Teadvuse anatoomia. Ishwar Puri
Читать онлайн книгу.
eelmiste elude meenutamine (reinkarnatsioon), on selge näide selle kohta, et teadvus eksisteerib inimaju ja inimese füüsilise süsteemi andmebaasi haardeulatusest väljaspool.
Jättes kõrvale need teadvusele omased ekstrasensoorsed kogemused ja piirdudes lihtsalt “mitte” ärkvelolekuga, avastame, et meil on kõigele vaatamata olemas teadliku tajumise suutlikkus, mis pole füüsilise organismi osa. Näiteks puudutab see unenägusid. Mõned unenäod on sedavõrd fantastilised ja originaalsed, et neid ei saa kuidagi kõrvutada sellega, mida füüsiline aju inimese ärkvelolekul genereerib.
Füüsilise keha tajumisaparaat, mis kogub kogemusi läbi sensoorse süsteemi, saab meid ümbritsevast keskkonnast muljeid, mis omakorda liiguvad aistinguorganeist mööda närvisüsteemi ajju. Aga see toimub AINULT SIIS, KUI ME OLEME TEADLIKUD, ET AJU NEED MULJED KOKKU KOGUB! Palun pange see kõrva taha! Kui teadvust, mis peab olemas olema enne kogemust, seal poleks, siis ei registreeriks aju ühtki sõnumit, mis talle närvisüsteemi kaudu saabub! Kui me pole teadvusel, siis aju ei reageeriks ka juhul, kui ta on parasjagu aktiivne! Seepärast on teadvus, mitte füüsiline aju, tajumise aluseks! Mis teeb meid teadvuslikeks – see küsimus jääb siiani vastamata.
Küsimust nende põhjuste kohta, mis teeb meid teadvuslikeks, oleme esitanud endale tuhandeid aastaid, aga siiani pole sellele vastust leidnud. Meie teadlased on olnud suutelised ütlema vaid, missugune aju osa VÄLJENDAB seda või teist teadvuse aspekti. Mingil määral on nad suutelised ära tundma, missugune aju osa helide või visuaalse tajumise korral parasjagu töötab ja nii edasi; ent mis tõepoolest teadvuslikku tajumist põhjustab, selle kohta puudub neil vastus! Nad ei suuda seda avastada, vaatamata keerukale varustusele ja laboritele. Nad oskavad vaid öelda, et kui ummistub teatud piirkond aju keskosas, mis ulatub medulla oblongata´sse ja sealt selgroogu, siis lülitub välja enamik meie tajumiskogemustest… Aga mitte kõik. Säilib mõningane kontroll motoorsete tegevuste üle.
Meie teadlased ei oska öelda, kas teadvust kontrollib ja genereerib just see inimaju osa. Tegelikult on teadlastel väga piiratud informatsioon selle kohta, mis moodustab teadvuse. Nad ei tea siiani, mis teeb inimesest teadvusega olendi. Aga ometi on ilmne, eriti sel alal töötavatele teadlastele, et see, mis võimaldab meil teadvuslik olla, pole midagi materiaalset. Ent siiski tundub see end ilmutavat maisel tasandil, füüsilises ajus või kusagil füüsilises kehas. Ühel või teisel viisil oleme suutelised saama teadlikke kogemusi väljastpoolt füüsilise süsteemi kättesaadavuses olevat andmevälja, mille näiteks on teatud tüüpi unenäod.
Unenägudes on inimesed näinud end näiteks väikese linnuna aknast välja lendamas. Nad on isiklikult kogenud linnuks olemist! Ma toon sedasorti unenäo kui “mitte-ärkveloleku” teadvusliku kogemuse näite ilma mingi tagamõtteta. Ärge osutage sellele liiga palju tähtsust. Oletame, et sa lähed magama ja muutud unenäos lendavaks linnuks. Sinust saab aknast välja lendav lind. Nüüd on sul teadvustatud kogemus linnuks OLEMISEST… Justkui oleksid sa tõeliselt lind olnud! Ärgates avastad, et sa polegi lind, vaid inimene inimkehas. Sa saad aru, et sul pole sulgi, tiibu ja sa ei oska lennata! Sa ei sarnane linnuga. Sellele vaatamata ei ütle sa: “Oma unenäos “MA NÄGIN AKNAST VÄLJALENDAVAT LINDU!”.” Sa ütled: “Ma OLIN lind ja lendasin aknast välja!” Kogemuses säilis personaalne mina. See säilitab sinu enda teadvuse ja kui sa ütled oma sõbrale, et möödunud öösel sa nägid unes, et olid ringilendav lind, siis lausub sõber, et see on nonsenss! Sinu ja linnu vahel pole mingit sarnasust. Parem ütle, et “nägid” möödunud öösel lendamas lindu oma unenäos; vastasel korral võidakse sind pidada kas rumalaks või lausa hulluks. Sina aga ütled: “EI! Ma ei “näinud” lindu… Ma ei näinud lindu aknast välja lendamas. Ma “OLIN” LIND! Ma ei “näinud” seda! Ma lendasin!” Olles SEESAMA teadlik kogeja nii ärkvel olles kui ka linnuna lennates – see on identiteedi säilitamine, mis pani sind seda väidet tegema! See on teadlik kogemus väljaspool füüsilist keha.
