Õnne valem. Tiina Jõgeda
Читать онлайн книгу.
teadmises, et nad ei väärigi teiste tähelepanu ja lugupidamist. Mida rohkem vanemad on last tõrjunud või halvustanud, seda tugevamalt juurdub temas tunne, et ta on halb, suisa ürghalb. Ürghalb ongi üks neid kujuteldavaid kuritegusid, millest Engel ja Ferguson kirjutavad.
Ürghalva puhul ei tunne me end kehvasti mitte sellepärast, mida oleme teistele teinud, vaid seetõttu, et oleme sellised, nagu oleme.
Kui lapsest saab täiskasvanu, usub ta ikka kaljukindlalt, et on halva kohtlemise ära teeninud ega vääri edu või õnne. Ükskõik kui palju inimene ka ei pinguta, et end hooliva ja hoolitsevana näidata, tunneb ta sisimas end vaikselt ikka vääritu ja mõttetu tüübina.
Lapsepõlvest pärit süütunded ei kao, vaid juhivad kuskilt teadvuse hämaratest soppidest inimese käitumist ja valikuid.
Kui inimesel peakski elus hästi minema, ütleb ta kähku endale, et see on juhus ja eksitus, ei maksa ikka vedamist tähtsustada. Küll pill tuleb pika ilu peale ja uhkus ajab upakile! Me oleme kasvanud protestantlikus kultuuriruumis, kus enese kritiseerimine murust madalamaks on voorus ja enesega rahulolu lubamatu kuritegu.
Millal iganes sellisel inimesel hästi läheb, vastab tema alateadvus karistavaid mõtteid tootes. Veel hullem on see, et inimestel on kombeks ennasthävitavaid käitumismalle korrata. Nad saboteerivad oma edu tööl, satuvad haiget tegevatesse suhetesse, ketravad depressiivseid mõtteid. Tulemuseks on kängunud, oma võimed realiseerimata jätnud kibestunud isiksus. Sest inimene on loodud nii, et oma võimete ja isikupära maksimaalseks väljaarendamiseks vajab ta turvatunnet, positiivset õhkkonda.
Sedalaadi etteheited viivad inimese lõpuks elutahet halvava depressioonini. Karistavad mõtted takistavad edukas olemast, rahuldavaid inimsuhteid loomast, takistavad lõõgastumist ja elu nautimist.
Siinkohal tuleks anda tarka nõu, et lõpetage oma vigade pärast muretsemine, hakake elama. Jaa, oleks see nii lihtne! Enesekriitika kuritegude paljastamine, ruineerivate mõtete äratundmine ja väljakaevamine on vaevanõudev töö.
… Eile tuli mulle tänaval vastu üks sõbranna. Ta nägi kadedaks tegevalt rõõsk välja.
„Oo, kui äge kleit sul seljas on,” märkisin ma.
„Ah, mis ta ikka on, kaltsukast ostsin, üks õmblus oli kärisenud ka.”
Siin ongi lihtne näide enese saboteerimisest. Õige vastus oleks olnud, et on jah lahe kleit, mulle endale ka meeldib, Armani pealegi.
KUIDAS SAADA MEHELE
Arutasime Mairega, kuidas oleks tore pulmi pidada. „Mina kolmandal korral enam loori pähe ei pannud,” meenutas Maire. Ja siis veel pulmavana oma piinlike mängudega! Maire raius, et kõik tema pulmad on peetud ilma pulmavanata ja ta ei kavatse sellist teenust osta ka edaspidi. Tema poolest oleks tal juba ka neljas pulm peetud, kuid elukaaslase kuri abikaasa ei anna juba mitu aastat lahutust. Noh, mina keeldusin loorist kohe esimesel korral, sest sisetunne ütles, et loori pikkusel ja abielu pikkusel ei pruugi seost olla. Aga võib-olla oleks olnud?
Ebaõiglane lugu selle abiellumisega. Homodele, kes kangesti tahaksid altari ette minna, on see miskipärast keelatud, aga heteropaarid, kellelt seda etteastet pikisilmi oodatakse, suhtuvad pulmapeosse kui mõttetusse igandisse. Ja kui end registreerivadki, siis on pooled paarid peagi Õnnepalees tagasi – seekord tagauksest, lahutusavaldus näpus. Aga ka Perekonnaseisuamet peab uusi turge vallutama ja kelleltki riigilõivu sisse kasseerima, nii et mõistlik oleks lubada abielluda kõigil, kes vähegi tahavad.
Tänapäeva tüdrukud tulevad eksamikomisjoni ees toime igasugu keeruliste teoreemide ja teooriatega, aga vaat seda ühte elulist vastust nad ei tea: kuidas saada mehele. Selle vastuse otsimisega tegelevad kõik naisteajakirjad, kogu ilu- ja trenditööstus. Mis see Cosmopolitani G-punkti ja O-tehnika otsimise vaevgi muud on kui halva mängu juures hea näo tegemine. Kosmeetika- ja meediaäri õitseb, ent vaesed vanatüdrukud närtsivad. Sõna „vanatüdruk” kõlab küll anakronistlikult, poliitiliselt ebakorrektselt nagu „invaliid”, „neeger” ja „parteilane”, aga nõutuks tegev sisu on sel endiselt. Lapsega tüdruk ei pea küll paisuva põllealuse pärast end enam sohu uputama ja partnereid vahetavat kameeliadaami ei halvustata, aga need on mikroskoopilised muutused ühiskonna psühhokliimas. Olgu pealegi vanapoiste asemel poissmehed ja üleküpsenud pruutide asemel vabad ja vallatud, iseseisvad ja self-made-woman’id, ega mure sellest ei vähene.
