Kogutud teosed II. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
arvata, et minusugune noor narrike põlema pahvatas nagu takukoonal,» jätkas ta naerdes. «Ei saanud öösel enam magada. Mõtlesin aiva naisevõtmise peale. Kas poisikesel siis aru peas! Maia – üksnes Maia, ei keegi muu! Ilma Maiata ennem hauda! Nii indlesin ööd ja päevad. Aga olin ma siis kellegi naisevõtja! Kuhu naisega minna? Ega muud, kui oodata, kuni habe kasvab. Aga näriv hirm piinas mind: mis siis, kui keegi tuleb ja võtab Maia mu eest ära! Esiotsa polnud tal ju aimugi, mis parmud minul peas kihasid. Julgesin ma seda siis üles tunnistada! Kartus kargas iga kord hingesse, kui juhtusin temaga üksi olema. Ärge mõelge, et olin üleliia häbelik – vale. Kõigi teiste tüdrukute vastu võisin olla päris koer poiss, tegin kõik poisinaljad julgesti ära, sain vahel kohe üleannetuks ja ajasin suust välja, mis tahtsin. Aga Maia juures – otsekui lukk rippus suu ees, nagu nöörid tõmmati liikmete ümber! … Kolmatkümmend – see oli alles lollus! Aga mine tee!
Heakene küll, eks tüdruk hakanud aegamööda siiski märkama – ega ta rumal olnud. Teisedki said juba aru – narriti ja pilgati mind vaest nii, et vahel tuli nutt peale. Maia aga naeris. Naeris ühtelugu. Ei tea, kas tal oli nii hea meel või naeris ta minu lolli nägu. Aga ta naer tegi mulle häda, tegi esiotsa vaid häda, siis aga hakkasin vihastama ja kurvastama. Viimaks olin nagu haige, nagu risti poodud. Kõik valutas, ihu ja hing, ja lõppesin näost ära, ega tahtnud süüa ega juua, ning unest polnud juttugi.
Seda kõik nägi Maia ja – naeris. Vahel pani käe mu pea peale ja paitas mind nagu lapsukest ja ise naeris nii lõbusasti. Ma ei unusta ta silmi. Need olid nii vagad ja helded, aga siiski naersid mind, kuna mina lõgistasin valu pärast hambaid …
Viimaks võtsin südame rindu ja hakkasin talle selgemaid sõnu ütlema – vähehaaval, nagu maha pillates. Ise panin siis ikka ruttu minema või ei vaadanud ta otsagi.
«Ootame veel,» kostis ta mulle harilikult. «Sa oled veel liiga noor. M e h e d võtavad naisi, m e h e d …»
Sain aru küll, et ta tahtis veel rohkemgi öelda – et ta tahtis öelda: naisevõtjateks on mehed, mitte sinu-sugused tattninad … Võite isegi arvata, mis poisikese süda seepeale tundis! Ma vandusin ja põhjasin oma rumalat noorust, aga või see mu vanemaks tegi!
Ma ei jätnud aga järele – ei, kus seda! Mida enam piina, seda julgemaks läksin. Ma püüdsin Maiale tihti meelde torgata, mida mu süda tundis. Ta tõrjus mind nagu vallatut last naeru ja naljatamisega tagasi. Üksainus kord oli ta vähe tõsisem, võttis mu käe, vahtis mulle näkku ja ütles:
«Sa pead kannatama.»
«Kui kaua siis?»
«Vaata, laps, sul pole ju veel habetki moka peal.»
«Ega habe üksi meheks tee!»
«Sa pead nii kaua kannatama, kuni saad niisuguse habme, nagu on su isal.»
Ise vahtis ikka veel tõsiselt mulle silma, punastas siis äkki ja jooksis naerdes minema.
Taevake, see võib kesta kümme aastat! Ja kes teab, kas mulle nii tore habe kasvabki! Tema sõna haavas mind sügavasti ja ma läksin peast veelgi ogaramaks. Viimase trumbi mängisin sellega välja, et kirjutasin talle pika-pika armastuskirja. Sinna tähendasin kõik üles, mida teadsin ning mõistsin ja mis mul põues pakitses. Kui õhtul pimedas koridoris teineteisest mööda läksime, pistsin kirja talle pihku, ise panin jooksu. Aga kui ta oma kambrisse oli läinud, pugesin ukse taha ja piilusin võtmeaugust sisse. Lamp põles laual ja Maia luges minu kirja. Ta maasikpunane suu liikus ja nägu muigas. Taoti naeris nii, et keha raples. Aga ta põsed olid punasemad kui muidu ja kõrge rind tõusis ning vajus … Mina aga kiristasin ukse taga hambaid …
Järgmisel hommikul puutusime kokku. Ta oli üpris lahke ja teretas mind magusasti.
