Kiire ja aeglane mõtlemine. Daniel Kahneman
Читать онлайн книгу.
on? Kuidas mõjutab selle ülesande lahendamist meeleolu? Selle väljaselgitamiseks muutsid uurijad esmalt osa oma katsealuseid õnnelikuks ja osa kurvaks, paludes neil mõelda mitme minuti jooksul oma elu rõõmsatele või kurbadele hetkedele. Seejärel esitati osalejatele rida sõnakolmikuid, millest pooled olid omavahel seotud (nagu dive, light, rocket) ja pooled mitte (nagu dream, ball, book) ning palusid neil vajutada ühele kahest klahvist kohe, kui neil tekib tunne, kas kolmik on omavahel seotud. Oletamiseks jäetud ajavahemik, 2 sekundit, oli liiga lühike, et kellelegi torkaks pähe tegelik lahendus.
Esimene üllatus oli, et inimeste oletused on palju täpsemad kui seda lubaks juhuslikkus. Minu arvates on see hämmastav. Kognitiivse kerguse tunnet tekitab ilmselt väga nõrk signaal assotsiatsioonimasinalt, mis „tunneb ära”, et kolm sõna on seotud (loovad assotsiatsiooni) kaua enne seda, kui see assotsiatsioon leitakse. Kognitiivse kerguse rolli otsustuses kinnitas katseliselt teine Saksa uurimisrühm: võtted, mis suurendavad kognitiivset kergust (praiming, selge kiri, varasem kokkupuude sõnadega) suurendavad kalduvust näha sõnade vahel seost.
Teine tähelepanuväärne avastus on meeleolu võimas mõju intuitiivsele sooritusele. Eksperimendi korraldajad arvutasid täpsuse mõõtmiseks välja „intuitsiooniindeksi”. Nad avastasid, et osalejatel hea meeleolu ja rõõmsate mõtete tekitamine enam kui kahekordistas täpsust. Veelgi jahmatavam tulemus on, et õnnetud osalejad olid täiesti võimetud intuitiivset ülesannet täpselt sooritama; nende oletused ei olnud paremad juhuslikest. Nähtavasti mõjutab meeleolu Süsteemi 1 tegevust: kui me tunneme end ebamugavalt ja oleme õnnetud, siis kaotame sideme oma vaistuga.
Need tulemused lisanduvad kasvavale tõendite hulgale selle kohta, et hea meeleolu, intuitsioon, loovus, kergeusklikkus ja suurenenud toetumine Süsteemile 1 käivad koos. Skaala teises otsas käivad kokku kurbus, valvsus, kahtlustamine, analüütiline lähenemine ja suurenenud pingutus. Hea meeleolu lõdvendab Süsteemi 2 kontrolli käitumise üle: heas tujus muutuvad inimesed intuitiivsemaks ja loovamaks, kuid samas vähem valvsaks ja kipuvad tegema rohkem loogikavigu. Nagu pelga kokkupuute efekti puhul, on ka siin seos bioloogiliselt loogiline. Hea meeleolu on signaal, et asjad on üldiselt hästi ja et valvsust võib vähendada. Halb meeleolu viitab, et asjad pole kuigi hästi, eksisteerida võib oht ning vajalik on valvsus. Kognitiivne kergus on ühtaegu meeldiva tunde põhjus ja tagajärg.
Kaugete assotsiatsioonide testil on meile rääkida rohkemast kui vaid seosest kognitiivse kerguse ja positiivse afekti vahel. Vaadake põgusalt kaht sõnakolmikut:
sleep (magama) mail (post) switch (lülitama)
salt (sool) deep (sügav) foam (vaht)
Teie seda muidugi ei tea, kuid teie näolihaste elektrilise aktiivsuse mõõtmine oleks ilmselt registreerinud kerge naeratuse, kui lugesite teist kolmikut, mis on sidus (lahendus on sea (meri)). Naeratav reaktsioon sidususele esineb katsealustel, kellele ei räägita midagi assotsiatsioonist; neile näidatakse lihtsalt vertikaalset sõnadekolmikut ja palutakse vajutada tühikuklahvi, kui nad on selle läbi lugenud. Sidusa kolmikuga kaasneva kognitiivse kerguse tunne tundub olevat iseenesest mõõdukalt meeldiv.
Tõendid, mis seovad meeldivaid emotsioone, kognitiivset kerguset ja sidususe-intuitsiooni on, nagu teadlased ütlevad, korrelatiivsed, kuid mitte tingimata kausaalsed. Kognitiivne kergus ja naeratamine esinevad koos, kuid kas positiivsed emotsioonid viivad tegelikult sidususe intuitsioonile? Seda nad tõesti teevad. Tõend pärineb nutikast eksperimendist, mis on muutunud üha populaarsemaks. Ühele osale katsealustest pakuti nende heale meeleolule alternatiivne seletus: neile räägiti kõrvaklappides kostva muusika kohta, et „varasemate uuringute kohaselt mõjutab see muusika inimeste emotsionaalseid reaktsioone”. See lugu kõrvaldas täielikult sidususe-intuitsiooni. Uurimistulemused näitavad, et sõnadekolmikule järgnev lühiajaline emotsionaalne reaktsioon (meeldiv, kui kolmik on sidus; vastasel juhul ebameeldiv) on tegelikult sidusust puudutavate otsustuste alus. Siin pole midagi sellist, millega Süsteem 1 hakkama ei saaks. Emotsionaalsed muutused on nüüd oodatud ja kuna need pole üllatavad, pole need ka põhjuslikult sõnadega seotud.
