe sõna vahelist erinevust. Aga kes on siis “mina”? Kõik, millega me oleme samastanud oma mina, kuulub meile, aga pole tegelikult mina. Kui oleks, siis ei peaks me kutsuma seda “minu”, vaid me ütleksime “mina” – me ütleksime, et see on “mina”! Me pole ikkagi suutnud öelda, kes on “mina”. Sa pole kunagi oma mina kohanud. Sa pole minaga seisnud vastakuti – kokkusaamist pole toimunud. Sa vaid “usud”, et oled see või teine… Et oled need asjad, millega oled ennast samastama hakanud.
Iga kord, kui me püüame kirjeldada oma “mina”, oleme suutelised määratlema vaid seda, mis kuulub meile. Seepärast, tahtes mõista, mis on “mina”, peame kõigepealt tuvastama, kes on see, kes ütleb: “See on minu”. Kes seda väidab? Kes on see väidetav omaja, kes ütleb, et keha on “minu”, mõistus on “minu”, hing on “minu”… Kes selle kõik omaks tunnistab? Kui suudame väitja tuvastada, oleme suutelised lõpuks vastama küsimusele: “Kes on mina?” Uurigem, kes on see, kes neid erinevaid väiteid esitab – see maja on minu; see on minu perekond; need on minu lapsed; see on minu keha ja nii edasi. Nende ütluste väidetava autori avastamine ei võta palju aega – selleks on “inimteadvus”! Kui meil puuduks teadvus ja me poleks inimesed, siis neid väiteid poleks olemas! Kui sul puuduks teadvus, siis poleks sa kunagi neid väiteid esitanud. Seega inimese identiteet, mis tunnistab järjepidevalt, et see või teine on “minu”, on vahetus ühenduses tema teadvusega! Ilma selleta ei saa teha ühtki väidet.
Inimteadvus tundub andvat vastuse küsimusele, kes on mina. Teades seda, “tunned sa ennast”. Iseenda tundmaõppimise rännakul on meie ainus ülesanne avastada “iseenda” teadvuse anatoomia. Kuidas me teadlikud oleme? Mis meid teadlikuks teeb… Mis võimaldab meil olla teadvel? Enamik inimesi arvab, et inimteadlikkust kogeme seetõttu, kuna meil on aju; et teadlikkuse ja tajumise fenomeni genereerib inimese aju, tekitades teadvust meie eluajal. Aga see pole läbinisti tõsi.
Võib tuua mitmeid näiteid inimestest, kes, olles küll elus, ei koge teadvust hoolimata sellest, et aju ja füüsiline organism töötavad! Võtame sügava une seisundi. Kui oleme sügava une seisundis, siis on küll aju olemas, keha ning selle tugisüsteem on korras ja oleme