Kogutud teosed II. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
omad laupäevaõhtuti lusti pidamas – poisid ja tüdrukud. Seal üürgas lõõtspill ja tantsiti kas või hommikuni. Kärner, kokk ja tallmeister, ja aidameeski oma noore naisega, ja kõik mõisa tüdrukud olid nõuks võtnud ka täna, pealegi õige varakult trahterisse koguneda. Mis viga, saksad kodust ära, nüüd alles võis päris pidu pidadagi! Kutsusid ka mind – ega ma loll olnud. Maia ei saanud neist muidu lahti, kui lubas pärast järele minna. Ma kartsin juba, et ta seda teeb, ta aga sosistas mulle muheldes kõrva, et ta selle peale ei mõtlevatki. Meie kahekesi jäävat ju koduhoidjaiks. Ja pidu pidavat meie ju isegi. Nii siis jäime täiesti üksinda suurde härrasmajja. Mu isa, kes elas all teenijatemajas, võis raudteejaamast alles kella ühe ajal koju jõuda.
Ma panin enesele kõige uuema ja peenema ülikonna selga. Kaua seisin peegli ees, sugesin pead ja püüdsin neile uidukestele ülemisel mokal, mida ma meelsasti vurrudeks pidasin, nähtavamat nägu anda. Siis astusin, kuum hõõg oimudes, Maia tuppa.
Kohvilaud oli juba kaetud. Maia tuli mulle naerdes vastu, aga ma panin imeks, kui valge ta näost oli.
Maial oli proua magamistoa kõrval tilluke, aga kõigiti ilus ja puhas kambrike. Seal oli kõik nii korras, nii kenasti pandud ja sätitud nagu noore neitsi pruutkirstus. Ei kuskil tolmukübet näha, säng lumivalge tekiga kaetud, padjad peatsis aina kumendasid. Ning magusat lõhna hõljus täna kambrikeses, nii imelikku, et mu süda hakkas nagu joobudes valjusti tukslema.
Istusime kohvilauda. Maia kallas proua läikivast hõbekannust sisse ja pakkus mulle kollast rosinatega saia. Ja sõime. Mul oli kitsik tunne põues, nii et esiotsa sõnagi ei lausunud. Ka Maia ei rääkinud palju. Ta istus minu vastas ja vahtis aga nii poolnaeratamisi vahel mu otsa. Aga, nagu ütlesin, ta palged olid täna kahvatud. Roosilised laigukesed, mis muidu seal õitsesid, tulid küll taoti nähtavale, kadusid aga kähku.
Ma küsisin, kui vanaks ta siis täna on saanud, ja ta vastas: «Juba kolmkümmend üks» ning ohkas seejuurde ja naeris: «Kas ma pole juba vana tüdruk – mõtle! Ja sina loodad minu peale!»
Ma ei kostnud, vaatasin talle ainult täie armastusega näkku. Ta väristas pead.
Mida me sel õhtul veel rääkisime ja tegime, kõike seda ma ei mäletanud järgmisel hommikulgi enam. Mis mulle aga vähegi meelde jäi, seda tahan teile tunnistada … Mul lasus kogu õhtu võõrik surve südamel. Ei tea, mis see oli. Olin küll rõõmus, aga rahutu; mul oli nii magus elada, aga imelik kartus vaevas hinge. Ja mulle tundus, kui vaaguks ka Maia samasuguse kartuse ja rõõmu vahel. Tihti tõusis ta minu juurest järsku üles ja vahtis aknast pimedasse aeda; lipsas sagedasti kambrist ning tuli ruttu tagasi ja palus mind kahel-kolmel korral, ma ei pidavat ühelegi hingama, et meie täna õhtul kahekesi üksinda koos oleme olnud ja pidutsenud.
Kui kohv joodud, koristas Maia peatselt tassid, tõi siis kaks klaasi ja kinnise pudeli ning klaastaldrikul kompvekke lauale ja ütles, et proua kõik selle temale sünnipäeva tarvis kinkinud. Pudelist tuli just sedasama karva märjuke, mis teie mulle praegu andsite. Ja maitsegi oli sama – seda tundsin esimesest piisast, mis siin nüüd mu keelt niisutas … Maia kallas naeratades sisse ja me lõime klaasid kõlinal kokku. Ma olin häbelik jooma, aga Maia ütles: «Täna tahame olla rõõmsad ja purjutada mehemoodi! Sa pead tublisti terviseks jooma – mina ise muidugi ka!»
Ja tõesti – ta jõi oma klaasi ühe sõõmuga tühjaks ja mina pidin sedasama tegema. Järgmisi klaase ei joonud ta kõiki mitte enam tühjaks, aga minule ütles: «Sa pead täna näitama, et oled mees. Kes juua ei jaksa, see on poisike. Ära karda, et liialt pähe hakkab – sakste viin on ju lahja kui kali. Seda joo kas või toobikaupa!»
Nojah, tahtsin talle siis ka näidata, et olen mees, ja klõgasin klaasi klaasi järel uhkesti tühjaks – justkui kalja, nagu ta oli soovitanud.
Maia tõi proua kambrist ilusa pisikese mängutoosi, mis tosina lõbusaid tantsutükke mängis. Selle paigutas klaaside taha lauale, keeras vedru osavasti üles ja pill mängis nii kenasti, et mu jalad laua all varsti kepsu lööma hakkasid. Maia istus minu ligidale, pärast koguni minu kõrvale. Ta oli mul nii ligidal, et ma käe ta piha ümber oleksin võinud panna, aga selleks puudus mul kaua aega julgus.
