MINEVIK MÕJUB, OLGU HEA VÕI HALB.

      Ka meie rahvas kannab endaga nii mineviku

      õnnistust kui needust.

      Kaleidoskoopilise kirevusega on vaheldunud

      hinnangud, kord oled osutunud partisaniks,

      kord bandiidiks.

      Meie rahva päid on niidetud päri- ja vastukarva.

      XX sajandil toimunule tagasi vaadates peab nõustuma,

      et suurt osa inimese käitumisest ei juhi

      moraaliprintsiibid, vaid vastupidi –

      oma tegelikust toimimisest tuletatakse moraal.

      Kõige tähtsamad põhimõtted

      ning ka südametunnistus sõltuvad

      meie kuuluvusest, kogemustest ja keskkonnast,

      kus me elame.

      Kui olukord ühtäkki muutub,

      variseb kogu väärtussüsteem kokku.

      Neid, kes vägivalda lausa naudivad,

      ei ole kunagi olnud kuigi palju.

      Reageerimise ekstreemolukordades määrab hirm.

      See, kellest saab timukas või ohver,

      ei olnud enne 1940. aasta juunipööret teada.

      Tuleb kahelda, kas julmuste vahetud täideviijad

      ise olid suutelised oma käitumist

      adekvaatselt hindama –

      ebardlikus olukorras hägustub eneseteadvus.

      Inimene õigustab oma alatust,

      et säilitada vaimset tasakaalu.

      Enamik ülekohut on tehtud õilsate eesmärkide nimel.

      1941. aastal küüditati Siberisse pursuid – need,

      kes olid rikastunud teiste ekspluateerimise arvel.

      Seda ei serveeritud sugugi alasti ülekohtuna,

      vaid just õigluse jaluleseadmisena.

      Nii nagu 1919. aasta maareformi,

      millega võõrandati mõisad.

      Tagantjärele, aastakümnete järel, võib

      kommunistliku režiimi tunnistada kuritegelikuks.

      Selles ei ole karvavõrdki uut.

      Jah, 1905. aasta revolutsiooni aegu ehk oli neid,

      kes uskusid, et võitlevad õilsate eesmärkide eest.

      Igale tema vajaduste kohaselt,

      igaühelt tema võimete järgi! Kas me leiame elavate seast kellegi,

      kes tihkab tunnistada, et tema on

      selle ideaali nimel elanud ja tegutsenud?

      Vaevalt.

      Meie endised kiitlevad, et nemad ei ole kunagi

      võtnud vene värki tõsiselt.

      Niisugused õrnahingelised tegelased,

      nagu meie kirjaniku Enn Vetemaa

      «Monumendi» või «Pillimehe» kangelased,

      olid harvad erandid.

      Inimolendi loomusesse kuulub eneseõigustamine.

      Kes sellega korda ei saa, osutub luuseriks.

      Elu tahtis elamist.

      Kui okupatsioon on kestnud üle viie aasta,

      ei ole enam võimalik rääkida kollaboratsionismist.

      Edasipüüdlikud inimesed pidid leidma lahendi.

      Ja leidsid.

      Ettevõtlikud inimesed on iga korra ajal korda saanud.

      Need, kes oskasid nõukogude võimu all hästi elada,

      on ka praegu pumba juures.

      Kuna nad ei võtnud tolleaegset ideoloogiat tõsiselt,

      ei ole neil olnud mingit raskust ümber lülituda.

      Kui vaja, esitavad nad oma CVs ennast

      rahvuse säilimise eestvõitlejatena.

      Õigluse jaluleseadmist võiks võrrelda

      kärbeste tõrjumisega.

      Toakärbeste jaoks on kärbsepiits,

      millega nende arvu reguleeritakse.

      Ükski mõistlik inimene ei hakka aga porikärbest

      piitsaga