KUI SÜNDMUSED JÄÄVAD MEIST KÜLLALT KAUGELE,

      ei ärata nende meenutamine enam emotsioone.

      Üks ajakirjanik nentis, et

      14. juuni Stingi kontsert oli nii hea,

      et seda ei seganud isegi eelnenud

      küüditatute mälestusteenistus.

      Tal on omast kohast õigus.

      Inimese vaim on vaba väärtustama sündmusi

      ning astendama nende tähendust.

      Koledate asjade mäletamine on tulutu.

      Mis olnud, see olnud, olematuks muuta nagunii

      ei saa miskit.

      Meil tuleb elada oma elu.

      Pealegi, iga päeva kohta tuleb minevikus

      palju erinevaid sündmusi. Keegi ei jõua neid

      kõiki meeles pidada, kuigi see võiks olla õpetlik.

      Näiteks: 21. juulil 1858 peksti

      Tallinna turuplatsil 51 Kurisoo ja Anija talupoega.

      Kas ei ole kummaline kokkusattumus,

      et täpselt samal kuupäeval, 21. juulil 1940 võttis

      Riigivolikogu üksmeelselt vastu otsuse kuulutada

      Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks?

      Minevikust päris lahti siiski ei saa.

      Tööle võtmisel nõutakse elulookirjeldust,

      sest selle põhjal on võimalik oletada,

      mida tulevikus on oodata.

      Keegi ei saa oma temperameti teiseks teha.

      Inimene jääb iseendaks väga erinevates tingimustes.

      Väline on tingitud saatusest, ajahetkest,

      mis kellelegi elamiseks juhtub,

      aga tema enda loomus on kaasa antud.

      Lihtsustatult võiks öelda: tublist dissidendist

      ei saa tublit siseministrit ega presidenti.

      Võimu ihalemiseks ja taidurlikuks kasutamiseks

      on vaja teistsugust natuuri kui on

      kompromissitul õigusenõudjal.

      Inimeste erinevuse juured on sügaval.

      Poliitvangist luuletaja Artur Alliksaar kuulutas:

      «Kes on valgusest sündinud,

      sellele pole hirmus ükski öö!»

      Kuidas saakski olla, kui tema meelest

      «sügav, võltsimatu, täiuslik kannatus on ikka olnud

      valitud hingede eriliseks eesõiguseks».

      Normaalsed inimesed küsivad:

      kas ta ei pööra asju pahupidi?

      Kuidas saab kannatust, mida kõigil aegadel

      on välditud, ülendada eesõiguseks?

      Võib väita, et pole midagi imelikku,

      kui laagrisse suletud vaimuinimene

      hakkab endale sisendama, et teda tabanud

      paratamatuses peitub ka hüvesid, sest see on parim,

      mida säärases olukorras saab teha.

      Sellises vabandamises avaldub mõistlike inimeste

      katse lahti saada ebamõistlikust, andes veidrale

      hoiakule psühholoogiliselt usutav seletus.

      Teisiti mõtleja ise ei arva nii.

      «Oma hingeloomule ustav

      teeb tugevamaks enese ja elu.»

      Tema veended ei ole sõltuvad teiste arvamusest,

      vaid ta taotleb vastavust ja ustavust mingile

      seletamatule ja mõistetamatule Absoluudile.

      Ka siis, kui ei nimeta seda Jumalaks,

      käitub ta alati otsekui igaviku palge ees.

      Tavasurelik seevastu ei lähtu oma maailmapildi

      kujundamisel ebamäärasest Kõigekõrgemast,

      vaid täiesti konkreetsest jõust – keskkonnast,

      milles tal olude sunnil tuleb tegutseda.

      Realistlik, ratsionalistlik ellusuhtumine

      annab võrratu eelise: võimaldab kohaneda.

      Mida täielikumalt suudab keegi mistahes oludes

      esinevaid võimalusi ära kasutada,

      seda suurem on ta võimalus eluvõitluses võita.

      Keda ei piira tabud, on manööverdamisvõimeline.

      Tarvitses end vajaduse korral teatud määral süüdi

      tunnistada, kuulutada oma meeleparandamise kihku,

      kui oligi taas rahu ja suhteline sõltumatus.

      Miks peaks sellist plastilisust kahetsema?

      Praegu oleks just kahetsemine renomeele kahjulik.

      Esseist Ilmar Venel on õigus,

      kui ta essees «Puhastustuli» väidab:

      «Religioossusest kammitsemata isiksus suudab

      end üldreeglina teostada igasuguses keskkonnas,

      ehtsalt