Õnne valem. Tiina Jõgeda
Читать онлайн книгу.
nimekiri, mida kõike partner enda juures muutma peaks? Kui abikaasade suhe on nõrk, siis pole hästi toimivat abielu loota. Pereteraapia põhiküsimus ongi, kas partnerid saavad vastastikusest suhtest rahulolutunde. Alles seejärel tulevad kõik muud küsimused: kuidas lapsi kasvatada, kuidas kodutöid jagada või kumma vanemate juurde jõuludeks sõita. Kahel inimesel, kes on otsutanud ühise leivakapi soetada, peaks olema koos mõnus olla nii voodis, köögilaua taga kui ka teatris. Paaril on näiteks lapsevanematena raske koostööd teha, kui nad ei ole abielupaarina õnnelikud.
Igal perel on oma intiimne, vaid koduseinte vahel toimiv märgisüsteem, rollid, väärtused, võimu jaotamise ja konfliktide lahendamise kord. Perekonna vaimse tervise seisukohalt on võrdselt oluline nii suhtumine Jumala olemasolusse või kanepi legaliseerimisse kui ka sellesse, mis kell lapsed peavad magama minema või kelle asi on poes käia. Vanemate omavaheliste suhete kvaliteet mõjutab suuresti järeltulijate suhtestiili.
Perekonnal on oma arenguetapid nagu mis tahes elusorganismil. Algul ollakse kahekesi, siis tulevad lapsed, ja igas vanuses lastega on perekond uute ülesannete-probleemide ees. Lõpuks, kui lapsed lahkuvad, algab „tühja pesa sündroom”, mis lõpeb pensionile minekuga. Siis algab vanavanemateks olemise etapp – mis lõpeb surmaga.
Veel üks asi, millest meil eduka pere loomise puhul vähe räägitakse, on elukoha valik ehk ökoloogiline kontekst.
Ameerika keskklassi perekonnad püüavad luua kodu piirkondades, kus on head koolid ja puhkeaja veetmise võimalused, kus pole pätte-narkareid ning saab loota naabrivalvele. Wisteria Lane, ühesõnaga. Sellistes piirkondades on kergem perekonda heas toonuses hoida kui suure kriminogeensusega kõdurajoonides, kus lapsed teevad koolist rohkem poppi ja naabritel on kahtlane taust, sest selline keskkond avaldab perekonna vaimsele tervisele negatiivset mõju.
Perekond on organism. Me teeme hommikujooksu ja sööme ökoloogiliselt puhast toitu, pereauto käib regulaarselt hoolduses, miks siis perekond kui süsteem peaks kasvama aianurgas metsikult nagu kõrvits?
TRUUDUSEVANNE ISEENDALE
Läksin viimati abiellumise ülistuslauluga vist liiale, mõtlesin ehmatusega, kui lugesin uudist, et keegi taiwanlanna Chen Wei-yih on otsustanud pika looriga uhked pulmad üksinda maha pidada, st abielluda iseendaga.
„Olen 30aastane. Mul on küllalt elukogemust ja olen teinud edukat karjääri, kuid pole leidnud sobivat partnerit. Mida siis teha? Abielluda iseendaga!” selgitas ta. Kui jätta kõrvale läbi huumoriprisma esitatud väljakutse klassikalistele soorollidele ja traditsioonilisele peremudelile, on Chen Wei-yih’ jutus iva sees. Väljakutsuvat (ja meediakünnist ületavat) abieluakti põhjendab ta nii: „Enne tuleb armastada ennast, siis saad armastada teist.”
Jah. Iseendale tõotuse andmist armastada ja austada ennast elupäevade lõpuni, nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, nii õnnes kui mures, on vaja, tehtagu seda siis altari ees, kui muudmoodi ei saa. Suur mõtleja Fanny de Sivers on öelnud, et elu eesmärk on saada iseendaks. „Jumal on meid loonud teatava ideega. Me kõik oleme keskpärased, kõik omamoodi isiksused, kellel on oma ideaalpilt absoluutses mõttes olemas. Ja selle ideaalpildi on minu teooria järgi algpatt ära lõhkunud. Me peame katsuma selle pildi uuesti kokku seada. Minu arust peaks see olema meie missiooniks, sest ka pühaduse definitsioonis on pühak see, kes jõuab elu lõpul oma õige näo kätte saada,” on ta öelnud Postimehele. Pärispatt on Piibli järgi looja keelust üle astumine: inimene maitses hea ja kurja tundmise puust ja heideti soojast paradiisist maa peale lihtsureliku patust elu elama. Fanny de Siversi järgi oli inimesel paradiisis enda kohta täiuslik arusaam olemas ja ta usub, et inimese põhiline maa pääl askeldamise eesmärk peakski olema iseendaks saamine. Ma usun, et 91aastaseks elanud Fanny de Sivers selleni jõudis. Suurem osa meist aga ei tea, kust seda paradiislikku mina leida, ta on ennast hästi ära peitnud ega anna end kergelt kätte. Ega lase end seetõttu ka armastada.
