Kogutud teosed II. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
sai sant, nagu näete» – Hindrek tähendas peaga oma tühjale käisele. «Nemad aga heitsid paari ja olid jõukad inimesed. Kahe tuhande rublaga võib juba midagi peale hakata.»
«Mis? Sinu isa kosis Maia naiseks?»
«Kuis muidu. Arvasin, et mõistate seda isegi. Ega’s nad muidu nii ühel nõul paruni laeka kallale oleks kippunud … Lood kujunesid nimelt nõnda. Kui ma esimest korda silmad avasin, paistis päike ja ma lamasin oma sängis, ülemine osa keha ja parem käsivars seotud. Minu juures istus mu isa. Ta hoidis peos mu pahemat kätt ja vahtis mulle nähtavasti ainiti otsa. Kui lõin silmad lahti ja vaatasin tema peale, pööras ta näo kõrvale. Ta oli vait ja ka mina ei rääkinud. Ma tuletasin endale meelde, mis oli sündinud, ja kui mul kõik oli mälus, tõmbasin käe isa peost ära ja püüdsin teist külge pöörata. See oli aga nii valus, et tahtmata karjatasin. Ja jäin selili, nagu olin olnud. Uuesti võttis isa mu käe, aga ma tõukasin tema oma taas tagasi. Nüüd nägin, kuidas ta silmad märjaks läksid. Aga ta vaikis ja samuti ka mina. Vaatas siis jälle korraks mulle näkku ja ta silmad palusid väga. Aga kui ma pöörasin ka oma vaate tema poole, vahtis mees aralt teisale. Ja ma panin tähele, et ta juuksed olid kõrvade ümbert halliks läinud – ühe ööga. See liigutas mind. Ma piilusin nüüd alatasa tema hallide oimude poole, aga ma ei võtnud tema kätt vastu ega rääkinud temaga ainustki sõna.
Ka Maia tuli mind vaatama. Ma ei suutnud teda naljalt enam ära tunda, nii valge, nii vana oli ta näost. Kaugelt ukse juurest vahtis ta minu poole, ja kui nägi, et mul silmad lahti, läks teine ruttu minema.
Palju teisigi inimesi käis minu juures. Kõik piinasid mind pärimistega, kuis «lugu» olnud, kas ma ehk röövlit tundnud olin või kas ta nägu mul meeles olevat. Mina aga väristasin pead ega andnud seletavat vastust kellelegi.
Mulle öeldi, et valitseja saatnud mehe linna sündmusest parunile teatama ja mulle tohtrit kutsuma. Kõige varemini järgmise päeva õhtuks võis härra kodus olla. Kui seda räägiti, vahtis isa jälle anudes mu otsa ja minu silmade ees valendasid ta hallinenud juuksed.
Seni kui parun saabus ja temaga tohter, oli mu meelemärkus juba jälle kadunud. Põdesin haavapalavikku, sest puuduliku sidumise tõttu oli minu haav «viha võtnud». Ja kui palavik lahkus ja ma jälle hakkasin märkama ning selitama, leidsin, et olen ühe käsivarrega.
Imelik oli see ärkamine. Vaip oli mulle juhtunud suu peale ja ma tahtsin teda ära lükata. Tõstan enda teada paremat kätt – midagi ei tõuse. Tõstan, tõstan – ei ühtigi. Mis pagan see on? Lükkan siis teki vasaku käega kõrvale ja katsun – parem käsi ühes varrega puudub! … Pistsin suure häälega nutma …
Tohter astub tuppa – vana hallipealine härra – ja ütleb:
«Sul on vist kahju käest? Ära nuta. Parem ikkagi käsi kui elu. Oleks sul käsi alles, siis paneksime sind praegu puusärki. Ära nuta!»
Mina aga nutsin tohtri keelust hoolimata. Mulle oleks parem olnud, kui nad oleksid mu puusärki pannud.
Ja siis tuli parun, kes kurtis, et varas viinud tal kaks tuhat rubla ära. Minu kahjust ei rääkinud midagi, muudkui tahtis aga teada, kes varas olnud ja kas teda võiks leida ja temalt ehk raha tagasi saada. Mina aga – ma ütlesin, et varas olnud võhivõõras inimene, niipalju kui ma teda ööpimeduses suutsin näha.
Ja siis tuli haagrehi-kohtuhärra ja päris ning uuris omakorda. Jutustasin talle, mis ja kuidas kõik oli juhtunud, aga varast, seda ma ei olevat tundnud ega teadvat temast midagi. Ja Maia peost ning et olin sellel joobnud olnud, ei lausunud samuti sõnagi. Seletasin ainult, et varas tulnud, äratanud mu magusast unest, sööstnud mind nähes mu kallale ja pistnud mind noaga, mispeale ta ise ära jooksnud. Et ta oma tööga juba valmis oli, tunnistanud mulle lahtimurtud kirjutuslaud. Muust ei teadvat ma midagi.