Maia täitis järjest minu klaasi ja ma jõin – kui mees. Tundsin küll, kuidas veri mu soontes hakkas kuumalt käärima ja pea kihama, aga see kõik tegi mulle lõbu, millist ma enne iialgi ei olnud maitsnud. Mu meel läks nii kergeks, nii rõõmsaks, nii julgeks – ma oleksin kas või laest välja hüpanud. Maia ihusoojus tõmbus nii ligidalt mu peale, ta palged ja juuksed ja käsivarred, ta kael ja rind – kõik paiskas mulle nagu magusat lõõska ja lõhna vastu. Ma naersin ühtsoodu, lobisesin maa ja taeva kokku, trallitasin mängutoosi viise järele – lühidalt: olin läbi ja läbi rõõmus poiss!
Ma ei pannud suurt tähelegi, et Maia lipsas ikka sagedamini kambrist, et ta iga paari minuti pärast istmelt tõusis ja jälle maha vajus, et ta veini kallates ikka üle klaasi ääre valas, sest et ta käed värisesid. Ta ei vaadanud nüüd enam nii heldesti ja armsasti mu otsa – see jäi mulle meelde – vaid ta nägu oli üha pöördunud ukse või akna poole … Minu mõtted olid mujal. Ma pidasin salaja aru, kas peaksin julgust võtma ja käe Maia kalli keha ümber lööma ja tema suu kallale kippuma. See plaan pakitses mul rinnas kogu aja ja piinas mind väga. Ikka veel puudus poisikesel julgus, olgugi et ta jõi kui mees …
Maia tuli mulle viimaks appi. Nagu kogemata sattus ta käsi mulle pähe. Ta silitas mu juukseid ja äigas üle mu põse, kuni käsi jäi püsima mu paljal kaelal. Palav hoog läbis mu pealaest jalakannani. Ma haarasin ta piha ümbert kinni, surusin ta oma külje vastu ja meie palged puutusid kokku.
Ta tõrkus, aga mitte tõsiselt.
«Hindrek,» sosistas ta, «see pole ilus, – Hindrek, lase mind lahti!»
Aga võta näpust, kes mees laseb tüdruku sellisel puhul veel lahti! Ma hoidsin teda tugeva käega, mu oimud mühklesid ja süda hüppas. Nüüd ei olnud mul enam puudust ka julgusest. Ma pöörasin ta näo enda poole ja suudlesin teda, kuna mul silmad kirjuks läksid …
Räpakalt tõusis Maia istmelt, ma lasksin ta lahti. Aga vihane polnud ta mu meelest mitte. Muudkui nägu oli tal nii kummis ja silmad välkusid kõikjale sõõri, nagu mõnel metsloomal, kes kardab kütti.
«Sa lubasid olla hea poiss, aga lähed koeraks,» ütles ta ja kohendas oma ilusaid juukseid. «Aga ma annan sulle andeks, kui sa seda enam ei tee!»
Ma palusin, et ta istuks jälle mu juurde, ja lubasin jätta kõik koerused tegemata. Tuligi ja istus jälle mu kõrvale. Aga meie pudel oli tühjaks saanud. Ja nüüd oli mul viinast niisugune himu suus, et võtsin Maia pooliku klaasi ja jõin tühjaks. Ma poleks uskunud, et Maial on veel veini, aga tal oli. Ta tuli varsti teise täie pudeliga ja meie pidu jätkus uuel ilul …
Mis selle teise pudeli joomise ajal Maia kambris sündis, see hahetab kõik ainult kui udu mu peas. Mäletan ainult, et mu liikmed olid viimaks nagu seatina täis, et ma ei jaksanud toolil enam hästi siruli istuda ja et mu silmad kiskusid vägisi kinni. Püüdsin tõusta, aga vajusin istmele tagasi nagu jahukott. Ajasin enda laua najal püsti ja katsusin astuda – ei midagi, taarusin vastu seina. Sealt kobisin poolkäpuli Maia sängi juurde … Kogu aeg kartsin endamisi, et Maia mind naerab, ent mäletan nagu läbi une, et ta mitte ei naernud, et ta tuli mulle appi ja et ta oli tõsine ja kahvatanud. Ta upitas mu üles ja laskis oma voodisse vajuda.
«Maga siis natuke, sul on puhkust vaja,» ütles ta ise.
«Aga ma ei tohi,» lällitasin talle vastu, «parun käskis mind oma kirjutuskambris magada, ta andis mulle kõva käsu …»
Mis ma ütlesin, oli õige, härra. Kui parun oli kodust ära, laskis ta mind ikka kirjutuskambris suurel nahksel diivanil magada. See sündis varaste pärast. Meil ümberkaudu olid viimasel ajal mitmes mõisas vargad käinud, ja parunil oli ikka rohkesti raha kodus ning põhjatu hulk hõbeasju söögitoas, mis asetses kirjutustoa kõrval. Ära sõites oli ta mulle mitmel korral kinnitanud, et ärgu ma olgu mitte öösel kirjutustoast eemal.
Maia aga ütles: «Puhka siin natuke aega, küll mina heidan sinu asemel nii kauaks kirjutuskambrisse. Ole mureta!»
Mina aga olin truu