Eufemismide taha peitumine ei vähenda naise vajadust perekonna ja armastuse järele ja selle leidmiseks sobib iga vahend.
Näiteks hiinlannad – ka kõige haritumad – loodavad abi aastatuhandete tagusest kodu korrastamise õpetusest feng shuist. Isegi ajal, mil suur kultuurirevolutsionäär Mao keelas fengshuitamise surma ähvardusel ära, ei riskinud hiinlannad rituaale täitmata jätta. Pigem surm kui vanatüdrukupõli! Armuõnne tugevdamiseks tuleb panna magamistoa edelanurka pilt roosade pojengidega ja öökapikesele kaks (tingimata kaks) mandariinparti (keraamilist). Ja üldse tuleb tugevdada yang-energiat, sest kui naisterahva ruumides on liiga palju naiselikku yin-energiat, siis meesterahvas oma energiaga sinna ei mahu.
Erinevalt Eestist, kus mehi on ligi kolm protsenti vähem kui naisi, on hiinlastel kõva meeste ülekaal. Ma ei taha siin pikemalt rääkida, kuidas käib Hiina mahajäänumates piirkondades sooline võrdsustamine: vastsündinud tüdrukuid lihtsalt tapetakse nagu kassipoegi. Aga meeste protsentuaalne ülekaal ei aita Shanghai haritud neidudel mehele saada. Niisiis saadetakse lapsevanemad „valimisplakatitega” põllule. Lubadused kosjakuulutusel on väga lihtsad: vanus, haridus, majanduslik tase. Klassikaline ameerika-eesti tuunimistulemus 90-60-90 ei ole seal argument.
Shanghais on plats, kuhu kaks korda nädalas kogunevad keskealised mehed ja naised, kes hoiavad käes suuri silte.„Neiu, 25aastane, kõrgharidus, korter olemas, autot pole.” „Noormees, 26, hea töökoht, kinnisvara.” Jne. Siltidega seisjad on noorte emad-isad ja pruuditurg töötab tulemuslikult. Noortel endil ei sobi sinna seisma minna, lapsevanem on aga just paslik vahendaja, kes oskab noorte vajadusi ja võimalusi selge pilguga hinnata. Üks ema valib sildil oleva info põhjal välja teise ema, peetakse kiire B2B-vestlus ja tehing saabki sõlmitud.„Shanghai on Aasia New York,” ütles meie giid Jenny, kes valgustaski selles ülitöökate ja üliüksildaste inimeste linnas mehele saamise võimalusi. Inimesi on küll nii palju, et pole ruumi astuda, aga seda ainumast südant ei leia kuidagi. Lihtsalt ei tutvu kellegagi, 20 miljoni elanikuga linnas pole sobivaid kandidaate!
Suhte vormistamise koha pealt on nii juristidel kui ka kristlastel selged seisukohad. Kuidas aga mesinädalatest ärgates hakkama saada, pole enam kellegi asi. Pärast suhte lõbusat ja kulukat legaliseerimist hakkab sündima ja kasvama keeruline moodustis nimega perekond, mille harimine nõuaks senisest tunduvalt paremat ettevalmistust. Eriharidust.
Abiellumiste-lahutuste statistika ütleb selgelt, et Eestis on mehele saamisega (veelgi enam aga mehele jäämisega) vähemasti sama tõsine probleem kui Hiinas. Ainult et meie tüdrukutel pole peale Cosmo tarkuste justkui millelegi toetuda. Kosjasobitamine ja perekondade asjalik sekkumine ei tule meil kõne allagi, see oleks inimõiguste rikkumine. Lapsevanemate rolliks võsukeste pereelule kaasaaitamises peetakse vaid uhkete pulmade korraldamist. Aga kui abielutunnistus rebitakse puruks veel enne, kui ämmad-äiad korralikult tutvudagi jõuavad, siis on selles oma osa ka lapsevanematel. Nad osalevad laste perekonnaelus isegi siis, kui end noorte ellu pidevalt vahele ei torgi. Uus perekond luuakse ehituskividest, mis on lapsepõlvekodust kaasa võetud. Lapsepõlvepere mustrid on meis tahes-tahtmata sees.
Tänapäeva perekond on küberneetika reeglitele alluv keeruline süsteem, mis koosneb palju segasemast seltskonnast kui unistuste tuumikpere. Mitme tundmatuga valemisse tuleb ajada lahutused, üksikvanemad, kordusabielud, sinu-lapsed-minu-lapsed-meie-koer, eelmisest elust kaasa lohisev eluasemelaen jne.
Püüded perekonna mõistet sõnastada jooksevad rappa, sest tööstusrevolutsioonist saadik normaalseks peetav isa, ema ja kahe lapsega tuumikpere on läänemaailmas juba pikka aega olnud vähemuses, tõdeb Philip Baker raamatus „Perekonnapsühhoteraapia alused”.
Terve, s.t mittehaige perekond on see, mis rahuldab oma liikmete materiaalsed, emotsionaalsed ja hingelised vajadused. Perekond algab paarist (äärepealt oleksin vana harjumuse