Inimteadvusel on võime omada teadlikkust linnuna või kuidagi teistmoodi, samuti kogeda maailma enda ümber. Isegi “unenäo” kehad, mis erinevad inimkehast ja millega me end samastame, pärinevad inimteadvusest. Unenäos funktsioneerib teadvus füüsilisest kehast erinevas vormis. Me viibime kusagil mujal ja pöördume tagasi sellesse vormi siis, kui oleme ärkvel.
Teadvus, inimese võime evida teadlikkust ja kutsuda esile teadlikke kogemusi meid ümbritsevast maailmast, ei saa olla genereeritud füüsilise keha ega ka mitte ühegi selle osa, näiteks aju, poolt. Seepärast pole ime, kui me ütleme, et see on “minu” keha, aga see pole “mina”! Nii on õige öelda, sest “mina” on teadvus, mis väidab, et ta seda keha kasutab; et see kuulub minule – ma lihtsalt tegutsen selle kaudu! Mis on siis teadvus ilma füüsilise kehata, ilma unenäokehata ja nii edasi? Eneseteostuse kunsti praktikud, lähtudes oma isiklikust kogemusest, on visandanud ühe väga lihtsa inimteadvuse struktuuri ja anatoomia mudeli.
| 2 | Mis on teadvus
Enne veel, kui asume uurima inimteadvuse olemust ja struktuuri, tahaksin ma defineerida mõned mõisted, mida hakkan edaspidises jutus kasutama. Neid on tarvitatud väga ebatäpselt ja erinevates tähendustes ning see võib tekitada kergesti segadust. Neid on kasutatud erinevate tagamaade ja tingimuste korral, mille tagajärjel on tekkinud paratamatult erinevad tähendused. Isegi kui keegi tavalises vestluses midagi väidab, ütleb ta seda teatud tähenduses. Kui öeldu kuulajani jõuab, siis annab too sõnadele teistsuguse tähenduse. Kui mõistete vastuolulisus juba tavavestluses välja lööb, siis kujutlege vaid, mis veel toimuks, käsitledes niisugust vaevuhoomatavat teemat nagu käesolev seda on. Mõistetest arusaamine võimaldab meil hoiduda mitmetest probleemidest, mis tulenevad tähendusest ja lugejal on võimalus otsekohe ja selgesti aru saada täpselt sellest, mida ma selgitada tahan. Terminid, mida tahan selgitada, on järgmised: teadvus, teadlikkus, tähelepanu, alateadvus (ingl. k. subconsciousness), superteadvus (ingl. k. superconsciousness), teadvustamatus (ingl. k. unconsciousness) ja “psüühiline” energia. Need on mõisted, mida kasutan sageli. Seepärast on hea tunda nende täpset tähendust. See hõlbustab arvukate inimteadvuse anatoomiaga seonduvate teadmiste edasiandmist.
Mina kasutan sõna “teadvus” palju laiemas tähenduses, kui tavapäraselt kombeks. Teadvus on võimalus, potentsiaal, sund olla teadlik. See on lakkamatu võime olla teadvel. See ei vaja kütust ega puhkust, vaid on puhas energia… lõputu sisemine energia! See on kogu potentsiaalne teadlikkus… võime olla teadvusel. Teadvus pole lihtsalt võime olla teadlik antud hetkel, vaid see sisaldab potentsiaali ja võimalust teadvustada iga hetke terves aegruumi kontiinumis. Teadvus sisaldab potentsiaali olla teadlik minevikust ja ka tulevikust. See hõlmab endasse ka võime olla teadlik sellest, mis toimub VÄLJASPOOL aegruumi kontiinumit!
Öeldakse, et teadvus on meie tervikvõime omada teadlikke kogemusi iseenesest vaatamata sellele, kas me oleme sellest teadlikud või mitte! Teadvus hõlmab hetkekogemuse teadlikku teadvustatust ja samuti potentsiaalset suutlikkust olla teadlik mistahes kogemusest, mis toimub kas aegruumis või väljaspool seda. Teisalt esindab teadvustatus seda teadvuse ala, millest oleme teadlikud vahetult igal ajahetkel.
Teadlikkus on teadvuse “oleviku” ala – see, millest me oleme sel hetkel (vahetult ehk igal praegusel hetkel) teadlikud. See on meile “kättesaadav” teadvus. Tervikteadvusest voolab miski läbi aja vahetusse teadvusse… teadlikkusse. See ei sisalda vaid sensoorse süsteemi kaudu tajutavat… ehk kõike seda, mida sa just sel hetkel näed, kuuled, mille maitset sa tunned ja nii edasi. Siia kuulub ka kõik see, mida sa ei näe ega kuule, ent mille kuulmiseks ja nägemiseks sa omad potentsiaali. Kõik see, millest sa võiksid saada teadlikuks, millal iganes vaid soovid ja mis on “saadaval” samas ajavahemikus – kõik see kuulub “teadvustatuse” haardeulatusse ja mõjusfääri.
Tähelepanu on sond, teadvustatuse koondatud kiir, mis on fokuseeritud konkreetsele piirkonnale meile kättesaadavate vahetute teadlike kogemuste valdkonnas. Tähelepanu on see osa teadvustatusest, mille piires me liigume ringi võimalike kogemuste hulgas eesmärgiga saada “rohkem” teadlikuks selle teatud osast, anda sellele teadvuses suurem tähendus, “teadvustada” seda teadlikult. Seega, tähelepanu on lihtsalt see teadvustatuse osa, mida me kasutame teadvuse fokuseerimiseks. Näiteks ruum, milles viibid, on osa sinu teadvustatusest – praegusel hetkel.
Aga