Ja nõnda jäigi. Ma põdesin pikemat aega. Isa käis veel üksainus kord mu juures. See oli kohe peale kohtuhärra äraminekut. Ei rääkinud teine sõnagi. Ainult vaatas mulle otsa – nii täis armastust, ja tahtis mulle kätt anda. Seks võttis mu vasaku ning ainsa käe pihku, sellegi nii hoide ja hellalt, nagu oleks see õhukesest klaasist. Ta pikk habe rippus seejuures mulle näkku. Ja mina – ma kuivatasin oma pisaraid tema habemega ja mu viha oli kadunud. Muudkui kurb olin, surmani kurb.
Maiat aga palusin ära minna, kui ta mu tuppa astus. Kuulaski sõna ja kadus kui tuul. Teda vihkasin nüüd. Ma oleksin ta tapnud, kui see oleks võimalik olnud. Ja ometi oli ta isa kõrval väiksem süüdlane.
Mu jutt on kohe otsas, härra. Just tol ajal, kui hakkasin tühja kuuekäisega käima, pidas mu isa Maiaga pulmi. Ma tegin enese uuesti haigeks, et ei tarvitseks pulma minna. Isa aga ütles parunile üles ja läks kevadel noore naisega Venemaale. Seal rentis mõisa ja sai mõne aastaga jõukaks.»
«Kas ta sind siis kaasa ei võtnud?»
«Kutsus küll, aga ma ei läinud,» vastas Hindrek. «Ta kirjutas mulle pärastki mitu korda, et peaksin tema juurde asuma, mul ei tarvitsevat töökõrtki teha, ma muudkui söögu ja joogu ja käigu isanda moodi riides – olgu ma saksaks tema mõisas. Ma ei läinud. Sain küll mõisast lahti, sest toapoisiks ma ühe käega enam ei kõlvanud, ja olin kauemat aega teenistuseta, aga isa juurde ei läinud. Parun oli mulle andnud valuraha, millest võisin poole aastat elada. Siis pidasin mitmesuguseid kergemaid ameteid: olin linnas käskjalaks, kojameheks ja öövahiks, kuni viimaks hakkasin postipoisiks. Olin ju kutsari poeg ja armastasin hobuseid … Isa saatis mulle vahel natuke raha, mina aga keeldusin seda vastu võtmast. Küll on noor inimene rumal!»
«Mis, Hindrek, sa kahetsed nüüd tagantjärele, et sa isa abi vastu ei võtnud?»
Postipoisi nägu kiskus hapukale naeratusele. «Kas ma seda just kahetsen – ei tea. Aga kui inimene teeb rasket tööd ja sealjuures kiratseb, siis on himu raha järele suur. Siis võiks kas või – vargile minna.»
«Kui sa sedaviisi räägid, siis mine nüüdki veel isa juurde.»
«Ta on juba hauas.»
«Ja Maia – tahtsin öelda: sinu võõrasema?»
«On lesk, kui ta pole mehele läinud. Kutsus mind mõndagi korda oma mõisa «härraks»; ma sülitasin ta kirjade peale ja viskasin nad tulde. Ja kui ta mind täna veelgi kutsuks, teeksin ta kirjaga sedasama … Nõõ, Vanka ja Miska, nõõ!»
TEINE JOOSEP
Ühel heal päeval – Karikakra eit vahib sauna-aknast välja – kes sealt tuleb, kepp käes, pamp seljas? – Joosep!
«Isa, Mari – tulge, vahtige, kas see pole meie poiss, kes sealt tuleb?»
Vahivad. Joosep neh!
Joosep astub sisse.
«No kust sina siis nüüd tuled?» küsib taat, lükates piipu teise suunurka. «Kas aeti mõisast ää või?»
«Tulin ise ära.»
«Miks?»
«Himu sai otsa.»
«Himu sai otsa? Soo, või su himu sai otsa?» Ja Karikakra taat vahib siia nurka ja sinna nurka, nagu otsiks midagi, «Kuule, poiss, ma tahaksin sulle jälle natuke himu teha! Ema, too roosk!»
«Las ta nüüd enne reagib, miks ta ära tuli,» ütleb eit vaigistades. «Poeg, mis sulle siis meelde tuleb! Oasta pooleli, ja sa tuled teenistusest ää! Mis sul mõisas viga oli?»
«Preiln hakkas armastama.»
«Mis sa ütlesid?»
«Preiln hakkas armastama.»
«Keda ta hakkas armastama?»
«Mind.»
«Siis ta oli sinuga rahul, ja see oli ju väga hea!»
«Ei, ta hakkas mind teistmoodi armastama.»
Isa, ema ja tütar vaatasid üksteise otsa, siis kõik kolm rumala poisi otsa. Ema astus talle murelikult ligemale ja hakkas, käed ristis, ta nägu tunnistama.
«Joosep!» ütles ta. «Sa o l e d ju ikka meie Joosep?»
«No kes siis?»
«Ega