Õnne valem. Tiina Jõgeda
Читать онлайн книгу.
partner käsikäes uue kallimaga suveöösse. Kurb tõdemus „appi, mind hüljati” on sel hetkel asjakohane. Kui sellele aga lisandub arusaam „jälle, nagu alati” – siis on seal taga arvatavasti lapsepõlvetrauma. Vestlust psühholoogiga teemal, kes teis lapsena hüljatustunde tekitas, kas uttutõmmanud isa või kodutöödesse mattunud ema, jätkuks kauemaks.
Martin Seligman ütleks aga siinkohal: stopp!
„Lapsepõlve suurtraumad võivad mõneti mõjustada täiskasvanu isiksust, kuid ei ilmne selgesti. Uuringud ei näita, et täiskasvanu depressiooni, ängi, luhtunud abielu, narkomaania, seksuaalprobleemide, töötuse, laste jõhkra kohtlemise, alkoholismi, raevukuse pärast võiks süüdistada seda, mis temaga lapsepõlves juhtus,” kirjutab Seligman.
Ka Martin Seligmani sõber, teine 20. sajandi psühholoogia suurkuju Aaron Beck uskus kunagi, et depressiooni on võimalik ravida, kui masendunuga lõputult tema masenduse põhjusi analüüsida. Paraku avastas Beck, et depressiooni põhjustest rääkimine ja rääkimine ja rääkimine teeb… asja hullemaks. Becki patsiendid vajusid veel sügavamasse meeleheitesse ja kuulus psühhiaater oli nendega püsti hädas.
Ühtaegu märkas ta, et ka paljuleierdatud soovitus „kui oled vihane, näita oma viha välja” toimib vastupidi. Oma viha välja elades vihanivoo ei alane, vaid hoopis kerkib. Seda kinnitas katseisikute vererõhu mõõtmine – see tõusis pärast raevuhoo väljavalamist. Aga omapead jäetud emotsioonid hajuvad!
Beck heitis patsientidega vesteldes minevikusündmused otsustavalt kõrvale ja keskendus tuleviku ülesehitamisele. Selleks võimendas ta positiivseid emotsioone, mälestusi, tänulikkust, andestamist, mis omakorda vähendab kibestumist.
Hüvasti, Freud! Kallim läks roostikku? Las läks – pärast mõõdukat põdemist tuleks olla rõõmus, et elus avanevad uued võimalused.
Kõiki muutujaid selles õnnevalemis muuta ei saa. Geenid on geenid. Lapsepõlv on möödas. Jääb üle kolmas tegur: vaba tahtega kontrollitud õnn. Kui suurendada selle osakaalu ja saada oma tunnete peremeheks, on kohe ports õnne juures.
Nobeli preemia laureaat, psühholoog Daniel Kahnemann tegi kunagi katse, kus osales 900 Texase koduperenaist. Nad pidasid päevikut, kuhu panid detailselt kirja oma päevasündmused ja nendega seotud tunded (õnnelik, rahutu, murelik, väsinud jne). Uurijaid hämmastas, et laste kantseldamine ei tekitanud katsealustes mingit õnnetunnet ja kuulus pigem skaala negatiivsesse otsa koos majapidamistööde ja kokkamisega. Selgus, et viis kõige rohkem positiivseid tundeid tekitanud tegevust olid sõpradega suhtlemine, seks, lõõgastumine, palvetamine või mediteerimine ja söömine. Palju maha ei jäänud edetabelis ka sportimine ja telerivaatamine. Millisesse tähtsuse järjekorda keegi oma õnne allikad paneb, on igaühe vaba valik.
BLING-BLING
Tuuseldasin ehtelaekas ja pahandasin endaga: puha plastmass ja vask, merekarbid ja puust palvehelmed. Kuskil peaks ju ka paar kuldsõrmust olema! Mul on vaja neid nüüd kohe kandma hakata! Lugesin nimelt suure rahapsühholoogi Robert Kiyosaki õpetust, et kulla kandmine tõmbab kulda, st raha ja rikkust ligi. Bling-bling kaela, ja lõpp näguripäevadele!
Kiyosaki enda näguripäevad lõppesid siis, kui ta taipas, et rohkem kui eneseabiraamatute lugemisest on kasu nende kirjutamisest. Samamoodi mõtles ka noor Rain Lõhmus (üks väheseid alles jäänud eesti soost pankureid), kui ta 1990ndate alguses aru sai, et kasu(m)likum kui omada raha pangakontol on omada panka ennast.
Miks osa – vaid kümnendik – inimkonnast suudab oma kontodel positiivset rahavoogu tekitada, ülejäänud aga hingitsevad palgapäevast palgapäevani? Mis salateadmisi rikkurid valdavad, mida meie, lihtsurelikud, omandada ei suuda?
Rikkus algab mõtlemisest, kinnitab Kiyosaki, sest mõte on energiavoog ja tõmbab ligi sarnast. Mõtled rahale ja rikastud, muretsed raha puudumise pärast – ja puudu ta jääbki.
Enne kui sellise lapsiku jutu peale vihastate, analüüsigem korraks mõningaid raha tekkimise psühholoogilisi mehhanisme.