See oli väga hea psühholoogiline uuring, kombinatsioonis eksperimentaalne tehnika ning kindlad ja ühtlasi väga üllatavad tulemused. Viimaste kümnendite jooksul oleme saanud Süsteemi 1 automaatse toimimise kohta väga palju teada. Suur osa sellest, mida teame praegu, oleks kolmekümne või neljakümne aasta eest tundunud ulmelisena. Oli kujuteldamatu, et vilets šrift mõjutab otsustusi tõesuse kohta ja parandab kognitiivset sooritust või et emotsionaalne reageerimine sõnakolmikute kognitiivsele kergusele vahendab muljeid sidususest. Psühholoogia on teinud suuri edusamme.
Rääkides kognitiivsest kergusest
„Pole mõtet heita nende äriplaani kõrvale vaid seetõttu, et seda on selles šriftis raske lugeda.”
„Me kaldume seda uskuma, sest seda nii palju korratud, kuid mõtleme selle siiski veel kord läbi.”
„Tuttavlikkus toob meeldivust. See on pelga kokkupuute efekt.”
„Ma olen täna väga heas tujus ja mu Süsteem 2 on tavalisest nõrgem. Peaksin olema eriti ettevaatlik.”
– 6 —
Normid, üllatused ja põhjused
Oleme nüüd tutvustanud Süsteemi 1 ja Süsteemi 2 keskseid jooni ja funktsioone, käsitledes üksikasjalikumalt Süsteemi 1. Metafoore vabalt segades võib öelda, et meie peas on tähelepanuväärselt võimas arvuti, mis pole küll riistvara tavastandardite järgi kiire, kuid suudab mitut sorti ideede võrgustikus esinevate mitmesuguste assotsiatsioonisidemete abil kirjeldada meie maailma struktuuri. Assotsiatiivses masinavärgis levib aktivatsioon automaatselt, kuid meil (Süsteemil 2) on teatud võime mäluotsingut kontrollida ja seda sel viisil programmeerida, et sündmuse märkamine keskkonnas tõmbaks tähelepanu. Järgmiseks uurime detailsemalt, millised on Süsteemi 1 imepärased võimed ning millised on nende piirid.
Normaalsuse hindamine
Süsteemi 1 peamine funktsioon on säilitada ja ajakohastada teie isikliku maailma mudelit, mis esindab seda, mis on selles normaalset. Mudeli moodustavad assotsiatsioonid, mis seovad ideid olukordadest, sündmustest, tegevustest ja tulemustest, mis teatud määral korrapäraselt esinevad koos kas samaaegselt või suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul. Seoste tekkimisel ja tugevnemisel hakkab seotud ideede muster esindama sündmuste struktuuri teie elus ning määrab ära nii oleviku tõlgenduse kui ka ootused tulevikuks.
Meie vaimse elu oluline osa on võime üllatuda ning üllatus ise on kõige tundlikum märk sellest, kuidas me oma maailma mõistame ja mida sellelt ootame. Üllatuse peamisi variante on kaks. Mõned ootused on aktiivsed ja teadlikud – te teate, et ootate mingi konkreetse sündmuse toimumist. Kui see tund hakkab lähenema, võite oodata ukse avanemist, kui teie laps koolist naaseb; kui uks avaneb, ootate tuttavat häält. Olete üllatunud, kui aktiivselt oodatud sündmus aset ei leia. Kuid on hoopis suurem sündmuste kategooria, mida te ootate passiivselt; te ei oota neid, kuid pole üllatunud, kui need aset leiavad. Need on sündmused, mis on teatud olukorras normaalsed, kuid mitte piisavalt tõenäolised, et neid aktiivselt oodata.
Üksikjuhtum võib muuta kordumise vähem üllatavaks. Mõne aasta eest puhkasime naisega Suure Korallrahu väikesel puhkesaarel. Saarel oli vaid nelikümmend hotellituba. Õhtust sööma tulles olime üllatunud, kohates üht tuttavat, Joni-nimelist psühholoogi. Tervitasime üksteist soojalt ja kommenteerisime kokkusattumust. Jon lahkus kuurortist järgmisel päeval. Umbes kaks nädalat hiljem käisime ühes Londoni teatris. Kui tuled olid kustunud, istus üks hilineja minu kõrvale. Kui tuled vaheajaks süttisid, nägin, et minu naaber on Jon. Märkisime abikaasaga hiljem, et olime üheaegselt teadlikud kahest faktist: esiteks, et see oli tähelepanuväärsem kohtumine kui esimene ning teiseks, et me olime teist korda Joni kohates hoopis vähem üllatunud kui esimesel korral. Nähtavasti oli esimene kohtumine kuidagi muutnud meie mõtlemises ettekujutust Jonist. Nüüd oli ta „psühholoog, kes ilmub välja, kui me välismaal reisime”. Me (Süsteem 2) teadsime, et see oli tobe mõte, kuid meie Süsteem 1 muutis Joniga võõrastes paikades kohtumise peaaegu normaalseks. Oleksime olnud hoopis enam