Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll
Читать онлайн книгу.
„Me vestlesime pikalt. Ta ütles, et vangipõlv andis talle mahti järele mõtelda ja valitsemiseks plaan koostada.” Lameda ülesanne oleks eelarvenumbrid korda teha ja paigas hoida. Ta lõi kannad kokku ja võttis töö vastu.
„Nafta maksis umbes 10 dollarit barrelist ja riigikassa oli tühi. Eelmine valitsus ei jätnud meile mingit raha ega eelarvet. Oli väga raske, ent me saime hakkama. Tegime täpsustused ja tasakaalustasime eelarve. Siis, 2000. aastal, hakkasid naftahinnad tõusma ja meil oli ülejääk.” Lameda aitas sisse seada erifondi, kuhu lisatulu paigutada. Mõtteks oli säästa tuleviku tarvis ning eraldada vajaduse korral summasid täitevvõimule, osariikide kuberneridele ja linnapeadele. „Vastutustundlik poliitika. See kestis umbes 31. märtsini 2000. Nimelt kuulutas siis president, et valitsus kulutab rohkem, kui ta saab tulu.” Revolutsiooni käsitlevates artiklites ja õpikutes kohtab seda daatumit hädavaevu, aga Lamedale tähendas see veelahet. Üleminekut irresponsabilidad’ile, millest pole naasmist, nagu ta pärastpoole avastas. „Vastaval kohtumisel ministritega ütles Chávez, et minu asi on kuulata ja kuuletuda, mitte targutada. Lõpus ütlesin, et ta kuulutas just välja devalveerimise, kuna me hakkame ülearu palju kulutama. Chávez läks turri ja ütles, et minu arvamust pole küsitud.” Lameda jäljendas Chávezi häält ja žestikuleeris: „Minu valitsus pole vastutustundetu, nagu meie eelkäijad. Minu jaoks on devalveerimine midagi räpast.” Kindral ohkas ja raputas pead. „Chávez ei hooli majandusest. See on meie suur erinevus. Tema hoolib poliitikast, raha on vaid abivahend.”
Pärast märtsis 2000 toimunud kokkupõrget tundus Lamedale, nagu oleksid Ávilat varjanud pilved orgu vajunud ning moodustanud uduloori ümber El Silencio, paleed piiravate ministeeriumide, agentuuride, pankade ja büroode. Eesmärgid ja strateegia muutusid häguseks, sihid kadusid hämusse. Lameda kui eelarvedirektori autoriteet näis haihtuvat. Ministrid ei vastanud telefonikõnedele, jätsid tema aruanded tähelepanuta, saatsid andmeid hilja või jätsid üldse saatmata. Ühel 2000. aasta septembrikuu hommikul avastas Lameda, et planeerimisminister Jorge Giordani ja rahandusminister José Rojas peavad tuleva aasta riigieelarvet puudutavat olulist kohtumist. Lamedat polnud teavitatud ega kohale kutsutud. Ta ruttas rahandusministeeriumisse ja teatas sekretäri kaudu ministritele, et ta on kuuldel ja valmis osa võtma. Ust ei paotatudki. Möödus tund, kaks, kolm, neli. Eelarvedirektor ei liikunud paigast. Mida ta sellal tegi? „Lehitsesin ajakirju.” Kui koosolek lõppes, siis hiilisid ministrid tagauksest välja, et Lamedat vältida. Koosoleku tulemused esitati heakskiitmiseks Chávezile, siis Rahvuskogule. Lameda kirjutas aega viivitamata Chávezile memo, mis laitis eelarvekavandit, aga ta ei saanud olla kindel, et abid annavad selle edasi. Ta taipas, et võim sõltub täielikult ligipääsust troonile.
Lameda avameelsus oli tüüdanud Chávezit ning ajanud vihale ministreid, kes ei talunud helgete tuluprognooside vaidlustamist. Kindrali vallandamise asemel Chávez hoopis edutas teda. Chávez hindas taktikalist eelist, mis tuleneb mitte üksnes vaenlaste, vaid ka liitlaste üllatamisest. Tankikomandörina oli ta Clausewitzi ja Sunzi näitel õppinud kannatlikult varitsema. Vandenõulasena õppis ta salatsemist ja intrigeerimist. Nüüd, võimul olles, kindlustas ta ettearvamatult käitudes oma positsiooni. Auahned ministrid mõtlesid välja mingi võtte või intriigi rivaali vastu, üritasid comandante’le mingeid mõtteid pähe panna, ent kõige üllatavamal hetkel tiris Chávez kõikidelt teistelt vaiba jalge alt ära.
Lameda rivaalid leidsid, et nende püüdlused annavad vastupidise tulemuse. Tüütu kindral edutati oktoobris 2000 tohutute volituste ja eestkostevõimalustega positsioonile – riikliku naftakompanii Petróleos de Venezuela, SA (PDVSA) presidendiks. Kuldmune muneva hane hoidjaks. Venezuela naftat olid puurinud suured lääne korporatsioonid kuni 1976. aastani, mil Carlos Andrés Pérez oma esimesel ametiajal presidendina selle tööstusharu riigistas ja muutis sel moel PDVSA hiigelkorporatsiooniks. PDVSA-l oli 30 000 töötajat, ta pumpas päevas kolm miljonit barrelit naftat, mis tegi sellest maailma suuruselt viienda eksportööri, ning varustas riiki enam kui poolega selle tuludest. Seda tervitati tõendusena, kuidas riiklik ettevõte suudab võistelda BP, Exxoni ja Chevroniga.
