IGAL AJAL ON OMA KÄIBEFRAASID JA LÖÖKLAUSED.

      Praegu on suure osa ühishala,

      kas me niisugust riiki tahtsime,

      kui seisime Balti ketis käest kinni

      ja skandeerisime: «Va-ba-dust!»

      Ei tahtnud.

      Kui küsida, mida siis taheti, meenub, et

      loitsiti maad, mis oleks täidetud lastega,

      kauneid talusid lokkavate viljaväljadega ning

      Looja kaitstud uhkeid hiiepuid.

      Aga nüüd möllavad keeristormid,

      igal aastal suletakse laste puudumisel koole

      ning hea on elada vaid metsavarastel.

      Kõik elus kogetu mõjutab meie mälestusi,

      samuti aeg ja hetk, mil me meenutame.

      Minevikus kogetut meelde tuletades

      tõlgendame seda oma järgnenud kogemuste

      ja praeguse vajaduse taustal.

      Meenutamine täidab olulist kohta inimese elus,

      selle abil luuakse sild mineviku ja oleviku vahel.

      See on tegevus, mille käigus toodetakse

      versioone tõelisusest ning milles on tähtis

      isiklik kogemustasand.

      Teoreetiliselt võib tunnistada õigeks,

      et ajaloolased peaksid kirjutama minevikust ning

      iga inimene meenutama oma varasemat elu nii,

      nagu oleks olevik hetkeks unustatud.

      See aga pole kahjuks võimalik.

      Sest mälestustest rohkem unistatakse

      kui mäletatakse.

      Mis aga määrab mäletamise ja unustamise vahekorra?

      Tänane päev.

      Tänane päev oleks nagu ajaloo lõpp-punkt,

      kuhu ollakse jõutud pika ja seiklusrikka

      teekonna läbimisel. Kuid see pole mitte üks

      ja sirge tee, vaid tuhandetest hargnevatest radadest

      koosnev rägastik. Ning iga hetke jaoks,

      mis ongi olevik, on oluline mäletada

      vaid seda teelõiku, mis sinnani viis.

      Sest sellest punktist vaadatuna

      oli see tee kui sihini viiv ainuõige.

      Mõnes järgmises olevikus, uues ajaloolises situatsioonis

      ilmneb, et too varasem oli vaid teivasjaam,

      ja tee, mis paistis olevat õige, osutus

      valeks või tupikuks. Siis tuleb ta kiiresti unustada,

      kustutada mälust ja püüda meenutada

      mõnd teist teed ehk seda, mis tõi tänasesse.

      Nii ehitatakse uus loogiline rida

      minevikust olevikku, soovides mäletada

      vaid neid märke, mis tähenduslikena

      selle tee äärde jäävad.

      Ajaloolane David Vsesiov toob näiteks, et

      nõukogudeaegne ajalugu mäletas Narva kommuuni

      kui loogilist sammu teel sotsialismi.

      Tänase päeva lõpp-punkti vaatevinklist

      ei ole kommuuni mäletamisel mingit tähtsust

      ja ta on unustatud. Või on säilinud mälus

      mingi kurioosumliku kõrvalepõikena peateelt.

      Mõne aja pärast selgub alati, et see,

      mis paistis olevat sündmusterea lõpp, on vaid

      veelgi suurema protsessi algus või osa.

      Siis peab järjekordselt haarama sule

      ja asuma ajalugu ümber tegema.

      Aja möödudes muudab olevik ajaloomälu valikud,

      ja tuginedes uutele valikutele,

      konstrueerib uue tee minevikust tänapäeva.

      Me oleksime nagu iga hetk uues lõppjaamas

      ja kirjeldaksime kogu aeg teekonda sihtpunkti,

      mis hetkel paistab meile olevat reisi lõpuks.

      Kusjuures meie eelis mineviku ees seisnes asjaolus,

      et me teame kogu aeg selle meie jaoks mineviku

      (mis oli millalgi vaid oletatava tulevikuga olevik)

      tulevikku.

      Vabaneda sellest teadmisest on

      peaaegu võimatu.

      Me ei suuda kunagi taasluua puhast,

      ajaliselt järgnevatest sündmustest mõjutamata

      ajaloolist olevikku.

      Ajalugu mäletatakse kogu aeg

      erisuguse mälupagasiga.

      Moskvas pensionipõlve pidav endine Eestimaa

      asevalitseja Karl Vaino loetles jaaniõhtul

      Madis Hindile antud intervjuus rea meie

      tuntud tegijate nimesid ning nentis:

      «Kogu minuaegne eliit on miljoneid kokku

      ajanud. Huvitav, kas nad vahel mõtlevad,

      tänu kellele õigel ajal õigesse kohta sattusid?

      Tänane Eesti tõestab teile,

      et lollpäid ma tööle ei võtnud.»

      Kust me võtame,

      et Eesti iseseisvumine toimus sellepärast,

      et eestlaste elu läheks lahedaks?

      Võib-olla kord tagasi vaadates selgub,

      et omariiklus oli vaid vajalikuks vaheastmeks

      Euroopa Liitu pääsemisel.

      Kust inimene üldse on saanud mulje,

      et tema näeb läbi ajaloo niiditõmbamist?

      TAVALISELT ARVATAKSE, ET ÕNNELIKU ELU ELAMISEKS

      tuleb