Üha rohkem inimesi võtab eneseleidmise kutsungit tõsiselt. Nii tõsiselt, et eneseotsingutest on kasvanud toitev tööstusharu. India aašramid ja Tiibeti kloostrid on täis meditatsioonis vaikivaid lääne inimesi, Santiago de Compostela tolmustel mägiteedel kõmbivad tuhanded palverändurid, mina järele seilatakse avamerepurjekatel ja vändatakse uhhuduuridel, seda otsitakse surfirandadest ja rabamatkadelt. Hästimakstud valgekraed tõmbavad selga kirjud hõlstid, istuvad tundide kaupa lootosistes pühamu kivipõrandal, nälgivad ja külmetavad kitsastel puukoikudel, ja ikka ühe eesmärgi nimel: leida võõral maal võõras keeles puterdavate šamaanide abiga üles killuke iseendast. Kui see kannatamine ei ole igatsus, siis mis see on?
Käisin minagi vaatamas kultusfilmi „Söö. Palveta. Armasta”. Jutt on naisest, kes loobus oma turvalisest töö- ja abielust, sest ei kujutanud end ette järgmised viiskümmend aastat sama leiget kena elu elamas. Ta tahtis päris-endaga tuttavaks saada, oma piire kombata! Lugu sisaldas sõnumit: lõpetage oma elus mõni kurnavaks muutunud teema, avage umbseks muutunud sisekosmoses uus uks – ja siis te alles näete, mida head maailmal teile varuks on. Film oli pikk ja igav (raamat veidi parem), Julia Roberts ebausutav, aga mis siis. Enese, st elu mõtte otsingute teema erutab praegu paljusid. Kinosaal oli täis Julia Robertsi kloone: kolmekümne tuuris kauneid daame, sekka mehi ka.
Samanimelist raamatut müüakse mürinal juba mitmendat aastat, nagu müüakse ka eesti autorite samas tonaalsuses autobiograafilisi reisikirju, milles kirjutajat huvitab pigem iseenda kui võõraste maade ja kultuuride avastamine.
Raamatu „Söö. Palveta. Armasta” järjekindel kassarekordite purustamine nii raamatupoodides kui ka kinodes kinnitab, et teos on tabanud tänapäeva inimese eksistentsiaalseid valupunkte. Tõelise minani kulgemine on julgust röövivalt vaevaline. Psühholoogiline ökonoomika ütleb, et inimene venitab muutuste ellu viimisega nii kaua kui saab, sest säästlikum on elada vanal režiimil. Kui vähegi kannatab, siis normaalne inimene radikaalseid muutusi ette ei võta. Üheksast viieni tööl käia on turvaline, haigekassakaarti omada on mõistlik… kuni tekib küsimus: milleks see kõik? Järgneb kõne reisibüroosse.
Ka bestselleri autorit Elizabeth Gilbertit ei huvitanud Itaaliasse ja Indoneesiasse rännates elukutse omandamine või hingelähedase ameti leidmine.
Sel sajandil ei küsita, kelleks saada, vaid: kes ma olen? Vaimsed eneseotsingud on olulisemad sotsiaalsest rollist ja sellega kaasnevatest hüvedest. Meeleheitel koduperenaised ei karda enam väljakujunenud ühiskondlikele tavadele vastu seista – ning sellele tõotatakse happy end’i (erinevalt „Anna Karenina” lõpust). Tänapäeval ei hüppa arengukriisi jõudnud kangelanna rongi alla, vaid rongi peale – et sõita isiksuse arendamiseks vaimsetele otsingutele eksootilistesse maadesse.
… Pärast iseendaga abiellumist kavatseb taiwanlanna Chen Wei-yih minna Austraaliasse pulmareisile. Et leida veel keegi, kellega abielluda.
LÕHUTUD NUKUMAJAD
Sain kurja telefonikõne lugeja Martalt. Ta polnud vihane ei minu ega Eesti Ekspressi, vaid Ibseni, Tammsaare ja Tolstoi peale. Täpsemalt – kirjanike loodud tegelaskujude peale, kes on andnud tänapäeva naistele halba eeskuju.
Ekspress kirjutas eksmissi ja nelja lapse ema Liis Tappo raskest valikust pere ja eneseteostuse vahel. Tema kaalukauss langes sel hetkel eneseteostuse kasuks. Kas ontlik pereema oleks julgenud sellist sammu astuda, kui teda poleks julgustanud kirjandusklassika?! Ibseni Nora jättis oma mehe ja lapsed maha, et haridust saada ja ilma näha, Anna Karenina jooksis noore Vronski järele, nii et unustas oma kohustused ema ja abikaasana, ning Irma, kuigi ta ei jõudnud Rudolfiga last saada, ei huvitunud tegelikult mehe hingeelust ega vajadustest, sarjas helistaja. Selliste naiste kohta jätkus helistaja Martal ainult krõbedaid rahvalikke sõimusõnu, millest leebeim oli vahest„lehtsaba”.
Lugeja Marta oli pahane naissoo selle osa peale, kes peab pereema rollist tähtsamaks mingit arusaamatut eneseteostust. Selle sõna sülitas Marta suust välja nagu kärnkonna. Perekond ongi naise eneseteostus!
Ega mul polnudki Nora, Anna, Irma kaitseks palju öelda, nentisin vaid, et ka kuulsad meesautorid ei osanud sadakond aastat tagasi oma romaanidele õnnelikku lõppu välja mõelda. Naised said kirjaniku sule läbi karistuse kätte: Anna sooritas enesetapu, Nora jäi ilma jõukuri turvalisest elust ja eks Irmagi jäänud