«Tänan väga pika kirja eest, Hindrek,» ütles ta. «Ma ei oleks uskunud, et sa nii ilusti oskad kirjutada – nii peenesti. Sa kirjutad ju nagu – nagu, – ma pole sihukest kirja veel lugenudki. Justkui raamatus! Tegi palju nalja!»
«Nalja!»
«Hindrek, sa oled tõesti päris laps veel!» Ta hakkas mu käest nii soojalt kinni, naeratas, punastas, ei lausunud aga enam sõnagi. Siis läks minema. Ukse vahelt aga pistis veel pea sisse ja ütles:
«Oota veel paar kuud, siis räägime edasi!»
Mõtlesin nüüd ööd ja päevad, mida teha. Viimaks võtsin nõuks avitajat otsida. Kavatsesin asja isale üles tunnistada. Ema oli mul kolmat aastat hauas, muidu oleksin ammu juba tema jutul käinud. Isa pidi siis Maiale ütlema, et ta nii kaua ootaks, kuni saan kahekümne aastaseks. Isa võis ju ka paruniga kõnelda – see oleks andnud mulle palka juurde. Isa käes oli kõik võimalik. Oli teine südi ja sõnakas mees. Ma pidasin temast suurt lugu, ta oli mulle lapsepõlvest saadik väga kallis. Ja ta armastas mind ka, seda tundsin …
Ma arvasin, et isa teeb suured silmad minu saladust kuuldes, aga ei. Ta oli üsna rahulik. Vangutas ainult pead ja silus oma pikka läikivat habet. Viimaks pahvatas naerma.
«No see oleks alles lugu!» hüüdis ta.
«Kuidas nii?»
«Kas sa oled ogar – tohoo pime!»
«Ta vajutas oma tugeva käe mu õlale, raputas järjest pead ja hüüdis siis otse pahaselt:
«Poiss, ära tee rumalusi! Maia ei kõlba sinule – kas kuuled?»
«Miks ta ei kõlba?» hüüdsin ehmunult.
«Ei kõlba noh! Saa ometi aru! Ta – äh, noh – ta on sinule liiga vana!»
«Ei see tee mulle midagi,» vastasin vahvalt.
«Aga minule!» karjus isa.
«Mis sinul sellest on?»
«Vait! Mine ja maga oma pea selgeks!»
Mul seisis nutuvõru suu ümber. Isa oli mu asjale otse vastu ja ma olin lootnud talt abi saada! Pisarad imbusid mul vägisi silma. Seda nähes aga läks isa meel pehmemaks. Ta urises midagi, pööras näo ära, paitas üha kiiresti habet, astus viimaks minu juurde tagasi ja hakkas mu käsivarrest kinni.
«Oota veel paar kuud, siis saame näha!» ütles ta viimaks lahkesti.
Just sedasama oli mulle Maiagi öelnud! Ma ei saanud aru, mil kombel siis need paar kuud minu armastusse pidid mõjuma. Paari kuuga ei saanud ju mina vanemaks ega Maia nooremaks. Aga isa ei rääkinud minuga pikemalt, vaid tõrjus mu minema.
«Ole mõistlik laps,» palus ta. «Küll siis näed, et kõik asjad lähevad õieti ja hästi.»
See oli kõik … Heake küll, nii kaugel olid siis lood. Paar nädalat läks mööda. Meie saksad sõitsid ühel päeval kõik Tallinna. Isa viis nad neljahobusetõllaga raudteejaama, mis oli meilt umbes kaheteistkümne versta taga. Maial oli väga hea meel, et korraks jälle tujukast ja tigedast prouast lahti sai. Ta tuli õhtu eel minu juurde ja ütles mulle:
«Kui sa hea laps oled, siis tahan sulle midagi rääkida. Kas oled hea laps?»
«Ma ei ole mitte laps,» vastasin talle pahaselt.
«Tahtsin öelda: poiss – ei, koguni m e e s !» naeris Maia, nii et ta valged hambad välkusid.
«Kas tead ka, et täna on minu sünnipäev? Aga ära sest kellelegi räägi – kas kuuled? Kui oled hea poiss, võid mulle võõrsile tulla. Kas tahad?»
«Kuidas, võõrsile?»
«Minu tuppa. Ma teen kohvi ja mul on värsket saia. Siis pühitseme kahekesi minu sünnipäeva. Üsna kahekesi. Kas tuled?»
Kuum hoog käis mul üle keha. Kas oli siis see võimalik? Maia tahtis pidada minuga üksi oma sünnipäeva – omas toas minuga üksi!
«Kui soovid, ma tulen,» vastasin kugistamisi, sest kurk kiskus mul rõõmu pärast kinni.
«Õhtul nii kella üheksa paiku. Mul on peale kohvi ja värske saia veel midagi. Aga ära sa teistele sõnagi lausu – kas kuuled?»
Ta lõi mulle käega kergesti vastu põske ja pani minema.
Võite, härra, isegi arvata, kuis