Kiyosaki ütleb, et inimesed suhtuvad oma rahasse samamoodi nagu oma tervisesse. Hooletult. Kui tervisehädasid parasjagu pole, siis suuremal osal meist ei tule meelde ka tervise pärast muretseda. Oleme liiga laisad ja mugavad, et iga päev sporti teha ja juurikaid süüa. Mõttelaiskus ei lase ka rahale mõelda enne, kui rahakoti põhi paistab. Aga siis on hilja. Nagu on hilja ka hambavaluga arsti juurde minna, mõtlesin paistes põsega hambaarsti numbrit valides.
Teine vaesuse allikas on klišeelik mõtlemine. Raha pole siin elus peamine – seda hüüdlauset kuuleb alatasa. Või teatab keegi nina kirtsutades, et raha teda ei huvita. Ei huvita küll, aga rahanappuse tõttu on ta sunnitud mõnestki toredast ettevõtmisest loobuma. Millest on ütlemata kahju.
… Eesti Ekspress, „Pealtnägija” jt ühiskondlikke trende jälgivad väljaanded on juba mitu aastat treinud dramaatilisi kinnisvaralugusid, mille süžee aina kordub: pere võtab aastakümneteks kaela ränga majalaenu ja saab selle eest tükikese kulisse: papist seintes on lülitid, kuid nende taga pole juhtmeid, seinad ise hallitavad, lumehanged toanurgas isegi ei sula, majani toob asfalttee asemel porijõgi…
Kuidas õnnestub kinnisvarapättidel kümnete kaupa korralikke kodanikke haneks tõmmata? Üks põhjusi on see, et meie inimestel puudub rahatunnetus. Meid pole õpetatud oma isiksust raha kaudu tundma õppima.
Nagu inimsuheteski, sõltuvad suhted isikliku rahaga isiksusetüübist. Teades oma tugevusi-nõrkusi, tundes oma rahapsüühikat, on palju julgem teha kaalukaid majandusotsuseid. Ja vastupidi: kui inimene ei tea, mida raha temaga teha võib, siis käitub ta ebakindlalt ja vastuoluliselt.
Või paljuleierdatud lause: ega raha ei tee õnnelikuks. Tõenäoliselt ei teegi, aga enesele valetamine ka ei tee. Kui inimest raha ei huvita, ent selle puudumine mürgitab ta elu, on kuskil mõtlemises lühis. Tegemist on lihtsakoelise enesepettusega, mis pärsib õigete, raha tekitavate sammude astumist. Kiyosaki on eriti kuri koolisüsteemi peale, mis kultiveerib noortes hingedes võltspaatost. Tema meelest pole palgatöötajatest pedagoogid üldse õiged inimesed jõukusega seotud väärtussüsteeme edastama, sest väiksepalgalised õpetajad esindavad just nimelt seda võltsmoraali, mis õpetab rahavoogudest suure kaarega mööda käima.
Kolmandaks: rutiin viib rahaõnne. Me kõik vajame turvatunnet. Mõningane kogus raha pangaarvel justkui annaks homse suhtes kindlustunde. Hinnasula Eesti pensionifondides on seda usku praeguseks veidi kõigutanud, kuid siiski – suurem osa inimesi ei julge oma säästudega muud teha kui neid kas botase-, kinga- või sussikujulisel pangaarvel hoida. Olgu säästmisstrateegia äkiline, mõõdukas või ettevaatlik, tulemus on sama: ikka on raha rohkem Rain Lõhmusel kui teil.
Tuvastagem rahasse suhtumise põhjal kolm isiksusetüüpi. Ühtede jaoks on rahal märgiline tähendus. See on sotsiaalne kood, kommunikatsioonivahend. Inimene tunneb, et raha võimaldab tal tunda end väärika ja võrdväärsena, sel on oluline osa tema enesehinnangus (vt näiteks Tom Cruise’i„Firmast”).
Teistele aga on kõige tähtsam vabadustunne, mis raha omamisega kaasneb.
Neile on raha vahend, mitte asi iseeneses. Sellisele inimesele on oluline see, mida ta oma rahaga teeb, mitte see, kas teda kuskil kontonurgas parasjagu on või pole. Ja kui ei juhtugi olema, ei satu ta paanikasse, sest tema pole raha ori! Ta teab, et tema on oma raha boss, mitte raha tema boss. Selline inimene annab endale aru, et raha hulgast ei sõltu tema väärtus ei enese ega teiste silmis.
Kolmas tüüp inimesi on sellised, kellele kulutamine kohe üldse ei meeldi (vt filmiklassikast stseeni Tõnissoni ja Tootsiga: „Raha ikke ka õieti ei tahaks anda”).
Seda tüüpi inimesel on suur kontrollivajadus. Igasugune väljaminek kujutab endast otsest hädaohtu turvatundele ja raha plaaniväline kulutamine on välistatud! Kui selline inimene satubki šoppama, siis ei jõua ta hiljem end ära kiruda. Impulsiivne ost tekitab temas pigem kaotusvalu kui rõõmu lahedast esemest ja hülgamishirmus hoiab ta pangakontost kümne küünega kinni nagu uppuja õlekõrrest.
Milline neist tüüpidest on kinnisvara-aferistidele kõige lihtsam saak? Ihnuskoi, kellele raha armas, ajaks näpuga järge nii lepingus kui ka ehitustöödel. See teine,