Chávezile tegi muret, et PDVSA tegutseb riigina riigis. Harvardi haridusega tippjuhid pidasid ennast tehnokraatlikuks eliidiks, uljasteks üliinimesteks, kes lendavad isiklike reaktiivlennukitega üle segaduse, mida saamatud poliitikud on mujale Venezuelasse külvanud. Nad teenisid tõepoolest riigile tulu, ent jätsid palju alles investeeringuteks, mõne kriitiku arvates liigagi palju, ning pead vangutades reguleerisid riigile tehtavaid makseid. Miraflores oleks tulutult rohkem palunud. Vabandust, härra president, kuid selleks aastaks on kõik. Niiviisi oligi Venezuela kaua toiminud, lihtsalt Chávez ei soovinud golfi mängivate ja toimsest puuvillkangast pükse kandvate pintsaklipslaste käest almuseid kerjata. Chávez tahtis täielikku kontrolli. Lameda ülesanne oli tippjuhte taltsutada ning suurendada naftatulude voogu riigile. Lamedal polnud nafta kohta mingeid eelteadmisi, ent ta tundis arve ning suutis dešifreerida majapidamistrikke ja juriidilisi nippe, mida PDVSA oli eelmistele valitsustele ette söötnud. Võrdselt kaalukas asjaolu oli, et Lamedal oli sõjaväelase staatus ja seega oli ta vandunud ülemjuhatajale ustavust.
Lameda patsutas bokserit, kes ennast tema vastu surus, ja naeratas. „Minu ja Chávezi vahel oli olnud lahkarvamusi, kuid ma ütlesin talle alati tõtt. Oli ministreid, kes halbu uudiseid varjasid. Mina mitte. Ma rääkisin talle halbadest asjadest ja see tegi teda murelikuks. Te teate, et presidenti ninapidi vedada on kõige lihtsam asi maailmas.” Lameda võttis sahtlist pakse pruune toimikuid ja ladus üksteise otsa. „Iga minister paneb sellise toimiku tema lauale. Kakskümmend kaheksa ministrit ja kuhi muudkui kerkib. Kas te arvate, et president suudab kõik läbi lugeda? Ei. Nii et iga minister raporteerib talle lühidalt. Kõik läheb hästi, võrratult, oivaliselt.” Lameda turtsatas. „Hüva, toona kasvas eelarvedefitsiit selgelt liiga kiiresti, aga keegi ei söandanud seda tunnistada. Kogu surve langes PDVSA-le. Iga minister küsis valjul häälel raha juurde. Leppisin presidendiga kokku eraviisilise kohtumise palees. Parajasti lõigati tal juukseid. See oli sama mees, kes lõikas meie juukseid siis, kui olime kadetid. Hüüdsime teda don Corleoneks.” Lameda oli graafikud ja tabelid kaasa võtnud ning rääkis kiiresti sellal, kui comandante kõrvade ümber kärbiti juukseid. Lameda ütles, et vabariik on PDVSA-le kaks miljardit dollarit võlgu ning puudujäägi täitmiseks taotleb ettevõte välisfinantseeringuid. Lameda lõpetas harjunud ebadelikaatsusega. „Härra president, teile valetatakse.”
Järgmisel päeval helises telefon. Helistas Chávez. „Lameda, olen ministritega koos ja näitan neile teie graafikuid. Lülitan valjuhääldi sisse, et nad kuuleksid teie seletusi…” Lameda ettekanne ajas ministrid maruvihaseks, nagu oli päevselge isegi telefonitsi rääkides. Ometi ei teinud Chávez mingit otsust. Fiskaaldilemma jäi püsima. „President päästis valla sõja. Mina ministrite vastu. Algas minu väljakangutamine valitsusest.”
Trooni ümber käivas kassi ja hiire mängus leidis kindral, et Giordani, planeerimisminister, kes oli ta eelarvekoosoleku ajal ukse taha jätnud, surub teda muudkui nurka. „Kui kirjutatakse selle valitsuse ajalugu, siis väärib Giordani omaette peatükki. Intrigaanina on ta hiilgav.” 2001. aasta keskel leidis Lameda, et teda jäeti viimase hetkeni kõrvale seaduse koostamisest, millega välismaistelt naftakompaniidelt rohkem ressursitasu kätte saada. Giordani liitlastest koosnev komitee lükkas tagasi Lameda ajapikendustaotluse, siis lekitas pressile, et teatud ametnikud venitavad seadusega ning need venitajad on revolutsiooni vaenlased.
Õukondlaste halb õnn oli, et nad teenivad mobiiltelefonide ajastul valitsejat, kes pistab oma nina kõikjale. „Umbes kolmekümnele inimesele, peamiselt ministritele, anti eritelefon ja kästi alati vastata. Chávez oli number üks. Näib, nagu ma poleks kunagi sellelt telefonilt vastu võtnud meeldivat kõnet. Ta helistas mulle mitu korda kell 3 öösel, et küsida tühja-tähja. Peamiselt selleks, et oma võimu näidata.” Lameda naine, kes astus intervjuu selles järgus tuppa, võpatas telefoni mainimise peale. „See oli kümme aastat tagasi ja mul on helin praegugi meeles.” Kindrali uhkust haavas, et ta on nii täielikult allutatud endisele kolonelleitnandile, ning ta reageeris jultunult. Chávez helistas korra Lamedale, kui too pidas Tšiilis 850 miljoni dollari suuruse laenu üle läbirääkimisi, ning ütles, et mees lahkus riigist ilma loata ja peab otsekohe tagasi tulema. Lameda keeldus. President tõlgendas seda oma autoriteedi trotsimisena ning tsiteeris Bolívari: „Kes nimetab ennast juhiks