ME ELAME KÜLLUSE ÜHISKONNAS.

      See pole niivõrd materiaalsete hüvede küllus,

      see on kõigepealt informatsioonirohkus.

      Iga päev ilmub keskmiselt kümme uut eestikeelset

      raamatut. Jah, nad maksavad kõvasti

      ja võib küsida, kes neid jõuab osta.

      Aga tõsisem probleem on: kes neid jaksab lugeda?

      Kõiki läbi lugeda on füüsiliselt võimatu.

      Tuleb teha valik.

      Mille põhjal?

      Kui inimene tahab massimeediast tulvavas teabe

      ja ärrituseuputuses pinnale jääda, peab ta teadma,

      mis on tähtis ja mis mitte.

      Meediamagnaat Hans H. Luik õpetab seilama:

      «Põhiliseks küsimuseks ajakirjanduse publikule

      on nüüd: mida ma tahan?

      See on põrgulikult raske küsimus. Ei teagi kohe.

      Enamik publikut valib praegu oma Peatoimetajat,

      keda saaks võrgus/põrgus usaldada.

      Eesmärgita kihutamine info-põrgus vaibub varsti.

      Sinu Peatoimetaja on sinu Juht,

      kes ütleb, mis sind huvitab.»

      Heaoluühiskond – õigem oleks muidugi öelda

      hooldusühiskond – on võimeline rahuldama

      kõiki inimese vajadusi. Suure osa vajadusi

      on tarbimisühiskond ju ise loonud.

      Ainult üks vajadus kipub jääma rahuldamata.

      See on inimese vajadus mõtte järele.

      Milleks kogu see sebimine?.

      Gestaltpsühholoogias räägitakse taju korrastatuse

      seadusest. Inimesel on tung mõtestada

      ümbritsev maailm ja iseenda koht ning roll selles,

      tõlgendada kogetu mingiks tervikuks.

      Korrastustendents näib olevat inimmeele

      kaasasündinud omadus.

      See on tähtis ellujäämise seisukohalt,

      sest mida suurem on vastuvõetud info hulk,

      mida suudetakse mõista ja seostada,

      seda suurem on kohanemisvõime..

      Erinevalt loomast ei ütle inimesele instinktid,

      mis ta peab tegema, ja tänapäeva inimesele ei ütle

      enam ka traditsioonid, mida tal on vaja teha.

      Sageli näib, et inimene ei tea,

      mida ta siis ikkagi tahab.

      Seda altim on ta tahtma üksnes seda,

      mida teised teevad, või tegema üksnes seda,

      mida teised tahavad.

      Esimesel juhul on tulemuseks konformism,

      teisel totalitarism.

      Eksistentsiaalse vaakumi kolmanda tagajärjena

      lisandub aga eriline, uut moodi neuroos..

      Puuduvat mõtet kompenseerib võimu- või lõbujanu.

      Paraku, mida sagedamini inimene mõnusid maitseb,

      seda kiiremini nende intensiivsus kahaneb.

      Neuroloog ja psühhiaater, logoteraapia rajaja

      Viktor E. Frankl kinnitab,

      et mida innukamalt keegi õnne jahib,

      seda kaugemale ta selle endast peletab.

      Eksime, kui arvame, et ihkame vaid olla õnnelikud.

      Kusagil hinge sügavamas kihis me igatseme,

      et meil oleks selleks põhjus.

      Kui põhjus on olemas, tuleb õnnetunne iseenesest.

      Kui katsuda erinevust edastada sõnamänguga,

      siis vahe on ainult ühes tähes:

      õnn peab johtuma, seda ei saa jahtida..

      Psühhiaatriad väidavad, et ei piisa,

      kui inimene tehakse naudingu- ja töövõimeliseks.

      Inimene peab olema ka kannatusvõimeline.

      Just neurootikud kuuluvad inimeste hulka,

      kellel ei jätku julgust kannatada.

      Nad ei teadvusta võimalust kannatust mõtestada.

      Kui inimese elul on mõte, siis selle mõtte pärast

      on ta valmis mida tahes kandma.

      Võime kannatada on usaldusväärne

      psüühilise normaalsuse mõõdupuu..

      Viimselt olulist mõtet ei ole võimalik kellelegi anda.

      Selle peab igaüks ise leidma. Elu kui terviku jaoks

      võib just kannatus aidata kasvada.

      Seda on tabavalt kirjeldanud iisraeli maalikunstnik

      ja kujur Yehuda Bacon.

      Pärast koonduslaagrist pääsemist küsis ta endalt,

      mis mõte võiks olla seal viibitud aastatel.

      «Poisikesena ma mõtlesin, et kord jutustan

      maailmale, mida ma Auschwitzis nägin, –

      lootuses, et maailm